NÄDALA RAAMAT: Tuntuim vene kirjanik kirjutab armastuse tumedamast poolest
Ta teeb seda ajal, mil komnooreks olemine on kohustuslik, mil importkaup poes on haruldus ning peab olema jäägitult egoistlik, et elus läbi lüüa. Lapse isa on alkohoolik, kes vahetab naisi kui sokke, püüdes iga järgmisega asendada eelmistes puuduvaid voorusi või materiaalseid kasutegureid. Elus ja inimestes pettunud ema aga ei oska või ei taha oma last armastada, nähes tütre tegudes vaid kiusu ja vaenu. Vanemate lõhestunud suhe kandub üle lapsele ja hakkab temagi edasist elu kujundama. Ometi ei lahku tütar kodust, vaid elab emaga väikeses armetus korteris külg külje kõrval edasi. Kui ema vähki haigestub, annab tütar endast maksimumi tema eest hoolitsemisel. Paraku jäävad niimoodi elamata tema enda elu parimad aastad: „Nimelt siin tekkis Katerina Ivanovnal udune aimdus, et talle on määratud alati ja kõikjal jagada ruumi vanaeidega, et see ongi ta tõeline koht ja saatus.“