kunstiteadlase

Maarja Kangrolt ilmus hiljuti valik luuletusi udmurdi keeles. Tahakski teada, mida udmurdid tema kergelt jõrmist, või kui mitte just jõrmist, siis kindlasti kõike muud kui daamilikust luulest arvavad. Aga midagi pole teha – udmurti mul siin laua peal pole ja peaksin seetõttu ise üheks hakkama. Kahjuks ma ei oska. Võin küll oletada, et udmurtide jaoks on tänapäeva eesti luule üks kahtlane värk oma vabavärsside, argise sisu ja vormi ning rõhutatud subjektiivsusega, aga pelgaks oletuseks see jääbki…

Pean seega ikka vaatama asju eestlase mätta otsast. Ja pole selgi mättal häda midagi. Siit paistab Maarja Kangro kenasti kätte, ei jää teiste luuletajate varju ning mõjub originaalselt. Sõna parimas mõttes. Sest kes siis veel oskab olla sedavõrd eneseirooniline (jah, Kalev Kesküla suutis, kuid see oli üks hoopis teine eneseiroonia, sellist enam ei tehta), leida ootamatuid seoseid ning põimida universaalse ja partikulaarse tervikuks, milles on nii kogu ühiskonda hõlmav üldistus kui igaüht eraldi puudutav empaatia?

Eks iga luuletaja valdab mõnda neist kunstidest. Aga mulle tundub, et Maarja valdab neid kõiki korraga. Ja esitada oskab ta nõnda kristalliseerunud mõtteid eelmise kogu, “Heurekaga” (2008) võrreldes väga arusaadaval ja puhtal moel. Omamoodi sillaks “Heureka” kohatise rabeduse ning hermeetilisuseni ulatuva enesessesüüvimise vahel on muidugi novellikogu “Ahvid ja solidaarsus”, mis ilmus möödunud kevadel. “Kunstiteadlase jõulupuu” tekitaski tunde, et Maarja ei suutnud novellidega kõike südamelt maha laadida ning vaja oli sama aasta sees anda teinegi annus arutlemist ja tundlemist keha ja vaimu, liha ja sõna, kontakti ja konflikti, üksi- ja koosolemise üle. Seda novellidega võrreldes puhtamal, kergemal, isegi leebemal kujul.

Ei taheta “Kunstiteadlase jõulupuus” kedagi trepist alla visata, nagu juhtus Maarja novellis “Stipendiaat”, vaid unistatakse hoopis raamatukogulugejatega sõbralikult koos maadlemisest (“Maadlus rahvusraamatukogus”, lk.28–29), ei iivelduta tšehhide rahvusroast bramborekist nagu novellis “Impotent ja surm”, vaid nähakse näritud hamburgeris hoopiski õitsvat “burksiroosi” (“Burksiroosid”, lk 18) ning vana kallimatki vaadatakse heldinult, seda hoolimata tõdemusest, et ei leita temalt enda jäetud jälgi (“Vana armuke”, lk 34–35).

Ega Maarja viimati pole vanaks jäänud? Üldsegi mitte. Ta lihtsalt ei püüa enam iga hinna eest kellelegi vastu hambaid laratada, vaid valib vastast. Ja see on hea.