Psühholoog Anna Foxil on saladus. See saladus on nii hirmus, et ta ei julge seda isegi endale tunnistada. Aga see ei ole Anna ainus probleem – teda painab ka tugev agorafoobia. Ta ei suuda väljuda oma majast, ei suuda normaalselt suhelda, ei suuda käia tööl. Seetõttu kulgeb tema elu äärmiselt jäikadel rööbastel. Ta veedab oma päevi, jälgides naabrite elu, juues kolossaalses koguses alkoholi ja lahutades meelt vanade klassikaliste filmidega. Sisseharjunud rütm – hopp, hopp – trepist üles, hopp, hopp – trepist alla, katkeb aga päeval, kui Anna näeb pealt vastasmajas toimuvat mõrva. Mida selle teadmisega peale hakata?

A. J. Finn alustab oma hitt-teost, mille trükiõigused olid juba enne ilmumist müüdud 38 riigile, närvesöövalt aeglases tempos. Elu Lenox Hilli eramajade rajoonis sarnaneb kõikide vaiksete eeslinnadega. Seal on abielupaar Millerid, kus naine petab oma meest tolle palgatud ehitusmehega. Wassermanid, kes välise sõbralikkuse all hiilgavad künismiga. Takedad, kelle poeg harjutab pühendunult viiulit. Ning kõige uuemad, maja number 207 uued elanikud Alistair ja Jane Russel koos oma teismelise poja Ethaniga. Ja kõige tipuks on seal Anna, kes tähelepanelikult jälgib seda, mida tal enesel pole – teiste elu. Anna, keda on psühholoogina treenitud inimesi kuulama ja mõistma, kuid kelle vaimne olukord on sedavõrd ebastabiilne, et enamiku ajast ei tea ta ise ka, mida ta täpselt teeb.

Veelgi huvitavamaks läheb põnevusromaan siis, kui tapetud naine Jane järgmisel päeval kenasti välja ilmub. Ainus probleem on selles, et see ei ole Jane!

Ämbliku osavusega mässib A. J. Finn oma peakangelanna täius­likku lõksu. Anna on alkohoolik, kes tarvitab üsna kaootiliselt ravimeid, nii et ei saagi pahaks panna, et politsei naist ei usu. Mis veelgi hullem, Anna ei usu ennast isegi. Kas ta nägi, mida ta nägi? Või ta vaid arvas ennast seda nägevat? Vahest ta uinus filmi vaatamise ajal ja nägi lihtsalt kogu situatsiooni unes? Veelgi huvitavamaks läheb asi siis, kui tapetud naine Jane järgmisel päeval kenasti välja ilmub. Ainus probleem on selles, et see ei ole Jane! See ei ole naine, kes end Annale Jane’ina tutvustas! Ometi käituvad kõik peale Anna nii, nagu poleks midagi juhtunud ja kõik oleks just nii, nagu peab.

„Naine aknal“ on hoolimata võrdlusmaterjalist, mida see ­ohtralt pakub, üsna unikaalne teos. Jah, siin on sarnasusi nii Agatha Christie teosega „Paddington 16:40“ kui ka ­Paula Hawkinsi „Tüdrukuga rongis“. Siin on võtteid, mida kasutavad paljud tänapäeva krimiautorid, nagu ­Gillian Flynn, Clare Mackin­tosh, Tana French jpt. Aga stiili, tempo ja sügavuse poolest meenutab Finn hoopis Ernest Hemingway (1899–1961) teost „Vanamees ja meri“. Tunnetusliku paralleeli võiks tõmmata ka Jan Kausi miniatuurromaani „Kompass“ minategelasega, kes on oma naisest lahku läinud.

Kriminaalne liin on vaid teose pingestatud ja haarav raamistik; tegelik lugu räägib Annast. Anna on aknal, aga meie vaatame tema sisse. Ja selles, inimliku haavatavuse kõige põhjalikumas kujutamises peitubki A. J. Finni fenomen. See teos on eelkõige filigraanse täpsusega jutustatud lugu inimesest ja tema võitlusest iseendaga, psühholoogiline romaan üksindusest ja suutmatusest tegelikkusega leppida, pidevast püüdest ennast ületada ja enesele allajäämisest. See on romaan hingepiinast, millele võib leida leevendust, aga mitte kunagi ravi. Vaakum, milles Anna oma elu veedab, on niivõrd veenev, et me võime selles hõlpsasti iseennast ära tunda. Jah, me hingame, aga kas me ka oleme elus? Kas me tunneme päriselt oma lähedasi? Kellele me toetume siis, kui me vajame kõige rohkem abi? „Naine aknal“ annab lugejale võimaluse vaadata süvitsi ühe inimese sisse, kõige viimastesse intiimsetesse kihtidesse, mida eneselegi näidata ei tahaks. Meie pealiskaudsel, mürarikkal ja pidevalt kuhugi tormaval ajastul võib sellise võimaluse eest siiralt tänulik olla.

A. J. Finn ehk Daniel Mallory

Priit Hõbemägi

Daniel Mallory (38) sündis New Yorgis ning õppis Oxfordi ülikoolis inglise ajalugu ja kirjandust.

Ülikooli ajal diagnoositi Davidil sügav depressioon, mida ta viisteist aastat kõikvõimalike vahenditega ravis. 2015. aastal kohtus ta ühe vene psühhiaatriga, kes väitis, et teda on valesti ravitud – Daniel on tegelikult bipolaarne! Suvel uute ravimite kuuri ajal, kui kirjastustegevus oli õnneks vaikne, asus ta raamatut kirjutama. Kirjutamine kestis öösiti ja pikkade nädalavahetuste vältel terve aasta. Samal ajal töötas ta ise New Yorgi William Morrow / HarperCollinsi kirjastuses vanemtoimetajana. Kui käsikiri valmis sai, esitas ta selle sooneutraalse pseudonüümi A. J. Finn all oma kirjastusele, sest ta pelgas kolleegide reaktsiooni. Kuid käsikirja menu oli silmapilkne. Kirjastamisõigused ligi neljakümnesse riiki pandi oksjonile ning need omandas võitluses sama kirjastus, kus Mallory töötas. Raamat ilmub ligi neljakümnes riigis ja ka Hollywood ostis filmiõigused seitsmekohalise summa eest. Daniel lõpetas töö kirjastuses ja sõidab mööda maailma ringi oma raamatut tutvustades. Teost on juba kiitnud nii Stephen King kui Gillian Flynn, bestselleri „Kadunud“ autor.

Priit Hõbemägi