Näidendi ja raamatuga ­Euroopa taladel turnimas

Veiko Märka vaatas Linnateatris Kafka päevikutest inspireeritud näidendit “Meie, kangelased” ning kuulas, mida huvitavat räägiti sealsamas päeviku-raamatu esitlusel.

Jean-Luc Lagarce

“Meie, kangelased”

Lavastaja Elmo Nüganen. Osades Aleksander Eelmaa, Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Andres Raag, Peeter Jakobi, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Anu Lamp, Andrus Vaarik ja Piret Kalda. Esietendus Tallinna Linnateatri Põrgulaval 9. mail 2009.

Tegelikult on Kafka osalus näidendis täiesti passiivne nagu elundidoonoril. Tsitaadid pärinevad küll tema päevikutest, kuid neid on kasutatud täiesti suvaliselt. Lagarce on Kafka teksti purustanud, algosakesteks lahutanud ja täiesti ümber struktureerinud ehk talitanud umbes samal meetodil, nagu suurmärter Johannes Hint kunagi liivast ja lubjast desintegraatoris silikaltsiiti tegi. Seda põnevam aga on neid kahte kunstiteost koos vaadata.

Päevik ja näidend on kaks ilmselt ­kõige vastandlikumat ilukirjanduse liiki. Seda enam, kui tegu on Kafkaga, kelle loomin­gu kandvaimaks teemaks on muudeski žanrites inimese üksindus ja kommuni­katsioonihäired. Teatrit üksi ei tee. Publik peab ikka olema, ka monotükil. “Meie, kangelased” aga – nagu pealkirigi rõhutab – on eriti sotsiaal­ne, kujutab inimestevahelisi konflikte ja erinevaid vaateid. Laval on täisvereline seltsielu koos “inimkonna tahtmatu ­naeruväärsuse vastapandamatu kehastuse” demonstreerimisega. Nii et kes tahab laval näha ehtsat Kafkat, kus erandlik peategelane ­absurdse süsteemi poolt saatuslikult sisse mässitakse, mingu ikka Vanemuisesse “Lossi” vaatama.

Laval on Linnateatri näitlejad, lisaks Andrus Vaarik ja Peeter Jakobi, kes kehastavad ühe teise, üsna ähmase taustaga, kuid täiesti reaalselt mõjuva näitetrupi saatust. Ilmselt on tegu juudi teatriga, sest neil tuli seda kõige kibedamat, rändnäitlejate leiba rohkem süüa. Mis tükki see olematu teater õhtust õhtusse mängib, jääb näidendi kõige hoolikamalt hoitud saladuseks. Kõik, mida me teada saame, on see, et selles leidub nii traagilist kui koomilist elementi, mis omavahel just kõige paremini ei klapi. Igatahes on juba situatsioon, kus näitlejad mängivad näitlejaid, sedavõrd huvitav, et igavus on tükist välistatud.

Kavalehel on näidendi kontekst aetud üsna segaseks. Kõigepealt jääb sellest ekslik mulje, nagu oleks Lagarce kõigest Kafka vahendaja. Või väide, et sõda, mida laval viibiv trupp kardab, võib olla mis tahes sõda. Tegu on ­ikka ja ainult Esimese maailmasõjaga. ­Tõestuseks piisab ühest linnanimest – see on ­Teplitz ehk tänapäeva Teplice ­Tšehhimaal, kunagises Austria-Ungaris. Linn, mille terviseveeallikate idüll tundub trupile kontrastina võrreldes “preisi idioote” ja “pool-loomi” tulvil saalidega. (“Teplitz on väga hea. Sõda võib tulla, Teplitzis oleme kaitstud, keegi ei tule meid sealt otsima. Isegi sõda ei lähe Teplitzisse, surnud hooajal ei leia isegi sõda Teplitzit üles.”)

Esimese maailmasõja eelne Austria-Ungari oli midagi täiesti kordumatut ja ettekujutamatut. Sürreaalne ja absurdne riik juba oma kahe eraldi riigiorganismi poolest, millede sisse mahtus veel mitmeid igaüks ise kanti kiskuvaid substantse. Ning millest nii vaimustunult ja ehedalt kirjutab Kafkaga natuke sarnase saatusega Stefan Zweig “Eilses maailmas”. Monstrum, mida iseloomustas küll näiteks repressiivne rahvuspoliitika, kuid mille kultuuri ja vaimsust tükeldamiste järel tekkinud tütarriikides ka kamba peale pole õnnestunud taastada.

Juba ainuüksi mõte näitlejate ansamblist kedagi esile t&ot ilde;sta või maha teha tundub kuriteona nii Linnateatri kui Lagarce’i kompileeritud trupi ­vastu. Kui näitleja üldse kedagi suurepäraselt kehastada oskab, siis ikka näitlejat. Nii on Linnateatri lavastus üsna oodatult täisvereline ja ühtlane. Siiski jättis sügavaima mulje Andres Raagi Karl, sest tema roll on olemuselt kõige tragikoomilisem – noor näitleja, kes täiesti tõsiselt, soliidselt ja argumenteeritult tahab olla väike karglev pärdik. Umbes sedasama võib öelda Anu Lambi proua Tšissiku kohta, kes silmapaistva huumoritunnetusega, kuid siiski usutavalt mängib väga ebahumoorikat proua Tšissikut. Ere oli ka Piret Kalda koomiliselt askeldav inspitsient-administraator, kelle süüdimatu elurõõm mõjus põhimõtteliselt ju väga rasketele probleemidele (kodutus, vaesus, kunstiline allakäik, sõjaoht) keskenduvas süžees heleda päikselaiguna.

Millegipärast meenutas Lagarce’i trupi psühholoogiline kliima ja ­kogu näidendi meeleolu mulle kunagise “Meelejahutaja” trupi ­raadioesinemisi. Esiteks võib seda seletada näidendi sketšlikkusega, struktuurilt on see ­vaimukate dialoogide kett, mida vahemuusika justkui hakib. “Meie, kangelased” on auditiivselt väga tugev, äärmiselt tiheda ja lopsaka tekstiga, pannes eelkõige kuulama, alles siis vaatama.

Teiseks toimub selle tegevus ühes kadunud maailmas, mille kaduvust näiteseltskond ka ette kardab. Täpselt nagu “Meelejahutaja” oli minevikku kadunud totalitaarse ühiskonna konkurentsivaba meedia fenomen. No ja kolmandaks lõid vähemalt Helene Vannari, Lamp ja Vaarik “Meele­jahutaja” trupis ka füüsiliselt kaasa.

Kogu tekst antakse edasi silmapaistva teatraalsuse ja mängulisusega. Lagarce’i näidendit oleks saanud lavastada tunduvalt ängistavamas, elujõuetumas, kafkalikumas võtmes, kui seda on tehtud.

“Meie, kangelased” mõned lavastuselemendid tuletavad meelde Elmo ­Nüganeni hiljutist suurlavastust “­Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4” sealsamas Põrgulaval. Näiteks tegelaste kulgemine hanereas ja rütmis. Või lava ühele poolele kuhjatud laudade ja toolide laam (“­Karinis ja Indrekus” olid ainult pingid). Need ei mõju kordusena, vaid ­teadlike kelmikate vihjetena. Nagu ka lavalt mitte kuidagi pealesurutav, kuid näidendi ajal siiski aeg-ajalt tekkiv sisuline võrdlus Lagarce’i kodutu trupi ning Linnateatri enda oma katuse leidmise murede vahel.

Ka “kangelaste” moto – “Pealtvaa­tajad tarduvad, kui rong mööda sõidab” – sobiks sama hästi “Karin. Indreku” motoks, kui ainult sõna “rong” “­trammiga” asendada. Seda enam, et Kafka päevikuski esineb tramm juba teisel leheküljel, kui selgub, et tantsijanna ­Eduardova (kes ka näidendis tegelasena esineb) sõidab selles liiklusvahendis alati kahe mängiva viiuldaja saatel.

Üsna paljuütlev ja võigas vahe suurlinliku Kafka ja rustikaalse Tammsaare vahel, kellel tramm sümboliseerib üksnes häda ja õnnetust.

(Üks huvitav paralleel kahe kirjaniku vahel veel: Lagarce defineerib oma näidendi tegevuspaiga “Euroopa südames”; Tammsaare “Kuningal on külm” toimub teatavasti “Euroopa taladel”. Ja kui veel kokkusattumisi otsida, siis nii Kafka kui Lagarce surid 38aastaselt.)

“Franz Kafka päevikud 1910–1923”
Tõlkinud Mati Sirkel.
Kirjastus Verb, 2009. 455 lk.

“Päevikutega” on see häda, et väga raske on vahet teha, kus Kafka fantaseerib, kus kajastab objektiivselt oma ümbrust, kus näeb und. Veel hullem: kus ta nalja teeb, kus on tõsine. Nii on neid märksa raskem lugeda kui Kafka romaane, lühijuttudest rääkimata. Kui ta kirjutab: “Ma ei luba endal ära väsida. Ma hüppan oma novelli sisse, kui ta ka peaks mul näo puruks lõikama”, siis võib seda tõlgendada nii ülima nõrkuse kui tugevuse avaldusena – üldse igat moodi, nagu Kafkat juba tõlgendatud ongi – “surnuks kirjutatud”, nagu Mati Sirkel raamatu esitlusel sealsamas Linnateatris kuus päeva pärast esietendust ütles. Juba päevikute olemasolu fakt ise on enam kui segane, sest ühest küljest nõudis Kafka, et need pärast tema surma põletataks, teisest küljest oleks ta võinud seda ise teha, mitte Max Brodi tööks jätta, kes loomulikult talitas risti vastupidi lahkunud sõbra soovile.

Näidendis on aga kõik selge ja tõenäoline. Austria-tšehhi juudi eskapismi ja tumemeelsust asendavad prantslaslik elegants ja vaimukus.

Päevikute esitlusel hämmastas mind fakt, et näidendi lavastamine ja raamatu tõlkimine Eestis toimusid küll samal ajal, kuid tegijad polnud pikka aega üksteisest vähimalgi määral teadlikud. Veel üks tõestus selle kohta, et Kafka ideed elavad, võitlevad ja võidavad!

V. M.