Nagu lapsed oleks keemialaborisse sattunud
Siim Nestor uurib, kuidas rock-ansambel Nevesis jõudis loomingus pöördelise, uue ja rohkelt kiidetud heliplaadini.
Nevesis. Ajas tagasi vaadates näeme, et sellel Paide rock-üksusel rullus kõik kohe ladusalt lahti. Kui nad aastate 2008 ja 2009 vahetuse paiku oma USA lõunaosariikide kõrbete lõhnalise stoner-rock-masina käivitasid, võeti neid vastu sellise ähmi, juubelduse ja innuga, nagu oleks kohalik rokk just nende järele aastaid janutanud.
Kui kriitik Tristan Priimägi siinsamas Areenis nende esimest väljalaset, tasuta jagatud, kolme demolooga (täpselt pealkirjastatud) toodet „Demo“ arvustas, viskas ta uustulnukatele kümme punkti kümnest ja hõiskas: „Paide bänd Nevesis võiks sama hästi pärit olla Californiast või New Orleansist ja nad võiksid vabalt mängida ükskõik milliste maailma stoner-bändidega ja ma kannaks nende särki ja ostaks nende värki.“