Cameron Crowe´ filmi Vanilla Sky peategelane, noor ja edukas David Aames, elab läbi autoõnnetuse, mille tulemusena tema nägu tundmatuseni moondub. Võib öelda, et kui enne õnnetust oli kangelase nägu ilus, siis pärast õnnetust on ta inetu. Vastuolu kujuneb sellevõrra drastilisemaks, et mälestus ilust on veel värske, muutes ilu puudumise reljeefsemaks. Samaaegselt nii juhusliku kui ka saatusliku sündmuse tulemusena laguneb Aamesi elu koost, tema armastatu ei suuda kõigist katsetest hoolimata enam olla kiindunud moondunud näoga mehesse. Ning üsna pea pole olemas ka endist kangelast ennast, tema isiksus on samuti moondunud.
Asi võib kõlada lihtsana, kuid tegelikult võib siin peituda sügavam iva. Inimene kaotab iseenda mitte otsese vaimse või füüsilise terrori mõjul, vaid selle tõttu, et ta näo kohta ei saa enam öelda “ilus”. Paar armi näol, mis rikuvad näo sümmeetria ja naha siidisuse, ei tohiks muuta ning ei peaks veel muutma inimese elu, kaasinimeste suhtumist temasse ja seeläbi tema iseloomu. Peab uskuma, et “päris elus” nii ei juhtukski.
2.
Võib väita, et inimühiskond toimib sarnaselt mitteteadvusele, st. sümboolsus (keel, kombed, tavad, harjumused jne.) kirjutab igale üksikisikule ette tema toimimisviisid, ilma et üksikisik seda väga mõjutada saaks. Näiteks püüd originaalsusele, eristumisele on osa sümboolsest protsessist, mis on nii üldine, et tegelikult pole eristumisihas midagi originaalset. Etteantud, paratamatu sümboolsuse vägi ilmneb kas või sõnade “ilus” ja “inetu” kasutamises. Meenub üks lause Priit Pärna suurepärasest Tagurpidi-Antsla raamatust: “Mina olengi Lumivalguke -vana, paks ja kole”. Sõnad “vana” ja “paks” moodustavad justkui loogilise seose sõnaga “kole”, kuigi viimane on otseselt hinnanguline sõna. “Tavalisena”, “ebaoriginaalsena” määratletav pole samuti reeglina “ilus”. Ebastandardset välimust peljatakse, kuigi samas ihatakse ebastandardset elustiili ja iseloomu. Seega on originaalsusiha sügavalt paradoksaalne. Kas ilma igasuguste “vigadeta”, elamise jälgedeta nägu suudaks edastada eristuvat sõnumit? Vaevalt. On sümptomaatiline, kuidas kas või kortse, mis kujutavad ju endast loomuliku vananemise tundemärke, käsitletakse massikultuuris teatud sorti haavadena, millest tuleb selleks, et olla “mina ise”, efektiivselt vabaneda. Justkui oleks ebastandardse näoga inimene juba ise sümboolne haav. Siit edasi liikudes võib aga väita, et kui inimese nägu pole määratletav positiivsete adjektiividega, võib juhtuda, et ka tema iseloom muundub vastavalt tema välimusele antud hinnangutele, mis siis, et need on pelgalt esteetilised.
Tänapäeva massikultuuri esteetika surve on kõige paremini nähtav ennekõike just massikultuuri teada-tuntud kandjate näol. Vananeval meediastaaril jääb üle kas varjuda avalikkuse eest või pidevate esteetiliste toimingute abil säilitada illusiooni nooruslikkusest, “ilust”. Janet Jackson pole ammugi enam 16-aastane, kuid ta näeb välja nagu vallatu kooliplika. Tema nägu võib nimetada ilusaks, kuid kardetavasti pole siin eriti sellist, mida saaks käsitleda “loomuliku iluna”.
Mida siis võiks nimetada “loomulikuks iluks”? Kindlasti on seda raske defineerida. Seda, mida “loomuliku iluna” määratleda ei saa, on oma teostes kujutanud näiteks Cindy Sherman: kunstniku piltidelt jõllitavad vaatajat vanad naised, kes püüavad riietuda ja olla värvitud nagu noored tüdrukud. Tulemuseks on ebardlik, kõhedusttekitav efekt. Muidugi võib vastu väita, et Sherman liialdab, et ilu säilitamisse tuleb lihtsalt rohkem ja vilunumalt “investeerida”.
Seega tundub, et inimese nägu on pigem sümboolne kui reaalne. “Dude, fix Your fucking face!” hüüavad mingid nagad armistunud ja ebasümmeetrilise näoga David Aamesile ööklubi peldikus. Ma usun, et enamikul inimestest on ette tulnud sarnaseid situatsioone, eriti lapsepõlves või kooliajal. Inimese nägu on justkui esimene lüli ahelas, mis piiritleb tema sotsiaalse rolli. David Fincheri filmis Fight Club liiguvad põrandaaluse klubi liikmed ühiskonna äärealadele kakeldes. Paistes silm või veritsev suunurk – moondunud nägu on selle liikumise selgeimaks ja esmaseks märgiks. “Koledana” määratletavast näost saab mässu märk. Tõsi, süsteem opereerib endasse ka sügavamad häired, spontaansest kaklusklubist kujuneb kaasaegse ühiskondliku loogika osa: terroristlik organisatsioon. Haavad, jäljed millestki tundmatust ja ohtlikust, muutuvad teisejärguliseks, samuti kaob kakluses uue identiteedi leidnute tegevusest juhuslikkus, spontaansus.
3.
Ehk oleks aeg-ajalt mõistlik meelde tuletada, kui tugevat mõju avaldab üksikisikule tema sümboolne ümbrus ja kui kergesti lahtivõetav on iga inimese enda sümboolne sõrestik, millest lõviosa on tegelikult lüli ahelas. Oma nägu - olgu siis reaalses kui ka sümboolses mõttes - on tegelikult üha kergem kaotada, selleks pole vaja juhust, piisab ebaõnnestunud plastilisest operatsioonist. Janeti venna eemaletõukavus põhineb ju sügaval paradoksil: just iluoperatsioonide tulemusel on muundunud ta nägu… koledaks.
Väljatõste
Ebastandardset välimust peljatakse, kuigi samas ihatakse ebastandardset elustiili ja iseloomu.
