NÄDALA RAAMAT: Vassili Grossman, “Elu ja saatus”.
Jah, pole midagi öelda – suur ja vägev on vene kirjandus, isegi siis, kui selle ette käib epiteet “nõukogude”. Ei ole jumalat peale Gorki ja Sholohhov on tema prohvet. Milliseid romaane kirjutati isegi süngel Stalini ajal, rääkimata Hrushtshovist ja Brezhnevist. Ning Vassili Grossman on hiilgav näide, kuidas ka kõige õudsemates oludes võib andekas ja aus kirjanik luua suurepäraseid, oma ajast üleulatuvaid teoseid.
“Krasnaja Zvezda” rindekorrespondendina tegi Grossman kaasa kogu Suure Isamaasõja. Võib öelda, et osavõtt sõja pöördepunktiks saanud Stalingradi lahingust kujunes pöördepunktiks ka Grossmani enese elus ja saatuses, just Stalingradile on pühendatud diloogia , mille teine osa “Elu ja saatus” õigupoolest ongi. Kui esimene osa “Õige asja eest” sai Hrushtshovi ajal ohtrate tsensuurikärbete hinnaga veel kuidagi ilmuda, siis 1960. aastal lõpetatud “Elu ja saatuse” avaldamist ei saanudki kirjanik oma silmaga näha, mõni aasta enne tema surma konfiskeeris julgeolek raamatu käsikirja. Aga tuleb ometi imestada ja veel kord imestada, kust võttis Grossman mehisuse vaevata upsakaid parteiametnikke, sealhulgas Nikita Sergejevitshi ennast, nõudmistega raamatu trükkimiseks. Sest kui romaani võib milleski süüdistada, siis vaid nõukogudevaenulikkuses, halastamatus ja ilustamata realismis, millega kujutatakse sõjaaegset vene elu rindel ja tagalas ning võikaid stalininäolise sotsialismi sünnitatud inimmonstrumeid.
Seejuures tuleb aga toonitada, et “Elu ja saatus” pole mingi tühipaljas tüütu antisovjetshina. Oleks nõnda, siis vaevalt seda raamatut tänapäeval keegi loeks. “Elu ja saatus” aga elab, täpselt nii, nagu muutuvatest aegadest hoolimata elavad ka Tolstoi ja Dostojevski, Tshehhov ja Turgenev. See on vapustav jutustus vabadusest ja valikuvabadusest, lugu pealtnäha juhuslikest asjaoludest, seikadest ja sõnadest, mis muudavad inimeste saatusi.
Kui kellelgi peaks praegu keset meie igapäevast heaolu tekkima küsimus, kui kallist hinda tuleks maksta inimeseksjäämise eest, siis on “Elu ja saatus“ kindlasti üks neid teoseid, kust otsida vastust.
PS. Kiidusõnad tõlkijale hea töö eest.
