Nädala raamat: Väikesed luuletatud ajalood
Kaur Riismaa “Rebase matmine”
Näo Kirik, 2012. 111 lk.
Mullu sügisel ilmunud esimese luulekoguga “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” sättis Kaur Riismaa lati enda jaoks hirmus kõrgele. Põhjusega oli Ekspressi Areen esitlenud teda 2011. aasta tulevikutähtede hulgas – esikkogust sai nii Kultuurkapitali kirjanduspreemia kui Betti Alveri debüüdipreemia nominent.
Riismaa teine raamat “Rebase matmine” ei ole pehmekaaneline tekstitellis Kivisildniku kirjastusele omase kareda papi vahel, vaid Asko Künnapi palendatud-kirjastatud ning kujunduselt lilla ja oranži kokkumängule tuginev saledam kõvakaaneline. Kuigi Kivisildniku karedad mulle meeldivad, hüppab “Rebase matmine” väljanägemise poolest lõdvalt üle lati. Sisult sammub Riismaa eepiline luule, nagu esimeseski raamatus, üle kastemärja rahvusmälu välu, millel aimatavad Mats Traadi jäljed, kel seljas vitstest punutud korv “Harala elulugudega”.
Proosasarnasele luulele heidetakse ette, et tegu on lihtsalt jutuga, luulesarnaseks murtud ridadega. Tõsi, Riismaa tekst jutustab, aga nagu luules alati, on sama palju sõnumit väljajäetus. Riismaa luuletusi saaks proosaks ümber kirjutada, kuid iga lugu tahaks siis vähemalt kümmekond lehekülge, mõni aga tervet raamatut.
Võluv on Riismaa oskus valida märksõnu, mis häälestavad lugeja sekundi murdosaga looga samasse helistikku. “Rebase matmises” on see ehk nähtavamgi kui debüütkogus. Näiteks teksti (lk 31) mõistmiseks piisab, kui noppida ja seada ritta lõigualgused – “vana taluköök”, “augustivihm”, “raadiosaade”, “sügisevaikused”. Märksõnad ning sündmuste ja tunnete lühikesed jäädvustused annavad lugejale pidepunktid, mille järgi ülejäänud töö ise ära teha. Asi pole autori laiskuses, vaid lugejale osalusvõimaluse pakkumises. Luule on nagu värvi-ise-raamat. Seejuures on Riismaa tekstid piisavalt elulised ja maalähedased, ühiskondlikud ja tundetuttavad, et nende nautimiseks ei pea armastama luule õhulisi kõrgusi.
Ent naaskem küsimuse juurde, kas “Rebase matmisega” on Riismaa kõrgeleseatud lati ületanud. Arvan, et on küll. Tekstid on endiselt köitvad ning tublisti isiklikumad. Isikustatud kirjandus, eriti luule, on keeruline nähtus. Ausalt öeldes ajab haigutama, kui luuletaja räägib luulest, veinist ja sigarettidest. Riismaa ei ole sellest patust prii, ehkki luuletaja-mina näib eelistavat õlut. Küllap oli “mina” tugevam sissetoomine paratamatu valik, et uues kogus oleks areng. Areng on olemas, latt on ülatatud, kuid kõrgemale seatud vist siiski mitte. Usun, et Riismaas on küllaldaselt kestvusspordi vaimu, üllatamaks edaspidi veel kõvema raamatuga. Kiiret pole kuhugi.
