Nagu nähtav netikommentaator
Kunstnike Liidu aastanäituse üles riputamisel seati Tallinna Kunstihoones seinale Pärnumaa juurtega kunstniku Andres Sütevaka (33) suurkollaaž “Arnold, kas sa oled juba tänanud venelasi selle eest, et teid Euroopa Liitu vastu võeti?…”.
Aastanäitusele “Identiteedid” sobilikuks tunnistatud Sütevaka teos kujutab Eesti ja välismaa poliitikuid nii hetero- kui homopornograafilistes poosides. Kollaažilt tunneme teiste hulgas ära Meri, Rüütli, Savisaare, Bushi, Putini, Partsi ja Paltsi. Eemalt lippu meenutaval taiesel on euroliidu tähekeste keskele maalitud svastika. Ööinimestele meenutab Tartus resideeruva Sütevaka kollaazh aga Tallinna klubi Võitlev Sõna tualetiseinu - poliitiline hetero- ja homoporno käib ka seal. Selle juures oli Sütevaka nõustaja rollis.
Enne aastanäituse suurejoonelist avamist 11. veebruaril koristas Kunstihoone juhataja Reiu Tüür teose seintelt. Tähtsa aastanäituse kutse oli saadetud ju ka president Arnold Rüütlile…
“Minu valikusse aga Sütevaka töö mahtus ning ripuks praegu näitusel, kuid Reiu Tüür arvas, et võib tekkida skandaal, kui Lennart Merd, Arnold Rüütlit ja teisi poliitikud kujutatakse vulgaarsetes stseenides ja alasti,” selgitab tänaseks lõppenud aastanäituse kuraator Harry Liivrand juhtumit.
Sütevaka (kodanikunimega Andres Mäekallas) tunneb, et teda on diskrimineeritud.
“Poliitika ongi ju puhas porno!” alustab ta oma lähtekohtade tutvustamisega. “Minu arvates ongi poliitika porno, vägivald, üksteisele taha keeramine. Kui Res Publica heidab ühte Keskerakonnaga, on see ju täielik pornograafia. Pornograafia ja prostitutsioon. Mind vihastab see poliitikute libekeelsus. Tropid. Ma ei või vaadata inimesi, kes reedavad oma põhimõtteid.”
Kunstnik on tões ja vaimus veendunud, et tal on vankumatu voli taolisi taieseid produtseerida.
“Kui inimene on avaliku elu tegelane, siis ta peab arvestama sellega, et ka lihtsal väiksel napsulembesel kunstnikul Karlovas on täielik demokraatlik õigus välja öelda oma arvamus. Kui nemad üksteisele seal taha keeravad, onaneerivad, pedereerivad – siis miks mina ei või kujutada seda oma pildi peal. Nad ei saa mind keelata. Nõustun, et mõni inimene peab sellist kujutusviisi ebaeetiliseks. Aga ma samas leian, et kui see on kunstisaalis, on see lubatud.”
Sütevaka elab Karlovas hubases ja samas ruumikas üürikorteris puumajas. See on piisavalt odav. Supilinnas oleks veel odavam, aga seal on sääsed ja Sütevaka on sääskede suhtes allergiline. Tammelinna inimestega Sütevaka ei suhtle, kuna ei tunne neid. Seal elavad rikkad.
Kunstnik jätkab eetika teemadel. “Asi peab olema põhjendatud. Kui pornograafia on põhjendatud nagu minu pildis, siis on see eetiline. Minu töö on aus – kõik on avalik, ma ei peida siin midagi. Ma ei keeruta – ütlen publikule otse ja ausalt välja, kuidas asjad on. Lähtun seisukohast, et kui teha shokikunsti, siis tuleb pedaal põhja vajutada. Shokeeriva kunsti ülesanne ongi olla provokatiivne, juhtida tähelepanu teemale, mida sa käsitled.”
Taidur tunnistab, et püüdis kõnealuse tööga kombata publiku taluvuse piire, aga nii suurt pahandust ta oodata ei osanud.
Muide – Sütevaka skandaalset taiest saab vaadata Tartus Y Galeriis kuni 27. märtsini.
Poliitikasse ja poliitikuisse võib ju ka külmalt suhtuda. Sütevaka on aga teist meelt: “Mind huvitab poliitikas kaasalöömine. Teen seda kunstiliste vahenditega. Tunnen, et ka mul on mõtteid ja arvamusi, mida ma tahan avalikuks teha. Elame muutuste ajal. Kui praegu midagi valesti teha, maksab see pärast põlvkondade kaupa kätte.”
Aastate eest alustas Sütevaka - pallaslike konservatiivsete traditsioonide jätkajana - lillede ja maastikke maalimisega. Nüüd karjatab ta aga hüsteerilisel noodil: “Ma ei teeks ju poliitilisi pilte, kui ma ei tunneks karjuvat vajadust. Ma olen klassikaline maalikunstnik!!! Tahan maalida ilusaid abstraktseid kompositsiooone!!!”
Sütevaka toob tõestuseks tagatoast välja ekspressiivse ja erksavärvilise “Verise linna”. “Näed – täiesti neutraalne pilt, pole midagi öelda,” kommenteerib kunstnik oma tööd.
Aga sotsiaalne situatsioon ei luba tal paraku puhta abstraktsionismiga tegeleda. “Olen lõhestunud isiksus, nagu kriitik Rainer Vilumaa minu kohta ütleb,” räägib Sütevaka.
Kunsti on ta õppinud Eesti ühe parema maalirestauraatori Alar Nurkse käe all (1993-94), Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kunstiosakonnas (1994, sealt ka kunstnikunimi) ja Tartus Konrad Mäe nimelises maalistuudios (1995-98).
Kunsti ja elukogemuste ammutamise mõttes peab Sütevaka enda jaoks oluliseks ka Rootsis boheemlikult veedetud kuid sealse kunstirahva seltskonnas.
Kuigi Sütevaka ise seda väga oluliseks ei hinda, oli tal koos Urmo Rausiga aastal 1998 prestiizhne näitus Nürnbergis, mille organiseeris isiklikul algatusel Eesti kultuuriatashee Euroopa Liidu juures Tamara Luuk. “Aga seal ma ei saanud näidata oma eurovastast kunsti, pidin välja panema abstraktsed tööd,” rehmab kunstnik käega.
Oma kõige tähtsamaks ülesastumiseks peab Sütevaka hoopis mullusuvist näitust Tallinnas Hobusepea galeriis, kuhu ta pani välja kõik oma eurovastased pildid täies hiilguses. Näituse pealkiri kõneleb enda eest: “Europettus ehk No Future EU?”.
Vürtsikas on ka tõik, et suviselt näituselt ostis tundmatuks jääda sooviv ostja vahendaja kaudu arvestatava summa eest ära Sütevaka töö, mis laias laastus oli Kunstihoonest kõrvaldatu analoog. Taiese ostja keeldub kunstnikule isegi fotoreprode saatmisest.
“Võibolla salapärased jõud lihtsalt ei taha, et rahvas mu pilte näeks,” itsitab Sütevaka ambivalentselt. “No siis kandku mu pangaarvele igal kuul vähemalt kümme tuhat.” Mitu sammu vandenõuteooriateni, võiks siinkohal retooriliselt küsida. &n bsp;
Aga millise kõne peaks Sütevaka Arnold Rüütlile ja Lennart Merile, kui nood pidulikult tema näituse avamisele tuleksid?
“Tseremooniameistrit ma endale ei palkaks. Ja ma arvan, et oleksin üsna karm ja tõsine. Nalja nendega eriti ei viskaks ja nende saba ei kergitaks. Ütleksin neile julmalt ära, et vaadake, siin te olete ja see on minu arvamus sellest, mida te teinud olete. Lööge mind või maha, aga nii on minu arvates. Mind võib ju maha lüüa, aga minu kunst jääb ikka alles. Ma ei põeks mitte midagi. Ära ma ka ei kohmetuks. Kuid nende näitusele tulemine on suhteliselt ebatõenäoline, sest neil on omad tseremooniameistrid, kes ütlevad, et ära sa mitte mine, sinna ei kõlba minna.”
Sütevaka satub oma jutust aegajalt eriti leili ja hakkab suisa räuskama. Kohati muutub ta hääletoon aga kurvaks ja ahastavaks. Tundub, et ta on oma teemadesse sisse elanud ja muretseb tõsiselt.
Kõik algab haridusest. Seegi seisab Sütevaka hinnangul tänapäeva Eestis valedel alustel.
“Ja siis nemad teevad endale eliitkoole ja räägivad, miks eliitkoolid peavad olema. Tegelikult on see rikaste käepikendus kõik. Kui sa ei pane oma last juba õigesse lasteaeda, siis ta ei saa sinna kooli, ei saa tänna kooli… Ei saa Treffnerisse sisse ja siis ei saa Tartu Ülikooli sisse. Rikkad teevad oma lastele maast madalast selgeks, et me oleme teistest paremad. Et me oleme eliit! Aga miks me teistest paremad oleme? Sellepärast, et meil on raha! Issand, kui labane! Labased inimesed! Ma vihkan sellist ühiskonda.”
Räägime euroskeptik Sütevakaga ideaalsest Eestist.
“Ideaalne Eesti võiks olla sõltumatu rahvusriik, tugeva majandusega, meil oleks kaubanduslikud sidemed nii Venemaa kui läänemaailmaga. Täiesti normaalne, turvaline kapitalistlik ühiskond. Selline Rootsi mudel, aga ilma sotsialistide ja maksuametita. Ja ilma Savisaareta.
Eestlased võiksid lahti saada orjameelsusest. Oleme ikka nii nagu viikingite ajal ja lähme põletame näiteks Stockholmi maha! Mida me kardame kogu aeg kõike? Vaba rahvas!”
Praegust süsteemi tulistab Sütevaka kriitikanooltega. Sütevaka jutulaad sarnaneb sageli anonüümsete netikommentaatorite rämeda sõimuga, aga vahe on selles, et tema ei ole anonüümne. Selle poolest on ta netijobudest julgem.
“Mulle ei meeldi see riik. Mulle ei meeldi marukapitalismus! Kauboikapitalismus!
Kujuta ette – mul ei ole haigekassat. Ega saagi olema. Kaks aastat tagasi oli mul räige, kõige räigem, vastikult jälk - nihuke kurgumädanik. Mädane angiin ja mandlipõletik. Läksin Rapla kiirabisse ja kujuta ette – kiirabi ütleb niimoodi, et… Ütleb, et minge perse! Et minge perse, pekske pihku, meid ei huvita! Kerige perse, teil pole haigekassat! Palusin, et kirjutage mulle siis rohi välja niimoodi, et ma maksan täishinna. Me ei või teile ka seda teha, kui teil pole haigekassat - te pole inimene! Vaat mind see suhtumine tohutult vihastab. Viimasel aastal ma nüüd saan Tartus ravimeid täishinnaga. Maksan topelt, ikka täie rauaga maksan! Need seadused mulle ei meeldi.”
Sütevakale ei meeldi ka Eestis selgemaid piirjooni võttev klassiühiskond. Ta jätkab oma pulbitsevat sõnavõttu. “Kuidas on endised kommunistid, kõik need Aadu Luukased ja Olari Taalid ja Indrek Toomed krahmanud, kasutanud oma sidemeid ja raha kokku ajanud. Ja siis nad ülbitsevad!
Vastikud tõusikud, kes löövad jalaga ukse lahti. Endised kommunistid ja kagebeshnikud. Vaata - see klass mind ärritab.”
Sütevaka algusest. Joonistada meeldis talle juba lasteaias, aga tõsisem otsus hakata kunstnikuks küpses alles 20ndates eluaastates.
“Nagu tuttav joodik vanamees mulle ütles, et inimesel tuleb mõistus pähe alles 24aastaselt,” räägib kunstnik. ”Enne seda sa lihtsalt ei tea, kes sa oled. Oled lihtsalt puberteet. Joo parem need neli aastat, siis sa alles saad aru, kelleks tahad saada. Mina panin ka pidu kuni 23. eluaastani. Siis hakkasin teadvustama, et tahaks nagu kunstnik olla. Enne elasin nagu lillelaps.
Vanemad on mul marukodanlased. Muide, sellepärast ma võitlengi kodanlaste vastu, et ma võitlen ka oma perekonna vastu. Mina olen seal ainus must lammas, kes perekonna marki täis teeb.
Naabrid räägivad, et häbi ei ole või. Ema kirub küla peal, et poiss on kunstnik, aga näed, pilti pole seina peale panna!” Viimaseid lauseid hakib Sütevaka dionüüsilise naeruga. &n bsp; &nbs p;
Maalikunsti kõrval viljeleb Sütevaka täie pühendumisega veinikunsti. Teisisõnu valmistab koduveini. Veinimeisterdamiseni jõudis ta nelja aasta eest, kui elas ateljees, kus polnud maalimiseks eriti häid tingimusi.
Idee sündis janust, sest raha veini poest ostmiseks ei piisanud.
Materjal koguneb senini nõnda, et poole marjadest toovad aiaomanikest sõbrad, osa nopib Sütevaka metsadest ise ja osa ostab Tartu turult. Ühel hooajal valmis kogunisti 350 liitrit, tavaliselt siiski sadakond liitrit vähem.
Mahukatel ja väärikatel veinikääritamisanumatel on ka suursugused nimed nagu Katariina Suur, Karl XII ja Kapten Trumm.
Kuna alkoholimüük on Eestis riigi monopol, siis Sütevaka veiniga äritsemist endale lubada ei saa. Joob ise ja kingib sõpradele. Kinkimiseks mõeldud pudelid on kaunisti sildistatud. Et kodus veiniuputust ei tekiks, toetab Sütevaka märjukesega ka tuttavate kunstnike näituste avamisi. Möödunud aastal õnnestus kunstnikul erakordne segu: jõhvika-mustikavein.
Veinikriitik Kalev Kesküla iroonilisel hinnangul on Sütevaka veini puhul tegu pigem kujutava- kui maitsekunstiga. Kuulu järgi läinud Areeni toimetuses ära joodud Sütevaka veinist mõnel ajakirjanikul ka kõht lahti.
Aga mina joon punast sõstraveini ja kiidan takka. Anarhistlik järelmaitse.
Järjekindel eurokriitik
Sütevaka ilmus aktiivselt minu orbiidile 1990-ndate lõpus. See oli tema Euroopa-turnee periood, kui ta oli üks väheseid väljavalitud Tartu-Pärnu noori kunstnikke, keda kutsuti kõrgel riiklikul tasemel Euroopasse näitust tegema, kuna Sütevaka valdas korralikku pallaslikku maalimist. Sütevaka naases kriitikaga, Euroopa oli tema silmis endal margi täis teinud ja ka Sütevaka oli Euroopa silmis endal margi täis teinud. Ma imestan siiamaani, et tegemist on sedavõrd järjekindla eurokriitikuga meie kaasaegses kunstis, kellele pole võrdset. Sütevaka istub kodus keset õitsvat lilleaeda ja maalib vihast eurokriitikat. Kui midagi tehakse piisava järjekindlusega, peab asjal olema tõsi taga. Oletagem siis – kas ta kehastab Lõuna-Eesti patriotismi, “kunstnikku kui kanaarilindu”, head showmani, rohujuure tasandi rahulolematust, külameeste juttu õlletoobi taga, pornosõpra või kõike seda ühekorraga?
Tsensuur kunstis on väga lai ja ambivalentne teema ning ei maksa arvata, et see on üksnes totalitaarsete ühiskondade nähtus. Arutelu selle üle on Eestis algatanud Mark Soosaar Pärnus. Üldiselt on 1990-ndate rahvusvahelise kunsti kuulsad tsensuuri juhtumid olnud seotud verega (aidsi-hirm), religioosse sümboolikaga (katoliiklikes või õigeusu maades) ja lastepornoga ning peamiselt fotokunstis (mis viitab reaalsusele). Et maalikunsti tsenseeritakse, on postmodernses kunstis ennekuulmatu, sest maal viitab ju kitsalt ühe inimese peas olevatele mõtetele, mitte reaalsuses toimunud asjadele. Kuna Eesti on uhkust tundnud oma liberalismi üle, on siin olnud võimalik paljugi, mis teistes maades keelatud, nii nagu meie poeski on vabalt müügil mürgiseid kalu. Meil on riik pannud vastutuse inimese enda peale. Mõtlen, et kõiki asju ei peagi alati kõikidele näitama, siinne meediagi võiks olla delikaatsem vägivaldsete materjalide kohta piltide avaldamisega, sest inimesed loevad pilte väga erinevalt ja mõned võivad neist teha meie ühisele turvalisusele ohtlikke järeldusi.
Heie Treier
"Minu kunsti ikka ära ei korja!"
Eesti kunsti keelamisi ja kottimisi lähiminevikus.
Leonhard Lapin
Avangardist Leonhard Lapin on üks pikema keelukogemusega tänapäeva Eesti kunstnikke. Tsensorid on teda ahistanud nii nõukogude ajal kui iseseisvas Eestis. “Nõukogude ajal keelati mind igas vallas, mida viljelesin. Nii arhitektuuris, kunstis kui kirjanduses,” ütleb kunstnik.
Viimase ajal on enim tsenseeritud Lapini kollazhisarja “Suprealism”, kus ta kasutab muu hulgas väljalõikeid pornoajakirjadest. “Kuid kogu selle pornomaterjali olen ma ostnud ametlikest müügikohtadest, nii et see on paratamatult popkultuuri osa,” kommenteerib autor. Popkultuuri peegeldavas ja käsitlevas sarjas kasutab Lapin lisaks pornole ka fotosid poliitikutest, visuaalset reklaami, pakendeid.
“Suprealismi” alustas Lapin aastal 1993, praeguseks on valmis mitusada pilti. Selle sarja pornograafiahõngulist osa on alates 1990ndate teisest poolest näitustelt kõrvaldatud nii Kuressaares, Pärnus, Riias kui Bristolis. On suletud terveid saale. Poliitilist tsensuuri sai Lapin viimati kogeda viie aasta eest Narvas, eksponeerides seal oma sarja “Märkide konversatsioon”. Seal on kunstnik tihedalt kokku põiminud ja omavahel suhtlema pannud natsisaksa ja nõukogude sümboolika – viisnurgad, sirbid, vasarad ja haakristid.
Kui nõukogude ajal mõjus järjekindel repressiivne tsensuurimasin Lapinile solvavalt, siis nüüd on ta karastunud ja võtab asja rahulikult: “Eesti on praegu siiski võrdlemisi vabameelne, ega meil mingit seaduslikku tsensuuri ei eksisteeri. Tegutsevad kohalikud aktivistid, kodanikualgatuse korras.” Enamasti taolistest skandaalidest kuulsus just nimelt kasvab ja saabub rohkem ettepanekuid uusi näitusi teha.
KIWA
Pornosüüdistuste põhjal on viimaste aastate jooksul näitustelt maha võetud noorema põlvkonna kunstniku Kiwa taieseid.
Aastal 2001 Anders Härmi, Hanno Soansi ja Kiwa poolt kontseptuaalselt kureeritud kunstnike liidu aastanäituselt “Young British Art” kõrvaldati kollaazh “Adventures in the Photoshop”. Pealkiri viitab vastavale arvutiprogrammile, kus igaüks võib oma suva järgi pildilist tegelikkust moonutada. Teose jaoks oli tõmmatud internetist pornot ja siis vulgaarseis poosides kehadele noorte süütute tüdrukute pead taotluslikult kohmakalt otsa monteeritud. Et oleks aru saada, et see pole puhas realism.
Juba näituse avamisel tekkis paanika – Hanno Soansi mäletamist mööda lubas keegi Kunstiakadeemia moeosakonna daam lastepornost politseisse teatada. Õiglase lahenduse saavutamiseks otsustasid Kunstihoone tollane juht Anu Liivak ja Kunstnike Liidu president Jaan Elken eksperdiks kohale kutsuda riikliku pornokomisjoni ja teose seniks kinni katta. Pornokomisjon kohapeal selgitusi ei andnud, vaid võttis taiese lähemaks uurimiseks kaasa. Soansi sõnul pole seni saabunud hinnangut ega tagastatud teost. Kõik asjaosalised – Härm, Soans, Kiwa, Elken ja Liivak- kutsuti ka politseisse seletusi andma, kuid sealtki pole tänaseni mingit vastust saadud.
Kiwa hinnangul on juhtum totter. “Miks vaieldakse kunsti üle ega räägita sellest, mis elus toimub. Kunst osutab ju elule ja likvideerida see elule osutav töö tsensuuriga on lihtsama vastupanu tee.”
Läinud aasta alguses kõrvaldati Kiwa samas võtmes teosed Tartus Y Galeriis toimunud näituselt “Ma olen tsitaat”. Kunstnik on sellest teemast tüdinud ega viitsi pikalt kommenteerida: “Ah, väike, räpane poliitika.”
Liina Siib
Publik ja kriitikud on pedofiiliat ette heitnud Liina Siibile, temanapis rõivastusesnoori tütarlapsi kujutavate fotoseeriate tõttu.
Mari Sobolev kirjutab Sirbis 19. mail 2000: “Ma ei usu seda süütusekontseptsiooni, ma olen kindel, et lastepornot viljeldes tekib kunstniku kehas seksuaalne erutus ja üldsegi mitte intellektuaalne mure rikutud noorsoo või Tai alaealiste prostituutide pärast. Ja üldse, miks just teismelised plikad peavad kogu aeg süütust kehastama? Imik, kass või seniilne vanamees on palju süütumad olendid.”
Kui Siib eksponeeris 2001. aastal Düsseldorfis
oma fotosarja “Nimi muudetud”, ärritas see paljusid saksa kodanikke, kes kirjutasid näituse korraldajatele pahaseid kirju ja nõudsid taiese maha võtmist. Vaatamata kodanike nõudmisele seda siiski ei tehtud.
Nagu Kiwagi, arvab Liina Siib, et taolised arusaamatused tekivad siis, kui publik tõlgendab kunsti päriselu sündmusena.
Toomas Mikk
Juba mainitud näitusel Young British Art eksponeeris skulptor Toomas Mikk installatsiooni, kus osalesid elusad mesilased. Suletud süsteemi ühes otsas oli mesilaste kodu, teise otsa oli paigutatud kamakas sherbetti. Neid kahte ruumi ühendas toru, mida mööda mesilased magusa järgi lendasid.
Asja ivaks oli looduse toimimine kontsentreeritud kujul inimese silma alla tuua, sest üldiselt paneb linnainimene loodust järjest vähem tähele. Aga mesilased sõid liiga palju magusat ja hakkasid surema. Kunstnik ja mesinik Raul Meel ning teised loomasõbrad olid shokeeritud. Toomas Miku installatsioon võeti poole näituse pealt maha. Ka paljutsenseeritud Leonhard Lapin on loomade kunstis kasutamise vastu: “Sest loomadelt ei saa ju nõusolekut küsida.”
Young British Artil tekitas ägedat poleemikat ka enesesüütamise läbi siit ilmast lahkunud noore skulptori Laur Tiidemanni mälestuseks eksponeeritud rott, kes pandi välja normaalses koduloomaakvaariumis. Rotti väljapanekult ei kõrvaldatud ja ta elas pärast näitust veel aastaid.
Raul Meel
Tagasi lippude juurde. Torm tõusis vanameister Raul Meele projektist “Eesti apokriivad”, kus ta Peeter Sauteri roppude tekstidega sinimustvalgeid lipukujutisi dekoreeris. Esimest korda oli see üleval Tallinna Kunstihoones Meele isiknäitusel “Aborigeenide elu” aastal 1997. Selle näituse eest pälvis kunstnik riikliku kunstipreemia. Põhiskandaal läks lahti, kui taies pandi välja Eesti 1990ndate kunsti ülevaatenäitusel “Valiku vabadus”, millega tähistati Eesti Vabariigi 80. sünnipäeva 1998. aasta veebruaris.
Raul Meel meenutab oma raamatus “Minevikukonspekt”: “Keegi pöördus kaebusega politseisse. Kaitsepolitsei uuris mu teoseid ning andis asja prokuratuuri. Kriminaalasja Eesti riigilipu rüvetamise süüdistusega lõpuks küll ei algatatud, aga ajakirjandus jahvatas Meele-probleemi üle poole aasta lausa iga päev. /---/ Keegi kogus allkirju taotlusele, et mult võetaks ära riiklik preemia ja et mind Kunstnike Liidust välja heidetaks.”
Raul Meele meenutuste põhjal päästis sõnasõja valla Jüri Arrak oma halvustava artikliga, mis ilmus Eesti Ekspressis 27. veebruaril 1998. Asi jäi siiski poleemika tasandile, Meele kunsti ei tsenseeritud ja teda ennast ei represseeritud.
Marko Laimre
Aastal 2002 sai ühiskondlikku survet tunda ka Marko Laimre, kui ta heiskas oma näituse “Must pall” ajal Kunstihoone galerii lipuvarrastesse mustas värvis immutatud sinimustvalged lipud.
“Minu kunsti ikka ära ei korja! Selle vastu astun ükskõik millega,” kommenteerib Laimre hiljem jõuliselt. Ja tema lipud jäidki tollal lehvima.
Peeter Laurits ja Ain Mäeots
Helsingi botaanikaaias jäeti 2003. novembris Ain Mäeotsa ja Peeter Lauritsa 22st pildist koosneva fotosarja “Mullatoidu restoran” eksponeerimisel välja neli pilti, kus oli näha voolavat verd. Mäeotsa ja Lauritsa apokalüptiline sari näitab maailma pärast inimkonna hävingut. Erinevatel maastikel ja eri situatsioonides vedelevad seal tõetruult laipadeks kehastunud modellid.
Peeter Lauritsa arvates võis mõni botaanikaaia juhtkonda kuuluv inimene olla Jehoova tunnistaja – sellele liikumisele on verega mängimine teatavasti tabu. Londonis võeti galeriiaknalt maha tänava poole suunatud pilt, kuna sama tänavat pidi läksid koolilapsed kooli ja pildil oli kujutatud ojasse uppunud alasti inimesi. “Jäi mulje, et inglise galeristid oleks eelistanud ojasse uppunud rõivastatud inimesi,” meenutab Laurits.
Tanel Saar
Aasta 2001 kevadel kestis noore kunstniku Tanel Saare näitus “Jumal ja kanad” Haapsalu linnagaleriis vaid ühe päeva, kuna seinale naelutatud tapamajast hangitud 3500 kanajalga läksid seal haisema.
Galerist Agur Kruusingu sõnul vajas Haapsalu linnagalerii pärast Tanel Saare projekti lisaks tuulutamisele ka remonti.
Marita Tatsi
Mullu suvel ajas politsei Tallinnas Vabaduse platsil laiali skandaalse Non Grata kunstikooli taustaga kunstniku Marita Tatsi performance´i. Selle käigus rippusid alasti inimesed puuviljadena puuokstel. Politsei tõlgendas üritust avaliku korra rikkumisena. Korraldajal kästi rõivastuda ja jaoskonda kaasa tulla.
“Ah, vestlesime niisama kunstiprobleemidest,” kommenteeris Marita Tatsi, kes pääses suulise noomitusega.
***
Keelamiste peamiste põhjustena võib välja tuua poliitilise ebakorrektsuse, pornograafilisuse ja manipuleerimise loomadega. Usulist tsenseerimist Eestis väga ei viljeleta, küll on see tavaline tugevamalt religioossetes maades. Näiteks katoliiklikus Poolas on mitmed inimesed usuliselt ebakorrektse kunsti tegemise või selle lubamise eest oma kõrgetelt ametikohtadelt lennanud.
Marko Mägi
Eritänud Heie Treierile, Harry Liivrannale, Jaan Elkenile ja Hanno Soansile.
