Naise ettekujutus võrdõiguslikkusest

Tänavad on tolmused. Aknad pesemata. Tihased kiiksuvad nagu määrimata lapsevankrid. Kevade on tulnud! Tallinna südalinnas Kirjanike Maja hoovis istub habemetüükas mees, see teine eestlane, pikk hall palitu seljas. Ta on kuskilt saanud vana Lutri vabriku tooli, mis minus äratab lapsepõlvenostalgia, ja peeglikillu ning koguni žiletiaparaadi. Kevadine ere päike joonistab mehe varju suurelt kuuri seinale, mille ees mees istub, peeglit pahemas käes hoides ja paremaga habet ajada püüdes.  Teen asja. Soovin jõudu ja küsin, mida ta arvab võrdõiguslikkusest. Mees ei arva midagi. Ütleb, et ärgu ma segagu, kui ta habet ajab. Seisan kõrval ja vaatan, kuidas ta nüri žiletiga oma kuiva lõuga kaabib, siis taskust mingi karbikese välja kougib ja oma habemetüükad žiletilt karpi raputab. Miks ta seda teeb? “Kas te küüntest kaabu lugu mäletate?” küsib mees viisakalt vastu. Noogutan. “Vat sellepärast.”

Teen uuesti juttu soorollidest. Mees osutab käega parasjagu prügikastis tuhniva naisgeoloogi poole ja ütleb: “Näe, see seal pistab kõik paremad palad kotti, kuni mina siin habet ajan ja teiega lobisen. Kus siin siis võrdõiguslikkus on? Temal on hoopis eesõigus – tal habet polegi.”

Naine on prügikastist pataka ajalehti välja koukinud ja asub neid valjusti lugema. Kiikan lehe ilmumise kuupäeva – inf, mille naine saab, on vähem kui nädala vanune.

Soorollid on vanalinna prügikastide vahel selgesti jaotatud: mees ajab habet, naine loeb talle ajalehti ette ja hoolitseb toidu eest. Kui kotid täis, habe aetud ja lehed loetud, asub paar teele. Kotte kannab mees, see tugevam pool.

Võrdõiguslikkuse seadus tuurib meie seadusandliku võimu labürintides ja ajakirjanduses. Kangesti püütakse midagi selgeks teha, mis arukale inimesele nagunii selge peaks olema. Samas on teinekord päris vastik lugeda räigeid meesšovinistlikke kommentaare täiesti asjalikele ja mõistlikele artiklitele,  kus arutletakse naiste väiksema sissetuleku põhjuste, võrdõiguslikkuse seaduse vajalikkuse jne üle. Ja kui nendest asjadest on kirjutanud naisautor, siis on süüdistusprintsiibiks sageli lihtsalt argumentum ad hominem. Aga teab kui meeldivad pole ka kurjade feministide mürgised märkused interneti kempsuseintel. Tundub, et see teema kuulub Eestis veel ikka nende ainete liiki, mis suuremal liigutamisel haisema lähevad.

Aga eelseisev ühinemine Euroopa Liiduga sunnib meid takka. Ikka ja jälle kogunevad ümarlauad, korraldatakse seminare ja konverentse. Raamatud, brošüürid, bukletid, voldikud rändavad mappides mööda asutusi ja inimesi laiali, ummistavad postkaste, töölaudu ja paberikorve.

Kõik see on aja märk. Vahel leian ennast silmitsemas näiteks inimesi, keda buss lennuvälja terminalist lennuki juurde raputab, ja kujutlen neid 19. sajandisse. Ning selles kujutluses nende näojooned mahenevad, murelikud kurrud kaovad otsmikult ja nad jäävad imestunult silmitsema oma käes tirisevat mobiili. Paraku peatub aeg vaid hetkeks ja sedagi fantaasias.

Elu käib! Elu on võitlus! Võitlus oma koha eest päikese all. Ja küllap mõnikord ka strindberglik mehe ja naise vaheline igavene võitlus, mida paraku ükski seadus pehmendada või kaotada ei ole suutnud.

Inglismaal on välja arvutatud, et noorepoolse kahelapselise perekonna ema on rakkes vähemalt 14 tundi ööpäevas ja ligi 20 000 naela eest aastas teeb ta tööd tasuta. Kui laps öösel voodis virisema hakkab, pole vanematel aega hakata teineteisele mõnda hartat või seadusparagrahvi tsiteerima. Üks vanematest tõuseb, et beebit rahustada ja talle rinda anda. Rinda annab see, kellel rinda on. Midagi tuleks ette võtta? Aga mida?

Muidugi, seadusega saab ikka asju paika panna ka, iseasi, kas need alati just kõige paremini laabuvad. Rootsis saab kinga meesülemus, kes asutuse peol naisalluvat tagumikust näpistas. Minge Helsingisse, sisenege kas või näiteks trammi, kus pidevalt heliseb kellegi mobla, ja kui kõne tuleb kenale võrdõiguslikkusest teadlikule neiule, siis on teil minuti jooksul vähemalt kakskümmend korda võimalus kuulda, kuidas kaunis noor daam valjul häälel kasutab sõna “vittu” otsekui kirjavahe märki. Ameerikas käib klaperjaht igat masti ahistajatele ja süütust flirdist on saamas kuritegu.

Võibolla on mõnede asjadega liiale mindud. Või mõnede teemadega üle pingutatud. Aga teisest küljest – võtame selle võrdõiguslikkuse seaduse ükskord ometi vastu. Eks see ole ju ikka samm lähemale õigusriigile. Kui mõni väidabki, et mis sellest siis muutub. Et loomakaitseseadus on meil ju ka vist olemas, aga kuivõrd ta töötab? Või keeleseadus? Et iga Läänest kostva köhatuse peale… siis vaidlen vastu: seadus on seadus, õiged hoiakud, mida ta sisaldab, hakkavad varem või hiljem ikkagi töötama, äärmuslikud räuskajad vaikivad ja küllap saabub kunagi aeg, kus meie riigi seadused ka de facto maksma hakkavad.