Nädala raamat: Valgetähe kavaler ja kunstniku elu

Toomas Vint “Kunstniku elu”
Tulikiri, 2011. 167 lk.

Väikeseformaadiline, pehmekaaneline ja Vindi maali fragmendiga kaanel “Kunstniku elu” on kirjaniku kahekümne esimene raamat. Jutukogu esimene osa kannab pealkirja “Tipus”. Samanimeline jutustus on vintage Vint ehk Vindi suvitusnovell — mees on üksi linnas, korteri aken on avatud, “lähedusest ei kostu ainsatki koduhäält” ja “naine on läinud koos pojaga sõbranna juurde suvevõõraks”. Just sellises olukorras hakkavad Vindi tegelastega juhtuma imelikud asjad, nagu passiksid need just nimelt suveleseks jäänud keskealisi mehi kusagil Komeedi või Saturni tänava kandis Tallinnas. Novellis “Tavalisel sügisõhtul” helistab moest läinud artistile salapärane hääl ja kutsub teda Põrguvürsti auks antaval kontserdil esile astuma. Laulja fantaasia hakkab tööle, tal on vaja raha teenida, kuid ta kardab avalikkuse põlgust — mida inimesed mõtlevad, kui “Põrguvürsti kontserdil sind teleriekraanil laulmas näevad”…

Kõigile lugudele on omane halb eelaimus. Salapärane miski tõukab tegelased mugavustsoonist välja ja siis selgub, et oma elu tüütut rutiini kiruv inimene on tegelikult kergeusklik, manipuleeritav ja abitu.

Raamatu mõjuvaim jutustus on “Akna taga on hämarduv park”. Tegevuskohana võiks aimata Kadrioru pargi küljel asuvat maja, kus elab ärimees Vilmer. Abikaasa poolt maha jäetud Vilmer kohtub lennukis ühe daamiga ja kutsub ta endale külla. Külaline läheb vannituppa ennast sättima, sel ajal hakkab Vilmeri fantaasia palavikuliselt tööle, luues üha uusi kujutluspilte tulevikust ja naise rollist seal. See on samuti vintage Vint — ühel hetkel on külas olnud naine kadunud ja vannituba tühi; ka suur tükk aega on kaduma läinud ja mäluaugust välja roomav mees leiab end joobnuna keset äralagastatud korterit. Lugejale jääb otsustada, mis vahepeal tegelikult toimus.

See raamat võib olla sellest, et kui inimesed istuvad või mõtlevad ennast mugavustsooni kinni, olgu see pikaajaline töökoht, kooselu või vaimne seisund, ei oska nad enam kasutada uusi võimalusi, mis nende ees avanevad. Nad lihtsalt ei oska enam valikuid teha.

Aga see ei käi autori või kunstniku kohta. Kunstnik on pidevas tasakaalutuses reaalsuse ja hullumeelsuse vahel. Kunstnik mängib reaalsusega — maalib naisele lõuendil püksid jalga või pühib need maha, muudab tegelase elu ja paneb ta tundma, mida ise tahab. Ja pealkiri “Kunstniku elu” omandab uue tähenduse — see ongi raamat Loojale, kes on tasakaalutuse meister.

Ja nüüd siis on Toomas Vint Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler. Kena kingitus uue raamatu puhul.