See on sündmus, mis leiab aset 28s Euroopa Liidu riigis ja kõik finaali jõudnud filmid on tõlgitud 24 Euroopa ametlikku keelde. Tegu on poliitilise auhinnaga selles mõttes, et filmid peavad olema olulistel sotsiaalsetel teemadel ja võitja valisid välja Euroopa Parlamendi liikmed. Päris sümpaatne kurioosum muidugi – tõenäoliselt on Euroopa Parlament ainus parlament maailmas, mis annab välja oma filmiauhinda.

Selline uhke promoprojekt on Euroopa kinokunstile suureks toeks, sest enamik Euroopa filme linastub vaid oma sünniriigis ning meie pisike, killustunud ja eri keele- ja ­kultuuriruumides tuksuv kinotoodang USA gigantsele filmitööstusele vastu ei saa. Nii ei jäägi muud üle, kui üritada kohalikku kinokunsti tema mitmekesisuses väärtustada, filmitegijal hellalt-lohutavalt pead silitada ja ühtlasi proovida kuidagi ära sõnastada, mis siis on need n-ö euroopalikud väärtused, mida siinses (kino)kultuuris peaks säilitama.

Kuigi üldjoontes võib öelda, et läbi aastate on LUX-auhinna filmide fookusteemad olnud üsna sarnased (immigratsioon, sõnavabadus, suhtumine vähemustesse jne), kinnitab tänavune finalistide valik vaieldamatut tõsiasja, et 2018 oli filmivaldkonnas tõeline naiste aasta. Kõik kolm linateost räägivad naistest, üks neist on ka naisrežissööri tehtud. Me võib-olla ei mõista veel täielikult seda diskursiivset nihet, mis on toimunud (vähemalt filmitööstuses) seoses suhtumisega naistesse, aga tänu kõvale kisale – mis, olgem ausad, kohati ka ebameeldiva pasatormi mõõtmed võttis – on naiste roll ja nähtavus kinokunstis ikkagi hüppeliselt kasvanud. Hoolimata kogu selle protsessi ebameeldivusest on püha lihtsameelsus mõelda, et olukord oleks paranenud kuidagi „iseenesest“.

Auhinna võitis loomulikult kõige vaatajasõbralikum film, Islandi režissööri Benedikt Erlingssoni draamakomöödia „Islandi amatsoon“. Filmi peategelane on ökosõdalane Halla, naine, keda ajab hulluks mõte, et suurtööstused hävitavad Islandi looduse. Ta tegutseb üksinda ja gerilja­meetoditega, lõhkudes alumiiniumitehase elektrikaableid, saagides läbi elektriposte jne. Kuid tema üksildast ja ohtlikku elu pingestab ootamatult saabunud info, et neli aastat tagasi sisse antud adopteerimissoovile tuli vastus ning eraelus ontliku koorijuhina tegutsev Halla peab sõitma sõjast vaevatud Ukrainasse järele ühele nelja-aastasele orvule.

Olla ligi 50aastaselt esimest korda mamma – või jätkata ökosõdalase elu? Kaitsta üht last või tervet oma kodumaad? Põnev lähtepunkt, aga kahjuks on lavastaja loo lahti mänginud pidevat võõristusefekti kasutades, pruukides näiteks diegeetilist muusikat mängivate ja pretensioonikalt kaamerasse vahtivate pillimeeste (või mis veel hullem, Ukraina rahvaviise leelotava naisansambli) abi. See veiderdamine vähendab filmi emotsionaalset mõju, aga hoolimata teatud maitseküsimustest, mis nõrganärvilist kriitikut (loe: selle artikli autorit) ärritada võivad, on „Islandi amatsoon“ tegelikult selline keskkonna-aktivismist inspireeritud südamlik-humoorikas feel-good-filmike, mis käibki mööda ilma ringi ja nopib auhindu. Žüriiliikmed ja vaatajad on õnnelikud, et saavad asjale pihta ja eesmärk on ju üllas.
Minu jaoks isiklikult oli valikust kõige huvitavam esimest korda LUX-auhinna 11aastase ajaloo jooksul finalistide hulka jõudnud dokumentaalfilm – „The Other Side of Everything“ Serbia dokumentalistilt Mila Turajlićilt. Sain sellest filmist Serbia keerulise ja ülimalt huvitava ajaloo kohta rohkem teada kui reisidelt, ajalootundidest ja oma Serbia tuttavatelt kuuldud lugudest kokku. Filmi peategelane, režissööri ema Srbijanka Turajlić meenutab nähtavasti nii mõnelegi Eesti vaatajale Marju Lauristini. Tegu on Serbias armastatud ja vihatud poliitaktivisti ja ülikooliprofessoriga, kes võitles aktiivselt Miloševići režiimi vastu. Ema isikliku loo kaudu, nende korteri ja seal asuva ühe suletud ukse kaudu jutustab Turajlić kirglikult oma kodumaa täiesti pöörasest minevikust ja tänapäevast.

Kolmas finalist, austerlase Wolfgang Fischeri „Styx“ on neist filmidest vormilt kõige rafineeritum ja sisult kontseptuaalseim, lähenedes rändekriisile ühe valge naise loo kaudu, kes seilab soolopurjekaga mööda Atlandi ookeani, näeb Aafrika immigrante täis lekkivat kalatraalerit ja seisab silmitsi moraalse dilemmaga, mida kuradit ta sellises olukorras tegema peaks. Kuigi Fischer kipub näpuga viibutama, on teema nii ränk, et meie kõigi südametunnistusele koputamine vähim, mida teha saab. „Styx“ on üles võetud minimalistlikult ja peaaegu ilma SGId kasutamata, tekitades tunde, et vaatajad näevad dokumentaalkaadreid – tänu sellele saab vanakreeka mütoloogiast tuntud õuduste (ja vihkamise) jõgi Styx painavalt realistliku visuaalse mõõtme.

LUX filmipäevad toimuvad Tallinnas kinos Artis 3.–5. detsembril. Seansid on tasuta, kõik filmid linastuvad originaalkeeles eestikeelsete subtiitritega.