Nädala raamat: (:)vabavärsis ei saa valetada
Karl Martin Sinijärv “Krümitor 0671”
Näo Kirik, 2011. 199 lk.
Jõudsime KMSi uue raamatu ära oodata, tubli tükk, paarsada lehekülge tihedat teksti ja näeb veel hea välja pealegi. Veerand raamatut on vanu hitte, edasi tulevad uued asjad. Väga mõistlik on uusi ja vanu koos välja anda, sest klassikaks saanud KMSi varased raamatud on ammu kadunud nii müügilt kui nõrgematest raamatukogudest.
On uusi ja vanu, lühikesi luuletusi ja pikki, tõsiseid ja naljakaid, vabavärsilisi ja riimilisi ning palju muid luuletusi, milliseid ei oska ega tahagi kuskile liigitada, aga need raiped meeldivad allakirjutanule kõige rohkem.
Ühest sellisest ma nüüd kirjutangi — kui raamatus on luuletusi, mis üksi arvustust väärivad, siis on vastutustundetu nad arvustusest ilma jätta. See luuletus asub leheküljel 58 ja ta pealkiri on: “kee ru ta len nu”. Tegemist on kahehaikulise silbiliselt pädeva tsükliga, mille kordumatu kondikava me kohe halgudeks hakime. KMS on luuletuse esimese salmi vormistanud jaapani keelt meenutavaks silbiloendiks, ilus. Meenuvad kõik need lugematud luuletõlked, kus koos tõlkega tuuakse ära jaapani teksti transkriptsioon ladina tähtedega.
kee ru ta len nu / kee ru ta len nu ta li / kee ru ta len nu
keer ta lennu — – — / keeruta lennuta li — – — / keeruta lennu — – -
KMSi luule on sageli pahatahtlikult allusiivne ja intertekstuaalne, vihjeline ja tsitaadiküllane. See on suur puudus nende jaoks, kes raamatuid lugenud ei ole, puusselugemine on vältimatu. Haiku kirjutamisel tuleb sellega arvestada, et keegi pole Kenneth Yasudatki lugenud, Busonist rääkimata.
Kaunis keeruline olukord — kirjutad inimestele, kes paremal juhul on manustanud Juhan Liivi ja näinud noorsoofilmi “Kevade”, ometi tahad viidata, tsiteerida ja haikuga midagi enamat teha kui hämarat looduspildikest joonistada. Andekas inimene lahendab probleemi, milline see ka ei oleks.
“Kee ru ta len nu” ongi ehe näide targast luuletamisest, tõde või vale, pole tähtis, lehelugeja on valedest nii läbi imbunud, et vaevalt ta ilma nendeta üldse elada saabki. KMS vihjab vana kooli šlaagrile, haikutraditsioonile lääne serveeringus ja sellele, et luuletusse ei mahu ja kui ka mahuks, sisaldab luuletus ikkagi enamat kui see, mis ei mahu, antud juhul lõbus lorilaul. Või siis kvalifitseerub linalaka neiu põrutamine tänapäeval juba filosoofiaks, see selleks.
Luuletus on võimas, sügav ja kordumatu ning selliseid on “Krümitoris” küll ja veel, loed ja kauge ning segane saab omaseks, selgeks ja sügavaks.
