Natalie Seery

Ma armastan Ricky Gervaisi ja tema varasemaid tegemisi („Office“, „Derek“, „Life’s Too Short“ jne). Küll aga tunnistan ausalt, et „After Life“ ja selle peategelane Tony (Ricky Gervais) liigutasid mind isiklikult seninähtutest ehk kõige enam ning seda ennekõike režissööri loodud tegelase uskumatu humaansuse tõttu. Mees, kelle ideaalne elu puruneb pärast abikaasa surma, kellel on teistest inimestest nii ükskõik, et enam rohkem ükskõik olla ei saa ning kelle ainsateks lähedasteks on koer, hooldekodus elav dementne isa, kes teda neljal juhul kolmest ära ei tunne, ja loomulikult abivalmis kolleegid ajalehetoimetuses. Pidevalt satuvad tema teele postiljon, kes loeb kõiki ta kirju, sõbralik prostituut ning surnuaias kõrvalhaual oma meest leinav daam, kes on sarja tõeline pärl ja ilmselgelt ka Tony elu võti.

Avalehele
0 Kommentaari