Istun heledal diivanil Tartus klubi Plink Plonk lavataguses ruumis.Teispool ust väikesel laval käristatakse kitarri. Keegi mängib raskeid, suitsuseid, jämedaid riffe.

“Võta nüüd kõrgemalt ka!” õpetatakse saalist vahele. Mängija krudistab seepeale kuulekalt pisut ülemistes registrites.

Lava ees tühjas saalis soovitusi jagava mehe nimi on Jaan Reim. Kitarrisaundi sätib õhtuseks kontserdiks paika tema poeg Erki, kes mängib bändis nimega Nevesis.

Nevesis on komeet stoner’i-taevas, üks vihasemalt rokkivamaid kontsertbände vabariigis. Erki ja tema vanema venna, bändi laulja Janno bändi aktuaalsusest hoolimata võib Jaan Erkile vabalt õpetussõnu jagada. Jaani bänd Paradoks oli aastaks 1986, kui Erki sündis, juba seitse aastat tegutsenud. Nad olid jõudnud tippu või sellele väga lähedale.

Tipp tähendas seda, et Paradoks oli 80ndail Eesti mastaabis – ja mitte ainult – arvestatav hevikvintett. Kõik teadsid neetidesse ja nahka riietatud viie Paide kuti esihitti “Ära möödu must lähedalt”. Tüsedad, minoorsed sündi­akordid, kappav rütmika, queenilis­-mitmehäälsed vokaali­partiid ja väledad kitarrisoolod.

Paradoks alustas oma tegevust aastal 1979 ja on seega kolmekümnene juubilar. Ehkki järjepidevalt Paradoks tänaseni tegutsenud pole, on juubeli tõttu aeg tähistuskontserdid ette võtta. Juubelituurile on kaasa kutsutud järeltulevad Paide bändid – sealhulgas Nevesis. Poegade ja isade bändid mängivad neil õhtuil koos ühel laval. Lisaks Nevesisele ka kolmas Paide ansambel, mille kaks liiget on Paradoksi frontman’i Peeter Kirsi järeltulijad – see on Ans. Andur ja kuna ma selles bändis mängin, istungi seal lavatagusel sohval.

Ma istun jälle diivanil, aga nüüd on see diivan ühes Paide prooviruumis. Minuga koos istuvad Jaan Reim ja Peeter Kirss. Ülejäänud bändiliikmed – klahvkamees Enno Rõõs, bassist Andrus Särev ja uus trummar, Nevesisest kampa võetud Ken Koemets on lahkunud oma asjatoimetuste juurde. Klassikalise koosseisu trummar Kuldar Eller ehk Kulla sel tuuril kaasa ei tee – vigastas kätt.

Reim ja Kirss ütlevad, et hoogu ja indu üle pikkade aastate lavalaudadele tagasi ronimiseks ei andnud mitte ainult ümar juubelinumber, vaid ka Paide Rock. See on iga kümne aasta tagant Paide kultuurikeskuses toimuv kontsert, kus esinevad Paides läbi aegade tegutsenud bändid. Viimasel sügisel toimunud üritus kandis nime Paide Rock 40. Numbrit arvestatakse Paide rokiskeene sünnitanud ansambli Atta-Troll (ilmselt Heinrich Heine 1840. aastatest pärineva värsseepose järgi nime saanud kollektiiv) loomise järgi aastal 1969.

Vanemad bändid – nagu ka Atta-Troll ise oma kolmes eri koosseisus –, kes Paide Rockil esinevad, tulevadki vaid selleks ürituseks kokku. Tehakse paar proovi, esinetakse, lüüakse pärast banketil vanade tuttavatega klaase kokku ja minnakse jälle tagasi muude tegemiste juurde.

Umbes selline plaan oli ka Paradoksi meestel. Hakkasid esimest korda üle kuue aasta proovi tegema, mõtlesid, et teevad kontserdi ära ja korras. Läks teisiti. Etteaste Paide Rockil läks üle ootuste hästi. Kui kümne aasta tagusel ­Paide ­Rockil kõikus Paradoksi ajal lava ees üksainus sinises teksatagis mees, siis nüüd tehti lisalugusid. Publik juubeldas.

“On see ütlemine, et vanad asjad peavad laagerdama ja seisma ja kui korgi maha võtad, on lõpuks asjal õige maitse,” lausub Reim. “Mul on tunne, et praegu ongi asjale õige maitse juurde tulnud. Mehed on vanemaks saanud, elukogemust on. Ja laval on hea olla, täitsa õige tunne on.”

w30 aastat tagasi alustanud Paradoks polnud Kirsile ja Reimile esimene bänd. Veel neli aastat varem, teismelisena hakkasid nad Paide keskkoolis tegema ansamblit Jecym (hääldada Jeekim).

“No ikka suured eeskujud, Atta-Troll,” ütleb Reim, kui küsin, mis utsitas teismelisi Paide poisse 70ndate keskel bänditeole. “Üks mu esimesi mälestusi on selline, et oli vahetund, eelmisel õhtul oli olnud koolipidu ja Atta-Trolli pillid olid saalis üleval. Konnisti Kalju must Musima kitarr oli võimenduse peal, ma hiilisin salaja saali ja katsusin seda. Minu jaoks oli see selline flashlight!”

Jecymiga läks paar aastat hiljem, nagu läks – poisid läksid kroonusse, bänd lõppes ära. Kirss oli aasta jagu diskor (“Lasin Sweeti ja Slade’i küllaga, aga see ei olnud minu ala!”), aga loodus tühja kohta ei sallinud ja tuli uus ansambel kokku panna.

“Me tahtsime kontsertbändi teha,” lausub Kirss. “Variant oli selline: tegime umbes tunnise kontserdi, siis oli vaheaeg ja selle järel mängisime tantsuks. Kontserdil olid oma lood ja rokiklassika – ja siis pärast vaheaega tegime tantsuks, kõnna-kõnna, polkast rokini. Ja siis tuligi nimi, Paradoks. Esimese tunni mängid midagi väga head, ja siis paned kaks tundi otsa...”

Kui tänapäeval pole ühtki uut bändi, kes ei teeks esimese asjana omale nime välja mõtlemise järel myspace’i lehekülge, tundub ettekujutus 80ndate alguse Paidest väljamurdmisest üsna keerukas.

“Tabasid naelapea pihta, see oli ikka väga raske,” kinnitab Reim. “Väljastpoolt tulevatele bändidele oli pealinna omade poolt ikka tõsine ringkaitse korraldatud.”

Kirss: “Täna on see hoopis teistmoodi, täna on pundid sõbrad! Kõik on sõbrad omavahel. Aga siis ei olnud. Siis oli konkurents. Siis oli... Ei olnud bändimehed sõbrad, noh.”

Paradoksi vanadel jagub veelgi häid sõnu Eesti muusikapildile anno 2010. Reim: “Minu meelest on eesti muusika äärmiselt rikas. Vahepeal, kui kõrvalt vaatasin ja nägin, mismoodi lugupeetud raadiodiskorid suutsid kahe põlvkonna noorte muusikamaitse täiesti ära keerata, tuli masendus peale. Aga nüüd tehakse õigeid asju!”

Kirss: “Liigutakse õiges suunas.”

Paradoksi esimesi tõsiseid märke õigest suunast ilmutas end aastal 1981. Siis sai bänd ülevabariikliku VIA ehk vokaal-instrumentaalansamblite konkursi laureaadiks. Asi käis sarnaselt tänaste noortebändide konkurssidega – kõigepealt kohalikud kultuurimajad, kus esinenute seast sõeluti paremad rajoonikonkurssidele. Neist omakorda valis vabariiklik žürii parimad lõppkontserdile Linnahalli. Paradoksi ka.

“Sel hetkel tundus see ime,” lausub Reim (“Mis ime, hea bänd olime!” torkab Kirss vahele). “Linnahalli lava! See oli me unistus, et saaks kunagi sinna mängima. Saime – ja seal läks veel nii hästi, et Peetri lugu “Hommik” tunnistati parimaks palaks, saime laureaaditiitli.”

Muide, Kirsi lugu võitis esikoha sellise tänase tipphelilooja nagu Erkki-Sven Tüüri pala ees. Paradoks, kui arvesse võtta, kuhumaale Tüür oma loomega tänaseks jõudnud on.

Too konkurss oli ka üks võtmeid, tänu millele läksid Paradoksi jaoks teed aina rohkem ja rohkem lahti. Ihaldatud Linnahalli jõudis Paradoks veel korduvalt, lisaks Tartu levipäevadele ja ajakirja Noorus tagakaanele ja paljudele-paljudele teistele lavadele nii ENSVs kui ka komsomolikomiteede korraldatud ringreiside korras teistes liiduvabariikides.

Nende visiitide absoluutne apogee oli reis 1986. aastal Kasahstani, mil ühel legendaarsel kontserdil viibis mõistuströöviv rahvamass – 200 000 inimest!

200 000 inimest kontserdil tähendab hiigelmenu, aga legendaarne kombo sex, drugs&rock’n’roll Paradoksi puhul siiski ei kehtinud. Neist sai ajapikku hoopis põhimõtteliselt professionaalne bänd, kes tegi kolm-neli korda nädalas regulaarselt proovi ja tippaegadel andis aastas paari­saja kontserdi ringis. Kõik käisid küll tööl – kes piimakombinaadis, kes autobaasis –, aga põhieluks oli ikkagi Paradoks.

Mida aeg edasi, seda keerulisemaks ja karmimaks muusika läks, suuresti tänu rohkele proovitegemisele. Alul polnud Paradoks sugugi nii karm ja hevilik, varasem materjal kõlas märksa popimalt, flirditi koguni reggae ja funk’iga. Aegamisi muutus Paradoksi muusika aina kärisevamaks.

“Meie suured eeskujud on olnud ikka Led Zeppelin, Queen, Eric Clapton, Deep Purple,” sõnab Reim. “Eks see muusika oli kogu aeg kusagil alateadvuses olemas. Kui pillimänguoskus kasvas ja bänd paremini kokku kõlama hakkas, hakkasid ka mõtted nagu teistmoodi formuleeruma.”

Ja nii kõik muudkui läks ja läks – kuni 1988. aastani, mil Kirsile, kes tahtis olla elukutseline muusik, tehti pakkumine minna Fixi ja ta otsustas selle kasuks. Paradoks üritas uue lauljaga, aga asi ei klappinud. Ka Reim läks kutse peale Kirsi järel Fixi kitarristiks ja Paradoks jäi ootele, seisma.

Enamikust meestest said iseseisvunud Eestis ettevõtjad. Reim on tänasel päeval trükkplaate tootva firma tegevjuhi ametis. Särevi firma toodab rõivaid. Rõõs tegeleb sanitaartehnika- ja ventilatsioonivallas. Ainult Kirss on üksnes Paradoksi laulja.

Kui mõttes juubeliturnee avakontserdiõhtusse tagasi libiseda, siis ei lava tagant, eest ega kõrvalt vaadates paistnud, et tihedamast kontsertide andmise perioodist, 80ndaist oleks nii pikk aeg möödas.

Tõsi, ekstravagantseid needitud nahkrõivaid enam pole ja ajastu dikteeritud puhvis mulletsoengud on kordi tagasihoidlikumaks kärbitud. Ent rokiimago pole ka päriselt põõsasse visatud. Kirss paneb enne kontserti jalga kauboisaapad ja selga needitud nahktagi, mille taskust ma ükskord Deep Purple’i (mille muu!) kontserdipileti leidsin, kui selle oma bändikaaslastega lõkkeõhtut tehes selga viskasin. Reimil on seljas poegade bändi, Nevesise T-särk. Rõõs paneb ette ümmargused päikeseprillid.

Aga silmaga nähtavat esinemisevõbelust meestest ei kuma. Reim on ehk vähemalt väliselt teistest ehk pisut elavam; enne Tartu kontserti on ta puhuti helimehe peale kuri ja hüüab lavataguses ruumis karme sõnu. Pärast laivi särab ta nägu see-eest kõige rohkem. Särev ja Rõõs seevastu istuvad lava taga tunde lausa budistlikus rahus ning on oma suhtumises ümbritsevasse pigem iroonilised (Rõõs) või leebed (Särev).

Ju see ongi elukogemus. Nagu ka see, et tagaruumis ei ole juubilaransambli tarvis valmis õllekaste või härmas viinapudeleid. Tartu kontserdi bäkksteidžis hakkavad silma hoopis ­makra ja tilluke, pooleliitrine punavalge piimapakk.

Paradoks esineb 17. aprillil Tallinnas Tapperis.