Neid Dudeneid nähes ja nähtu üle järele mõeldes hakkasin seda siiski taipama. Mitte veel päriselt, aga aegamisi küll. Alguses mõtlesin ma, et ilmselt on see suurte keelte asi. Aga aegamisi jõudsin äratundmisele, et üks toimiv keel vajab erinevaid raamatuid iseendast. Muidu jääb ta vaeseks. Nagu öeldud: ei mõista ennast ise ega suuda end ka oma kõnelejatele arusaadavaks teha.

Õnneks on vahepealse aja jooksul toimunud suured muutused ning Eestis pole välja antud mitte ainult ortograafiaabimehi, uusi õigekeelsus- ja võõrsõnastikke, vaid jõutud on ka sõnaraamatuni, mis räägib sellest, kust on pärit meie keele sõnad. Nagu ütleb tänavu suvel ilmunud “Eesti etümoloogiasõnaraamatu” saatesõna, on tegu esimese Eestis koostatud ja siin ilmuva etümoloogiasõnastikuga. Varem on Helsingis ilmunud Julius Mägiste samalaadne teos (“Estnisches etymologisches Wörterbuch”, 1982–83) ning Roomas ja Torontos Alo Rauna veidi lühem ja väiksem võrreldav sõnastik (“Eesti keele etümoloogiline teatmik”, 1982). Kuid nüüd on tõesti jõutud mahuka, enam kui 6600 märksõnaga raamatuni, mis sisaldab eesti sõnade tüvevara. Lisaks on raamatus register, kust saab vaadata, mis keeltest on eesti keelde sõnu tulnud. Kõige eksootilisemad, olgu öeldud, on heti, nanai, taino ja tupi keeled. Viimasest muide on pärit üksainus, ent seda laiemalt kasutatav sõna – tubakas, taboca.

Kuid lisaks kurioosumitega tutvumisele on see raamat hea abimees igale keeletoimetajale, ajakirjanikule ja kirjanikule. Laiemalt loomulikult ka igaühele, kes aeg-ajalt küsib endalt, miks me kasutame neid sõnu, mida me kasutame, mis ajast me seda teeme ja mida need sõnad tegelikult tähendavad. Ära on tehtud suur ja võimas töö, mis pole kindlasti mitte monument eesti keelele – sest monumente püstitatakse üldiselt lahkunuile –, vaid hästi koostatud abimees igale keelehuvilisele.