Foto: Heiko Kruusi

Kõik mu sõbrad, tuttavad ja nende tuttavad vananesid üleöö. Juuksed läksid halliks, näod läksid kortsu. Suure vanaduspeo käigus lendas laike paremale ja vasakule. Selle asemel et päästa planeeti globaalsest kliimasoojenemisest ja planeedi osa nimega Eesti keskaega vajumisest IKE lipu all, tõmbasid kõik inimesed, kellega mind seovad sotsiaalmeedia võrgustikud, alla FaceApp’i ning lisasid endale kümnendeid.

Me kõik kardame surma ja vananemist, nõrgaks jäämist, üksi jäämist, abitust ja vaesust, mis meie riigis vananemisega kipuvad kaasnema. Lisaks sellele kaob tihtipeale vanemate inimeste elust iha, neid ei nähta enam seksuaalsete olevustena. Meie nartsissistlikus ühiskonnas, kus keha võrdub „mina“, on see üks tõeliselt valus kaotus, valusamgi kui kõik eelmainitud. Just seetõttu õitsevad kõikvõimalikud ärid, mis on suunatud igavese nooruse säilitamisele. Seesama FaceApp oli esialgu suunatud näo nooremaks ja kaunimaks tuunimisele, pakkudes selliseid filtreid nagu „Young HD“, „Cool style“ ja „Hollywood“. Noorusest on saanud toode, miski, mida saab osta. Koos noorusega tulevad boonusena igikestev edukus ning armastusväärsus, võimalus alustada kõike ja alati otsast peale, sest aega on.

Miks erutas meid nii väga konkreetne meelelahutuseks mõeldud rakendus, kui tegelikult vanadus kohutab ja nooruseta elu paistab hirmutav? Jutud käivad, et enamik millenniale ei soovi kunagi saada lapsevanemateks, sest maailm, kuhu need lapsed sünnivad, ei pruugi olla elamiskõlblik. Paarikümne aasta pärast on Madridi ilm samasugune nagu praegusel ajal Marrakechis. Ehk siis Marrakechis ei saa inimesed enam elada. Nende kodumaalt lahkumine võib viia globaalse sõjani. Seega, me ei pruugi oma kortsus nägusid peeglist iial näha, sest ei pruugi enam olla olemas peegleid ja meid. Seega, appi tuleb äpp, mis juba praegu näitab ära, millised võiksime olla tulevikus, tulevikus, mida ei pruugi tulla.