Hea tava kohaselt on tuntud vene nimede kõrval esindatud ka eestlased, näiteks Kaur Kender, Siim Kallas, Ain Lutsepp või Margarita Voites. Samast raamatust on ilmunud ka venekeelne versioon, mis õige pisut eestikeelsest erineb. Makarov ei ole ründav intervjueerija, tema ei klopi portreteeritavatest vürtsi välja šokiteraapia abil, vaid eelistab vaiksel tulel hautamist, nii ongi tema lood mahedad ja omas mahlas. Ärge palun magedusega segi ajage!

Makarov on oma intervjuudes ise meeldivalt tagaplaanil ja püüab hoiduda portreteeritavatele hinnangu andmist. Miks on autor need raamatusse kokku korjanud ja ei paku neid jupikaupa ajakirjanduses? Kui osa lugudest ongi meedias ilmunud, siis kindlasti mitte täispikal kujul. Raamatusse kogutud portreed on nii pikad, et nii pika loo ajalehes avaldamine ei tuleks kõne allagi ning ajakirjas peaks tegema ühest loost mitmeosalise järjejutu, see aga pole intervjuude puhul kombeks. See on väga mõnus raamat, iseäranis selle pärast, et seal on ka pildid sees (ja mitte vähe), ning muidugi seepärast, et seda võib lugeda suvalistest kohtadest, siit-sealt ja seda ei pea ühe hoobiga läbi lugema. Täitsa lahe, kui tahad, jätadki selle endale öökapile nn. aastaraamatuks. Portreteeritavaid on kokku 27, nii et lugemist jätkub. Küll aga kahtlustan ma, et kes selle teosega on juba algust teinud, sellel ei teki tahtmist kõneallolevat raamatut enne käest visata, kui kõikide inimestega n-ö tutvus tehtud.