Ütlen kohe ära, et ei selle raamatu autoritel ega kogu Ivor Armstrong Richardsist ja Thomas Stearns Eliotist alguse saanud angloameerika uuskriitikal polnud paljude rahvajuttude ja müütide vembumehe ehk triksteri kujust vist aimugi. Polnuks tõenäoliselt ka eesti kirjandusuurijatel, kui 20. sajandi teise poole kirjandusteaduse tüvitekstid jõudnuksid eesti keelde õiges järjekorras. Aga meile jõudsid vene formalistid, nagu Juri Tõnjanov, ja kirjandussemiootikud, nagu Mihhail Bahtin, enne kohale kui Tartus elanud ja töötanud Juri Lotman. Ka prantsuse strukturalistid ja poststrukturalistid (Barthes, Foucault, Deleuze) tulid varem kui siinvaadeldav uuskriitika tähtteos, mis oma tekstilähedase lugemise (close reading) nõudega ning rõhuasetusega teose sisestruktuuri vaatlusele on prantslasi otseselt mõjutanud.

Kuigi “Sorbonne’i kaugõppija” (Mihkel Muti termin) Hasso Krull tegi oma Jacques Derrida “Positsioonide” tõlkega (1991) ja ülevaatliku “Katkestuse kultuuriga” (1996) tänuväärset tööd, on eestikeelse kirjandusteaduse taimelava ometi segi nagu Tootsi kaalikapeenar. Sestap ongi triksteril – või ta siinmaisel ametivennal Kaval-Antsul – seal hea möllata.

Hiljuti käis Epp Annuse sule sisse pugenud trikster külas Mehis Heinsaare loomingul. Ajakirja Keel ja Kirjandus 2010. aasta oktoobrinumbris ilmunud artiklis aitab ta Annusel kirjutada Lacani-maigulisest üleastuvast kirjandusest, mida Heinsaare tekstid ei olevat, ja Deleuze’i-kujulisest isevoogavast kirjandusest, mida need seevastu olevat. Viimast mudelit näitlikustab veel ontlikult joonistatud säbarlainetus, mis toimetavat “hajutatud ihaga” mingis lombis, mis miskipärast Ohhoota mere nime kannab. Tõsiteaduslik tase, pole midagi öelda!

Siinkohal tuletan Epp Annusele ja teistelegi uurijatele meelde Welleki-Warreni (niiviisi, autorite nimede järgi, seda teooriaraamatut enamasti mujal maailmas kutsutaksegi) sõnu: “Peaksime kirjanduse üle otsustamisel lähtuma tema enese olemusest, hindama teda kirjanduslike väärtusastmete alusel” (lk 343). Olnuks need sõnad Annusel silme ees, poleks trikster ta kirjutisele arvatavasti ligi pääsenud ja anekdootlik kirjandusmudel jäänuks sündimata. Praegu ent peaks üleastuva kirjanduse vaatlemiseks looma ka maha- või tagasiastuva kirjandusteooria. Kas Wellek-Warrenisse süvenemine peletab triksteri meie kirjandusteadusest kaugemale, ei oska ma öelda. Aga lootus jääb.