Raamat on ilmunud väga õigeaegselt, enne kui meie kinodes linastub selle põhjal vändatud film “Der Untergang”. Raamat pakub Hitleri noorukese sekretäri Traudl Junge (sündinud 1920) mälestusi 1943. aasta jaaanuarist Hitleri enesetapuni 30.aprillil 1945. Kirjeldatakse elu salajases komandopunktis (“Hundikoopas”) Preisimaal,  füüreri residentsis Baierimaal ja lõpuks viimaseid päevi Berliini punkris. Proua Junge tunnistab, et pole füüreri kuulsaid vihahooge näinud, vastupidi Hitler on tähelepanelik ja hoolitsev isakuju, kes armastab pikki öiseid teeõhtuid täis vestlust. Hitler armastas kunsti ja vestles vaimustunult Müncheni galeriides leiduvast, aga paraku polniud seltskonnas peale arhitekt Albert Speeri teisi kunstihuvilisi. Tõsi küll Eva Braun on hea fotograaf ja asjaarmastaja operator, kes juhti pidevalt jäädvustab. Seevastu leidub siseringis, vanade kamraadide seas leidub aga veidrikke ja joodikuid, keda füürer puhtast lojaalsusest talub. Ribbentrop on raske iseloomuga veidrik, endine Henkeli firma veinikaupmees, kes külla tulles hakkab äkki karsklasest juhti näägutama, et miks vahuveini ei joo, mis olevat ometi kasulik ja tuju tõstev… Ja füürer peab seda kõike kannatlikult taluma! Võrreldes seltsimees Staliniga, kes platsi algul vanadest ja siis natuke vähem vanadest võitluskaaslastest pidevalt puhastas, näib Hitler ikka väga leplik. Idee nimel Judenfrage lahendada ja Lebensraumi pärast maailmasõda alustada paistab olevat üks asi ja isiklikud suhted hoopis miskit muud.

Korduvalt muretseb füürer, et ega tema noorukese sekretäri süütus ometi hädaohus pole, justkui tal Stalingradi lahingu ajal muid muresid poleks. Võrreldes jõhkra ja opotunistist mõrvari Staliniga on idealistist mõrvar Hitler ikka “kultuursem”, süstemaatilisem ehk kah.

Kaasautori Melissa Mülleri tekst räägib Traudli lapsepõlvest ja “elust pärast Hitlerit”. Väga veider tundub tema targutamine, et miks noor tüdruk ikka nii kergemeelselt Hitlerit teenis. Nii võib arutleda ainult inimene, kellel puudub totalitarismikogemus. Kas keegi on katsunud arutleda Stalini sekretäride süüst? Kas keset vägivalda ja üldist pimestust oli üldse mingit valikuvõimalust?

Teisalt tuleb muidugi mõista, et kogu sõjajärgne Saksamaa on tegelnud denatsifitseerimise ning kollektiivse ja individuaalse süüga, Schuld´iga. Nii on Traudlitki sunnitud pidevalt oma süüd mõtestama.

Raamatus leiduvad biograafilised andmeid tekstis mainitud füüreri kaasvõitlejate kohta, aga miskipärast on paljud neist ilma surmadaatumita. Vahest on nad veel elus?