Christian Als
„Rahutus, näljatunne, tukslemine kõhus, tukslemine vagiinas, iha, et keegi sind ääreni täidaks, igasse auku tungiks, igatsus kuiva šampanja ja niiskete suudluste, juunikuu öös lõhnavate pojengide, kai otsas paistva gatsbyliku valguse järele…“

Nii arutleb ameeriklanna Erica Jongi romaani „Lennuhirm“ minategelane, 29aastane luuletaja, psühhoanalüütiku kaasa Isadora Wing „ihadest, mille vaigistamiseks abielu ei teinud mõne aja möödudes enam midagi“. Ta on koos oma abikaasaga teel Viini psühhoanalüütikute kongressile, kus ta kohtab veel üht psühhoanalüütikut, „tõelist kähkukameest“ Adrian Goodlove’i, kellega tal tekib armulugu.

1973. aastal ilmudes oli raamat skandaalne, naiskirjaniku poolt naistegelase pähe ja suhu pandud mõtted ja sõnad liiga julged, tema ihad liiga alasti ja sobimatud ameerika tüdrukule, kellele polnud „erinevalt Euroopa tüdrukutest – õpetatud isegi künismi ja praktilisuse filosoofiat“. Henry Miller nimetas „Lennuhirmu“ „Vähi pöörijoone“ naise versiooniks, John Updike võrdles seda Salingeri romaaniga „Kuristik rukkis“.

Erinevalt superhitiks kujunenud „Halli varjundite“ sarjast ei ole Jongi teos hale kirjanduselaadne toode, vaid päris kirjandus. Isadora on oma ea kohta palju lugenud ja kogenud, ta lahkab armutult oma minevikku, tal on terav silm ja keel, ta ei ole lükata ja tõmmata submissive. Ta kirjeldab ühtviisi hoogsalt nii oma õe abikaasat („Mu õemees Bob oli tegelikult kakaopruuni värvi, aga ta meel oli niisama valge kui Ku Klux Klani liikme riist“) kui saksa klosette („Saksa klosetid kujutavad endast tõelist võtit kolmanda Reich’i õuduste juurde“). Kes meist ei tahaks suhtuda ellu kui „naljakasse, traagilisse nähtusesse, milles tuleb ette vapustavalt kauneid hetki“, ka nüüd, 42 aastat hiljem.