Kultuslikus noortefilmis „Õelad tüdrukud“ („Mean Girls“, 2004) õpetab terviseõpetuse õpetaja noori järgmiselt: „Ärge seksige, kuna te jääte rasedaks ja surete.“ Sedalaadi seksuaalkasvatuse õppetunde on saanud ilmselt üsna paljud teismelised ning seksuaalsus ja kõik puberteediga seonduv on jäänud hämaraks ja salapäraseks teemaks, mida aastate jooksul üksi või interneti abiga lahti harutada.
Stsenarist Andrew Goldberg ja koomik Nick Kroll, lapsepõlvesõbrad, on kõigist neist piinlikest seikadest valmistanud kahe hooaja jagu animatsiooni. „Big Mouthi“ peatege­lased ongi varateismelised sõbrad Andrew ja Nick, neist viimane kõneleb iseenda ehk Nick Krolli häälega.

Iga tegelase kõrvale, keda puberteet tabab, ilmub karvane suguorgani kujuga hormoonikoletis, kes julgustab teismelisi oma kõige räpasematele soovidele järele andma. Nagu päriseluski, on mõne hormoonikoletis võimsam ja toob endaga kaasa silmanähtavamad tagajärjed, teiste omad jäävad aastateks päris kiduraks ega pane isegi vuntse kasvama. Tüdrukute hormoonikoletisele Conniele on hääle andnud suurepärane Maya Rudolph. Kui miski muu sarja vaatama ei kutsu, siis ehk vähemalt see, kuidas Rudolph sõnapaari „bubble bath“ hääldab. Teises hooajas ilmub hormoonikoletiste kõrvale ka häbivõlur, kes hormonaalsetele tujudele allaandmise järel tegelased pangetäie süütundega üle valab.

See kõik kõlaks häirivalt õpetlikult, kui poleks nõnda naljakas. Stsenaarium on kirjutatud ebamugavalt ausalt ja ropult ning vulgaarsustega tagasi ei hoita. Samas on iga roppus asja eest, kuna puberteedi jooksul toimuvatest muutustest ja kihkudest ongi võimatu muul viisil realistlikult rääkida.

PUBERTEET TABAB: Hormoonikoletised, nagu Maurice (vasakul), aitavad tegelastel, nagu Andrew (paremal), avastada oma kõige labasemaid kirgi.
PUBERTEET TABAB: Hormoonikoletised, nagu Maurice (vasakul), aitavad tegelastel, nagu Andrew (paremal), avastada oma kõige labasemaid kirgi. Netflix
Bioloogilise realismiga samal ajal on „Big Mouth“ siiski äärmiselt ebareaalne telesari, näiteks asub üks tegelane püsisuhtesse oma padjaga, kes jääb rasedaks hoopis poisi vennast, teise tegelase pööningul elab aga džässmuusiku Duke Ellingtoni kummitus, kes noorele poisile üpris ebapraktilisi õppetunde jagab. Rasedate antropomorfsete patjade ja surnud muusikute vahepeal on „Big Mouth“ aga ka päriselt õpetlik, selgitades vaatajale, et Planned Parenthood on enamat kui abordivabrik ja avaldades pead plahvatama paneva fakti, et ka tüdrukud tahavad seksida.

Seega võiks teoorias päris mitu seksuaalterviseõpetajat Netflixi kasutajaga asendada ja tundides suurelt ekraanilt „Big Mouthi“ vaadata. Siiski on „Big Mouth“, nagu nõnda mitmed animeeritud sarjad, pigem täiskasvanutele. Puberteet on selline segadus, mille lahtiharutamine on ilmselt võimalik vaid mitu aastat hiljem, kuna seda ise läbi elades ei saagi tõenäoliselt aru, kui raske ja jabur kogu see protsess on.