Nädala raamat: Unistus mehaanilisest mehest

Brian Selznick “Hugo Cabret’ leiutis”
Tõlkinud Timo Diener. Skymarket, 2011. 534 lk.

Kohtumine teosega, mis tekitab soovi arvustuse kirjutamise asemel hoopis joonistada, peaks olema veenev tõend sellest, et autori loodud uus meediumikombinatsioon toimib, sest selle nõtke jutustuslaad seab end lugejas vargsi sisse ning suunab samas rütmis mõtlema.

Palju on räägitud müstilisest jutustamisoskusest eelajaloolises rehetoas, mis pidavat olema väljasuremisohus. Ometi siin ta on: “Hugo Cabret’ leiutis”, uus etapp kirjanduse evolutsioonis. See kõvakaaneline ajaloolistest inimestest ja filmidest ajendatud fiktiivne lugu on esitatud pehmete pliiatsijoonistuste ja tekstidega vaheldumisi. Musta raamiga lehekülgedel vahelduvad tekst ja joonistused, mille filmilik mõte imiteerib kaamera liikumist, kaadrite järgnevust ja isegi zoom’i, meenutades filmi kadreeringut. Suured plaanid nägudest, silmadest, kätest, üldplaanid rongijaamast, rahvamassist ja Pariisist. See pole pelgalt romaan ega pildiraamat, ei koomiks ega film, vaid omalaadne ja stiilne kombinatsioon neist neljast, mis loob tunde pimedast kinosaalist ja täispikast tummfilmist.

Brian Selznicku joonistatud ja kirjutatud “Hugo Cabret’ leiutis” on raamjutustaja professor Alcofrisbase lugu orvuks jäänud poisist, kes 1931. aastal salaja Pariisi rongijaamas elab ja jaama kellasid hooldab. Ta hoiab end elus nii nagu oskab, vahel kavaldades, vahel varastades, alati saladuse varjus, kuni ühel päeval satub ta kokku vanaldase Georges Méliès’, tõreda mänguasjakioski müüja, ning tema ristitütre Isabelle’iga. Nendega kohtumine käivitab terve seiklusteahela, mis ähvardab päevavalgele tuua saladusi igaühe minevikust.

Kuigi loo peakangelane on keerulise minevikuga hakkaja poiss Hugo, on keskpunktiks Méliès, kelle kuju põhineb samanimelisel päriselt saja aasta eest elanud mustkunstnikul ja filmivisionääril, kelle suur kirg oli automaton, nn mehaaniline mees. Nagu Méliès mõistis filmikunsti võimalusi rikastada, oskas ka Selznick avardada romaani filmiliku visuaali lisamisega. Kui veel edasi mõelda, suutis teose ekraniseerija Martin Scorsesegi näha uut võimalust ning kasutas läinud aasta novembris esilinastunud filmis 3D-tehnoloogiat psühholoogilisemalt kui kunagi varem (“Hugo” linastub Eesti kinodes alates aprillist).

Kuigi “Hugo Cabret’ leiutis” peaks kuuluma otsapidi lastekirjanduse alla, on sellel kindlasti märksa laiem publik, kes oskab hinnata nii muinaslugu perekonnast ja maagiast kui ka tüüpilistest illustratsioonidest peajagu üle kasvavaid joonistusi ning ilusat füüsilist raamatut iseenesest.