Naised, ettevaatust!

Räägitakse, et eestlased hakkavat otsa saama. Paduloogiline järeldus – tuleb mehhaaniliselt inimesi juurde toota ja statistikakuradikest nii ninapidi vedada!

Hirmus lihtne lahendus. Eesmärgi realiseerimiseks on vaja Rahvuslikku Projekti, aga kindluse mõttes tasub ka naised-sünnitajad kinni maksta.

Peatume hetkeks, kainestame pilku. Veider, kui mass niivõrd vulgaarse kampaaniaga märkamatult kaasa läheb. Neutraalsema kõrvalpilgu saamiseks soovitan eksperimenti. Otsige intelligentne kuulaja demokraatlikust välisriigist. Küsige: “Kuidas küll noored naised sünnitama saada? Meil Eestis oleks beebisid vaja, ja ruttu!” Peatselt märkate, et vestluspartner hoiab teist eemale, sosistab ja näitab näpuga teie poole. Teie jutt kõlab nagu poolearulise oma.

Kategooriliste ja vääramatute inimõiguste seas võiks olla üks, mis lubab igal inimesel otsustada, kas ta tahab järglasi või mitte. Kui tahab, siis mitut, millal ja kellega. Otsustamisel ei välistaks ma argumentide seast ka muret rahvuse pärast (kuigi usun siiralt, et naised ei mõtle ei eostamise ega sünnitamise hetkel oma rahvale). Aga peamine: mulle peab jääma võimalus, et tunnetamine, kas mina tahan last, jääb mu isiklikuks asjaks. Nõuan võimalust otsustada ise oma elu üle – ja mind hämmastab, et Eesti on jõudnud olukorda, kus see ei ole enam elementaarne.

*

Tugevaim kunstiline vastukaja sundlapseteo teemale on teater NO99 “GEP”: hoogne utoopia noortest jõulistest meestest, kes vihuvad valmis nii palju beebisid, kui jaksavad, et Eesti asi püsti püsiks. Vaatasin rõõmuga, et teatrimehi on tabanud sama võõristus mis mindki ja nad on ühiskonnas kaikuva ebaeetilise imperatiivi üle irvitada võtnud.

Üllatus saabus pärast etendust publikuga vesteldes. Selgus, et eestlased ei tajunud “GEPi” sugugi groteskina. Oli raevunud noori naisi, kes võtsid lavastust jõhkra propagandana, oli vanainimesi, kes “Maa tuleb täita lastega” ajal pisara poetasid – hoolimata sellest, et noored mehed laval laulu ajal ülinaljakalt seksipoosides võimelda pumpasid.

Huviga tegin välispilgu-kontolli: “GEPi” näinud norrakad ei suutnud uskuda, et üle kolme klassi haridusega inimene võiks seda tajuda otse ja siiralt. Nemad (ja ka välisfestivalide “GEPi” publik) ütlesid pigem, et teema on liialt elukauge – 21. sajandil ei hakka keegi ometi rahvuslikel põhjustel sünnitamist propageerima ja isegi laval mõjub selline indiviidi otsustusõigusest ülesõitmine jaburalt.

Sööstsin põnevusega Eesti meedia reaktsioonide juurde. Uskumatu... aga ka “GEPi” arvustajad arutlevad rahvaarvu üle. Ainus, kes lähtub analüüsis ilmselgest groteskist laval, oli Barbi Pilvre.

Ehmatus kasvas, kui jõudsin Postimehes (12.5.07) enne “GEPi” esietendust ilmunud vestlusringini “Mees, tee lapsi!”. Ene-Liis Semper, kuue vestleja seas ainus naine, söandab hetkeks tõstatada naise vaatepunkti: “Kui tahate korraga eriti rohkelt lapsi teha, siis paratamatult lülitate ühe põlvkonna jagu naisi ühiskondlikust elust välja.” Selle peale kähvab teatrijuht, “­GEPi” lavastaja ning perepea Tiit Ojasoo: “See on totakas feministlik jutt. [–] Loobuge siis ema rollist! Pange kogu oma sooga see roll maha!”

Osalised rahustatakse maha ja jutt viiakse tagasi rahvuse juurde, sest lavastus lähtus ju hoopis murest, et eestlastel kui rahval pole mingit suuremat ideed. Aga armsad NO99 mehed: kui te tahate küsida r ahvusluse mõtte kohta, aga teete tüki lastetegemisest, siis olete ju paratamatult sidunud naise ja tema keha isamaalisuse vankri ette. Ja teinud iga inimese (ka mehe) läbinisti isiklikust valikust äkki iga eestlase ja kogu riigi asja.

Nagu kirjutab Elo Viiding oma blogis: “Meie riigis käib, hoolimata maailma ülerahvastatusest ja kõikjal üha vägivaldsemaks ja sõjakamaks muutuvast elukeskkonnast, hoogne ja reibas iibepropaganda, mille kaudu säilib võimalus kontrollida naiste kehalisuse kaudu ka nende lojaalsust riigile, niisamuti mentaalsust.” Ojasoo annab lausa mõista, et vaja oleks sekkuda autoritaarselt: “Ühel hetkel tuleb ühiskond lihtsalt seada fakti ette, mitte et kirjutad artikli ja siis kümme tarka vigisevad vastu, et ei sobi.” Hirmutav.

*

“GEP” on vajalik lavastus oma ajas – ja reaktsioonid “GEPile” on lakmuspaber Eestis maad võtnud suhtumistest. Hoogsa lasteteo propageerijad väidavad, et lõplik otsus on nagunii isiklik. Minu arvates on aga sotsiaalne surve ületanud viisakuse piirid. Kuulen tuttavatelt naistelt ohtralt näiteid, kuidas nende privaatsfääri emaduse teemal üha tihedamini sisse sõidetakse. Emad-vanaemad on alati küsinud, et millal siis pisi­peret oodata on. Nüüd on aga otsekui normaalne, kui samal teemal laksab ka võhivõõras, ehituspoe müüja, pangateller või ekskolleeg.

Lapsesaamisotsuse vedamine privaatsfäärist avalikku on toimunud hiilivalt ja väga kiirelt. Kui professor Aino Järvesoo jagas 2001 lendlehti üleskutsega, et maksame igale lapsele senise 150 asemel 1000 krooni kuus, siis pidas avalik arvamus teda naiivsete uitmõtetega väliseestlannaks. 2008 kipub proua Aino ununema, aga iga mees nämmutab tema propageeritud rahvuse päästmise ideed kui ainuvõimalikku peavoolumõtet.

Meenutagem: professor Järvesoo tol hetkel utoopilisel nägemusel oli lisaks emapalga ja iibe tõstmise üleskutsele ka teine pool: lapsed peab kasvatama haritud ja eetilisteks inimesteks.

Selle teise poole tähtsustamine kipub viimasel ajal ununema. Rõhume numbritele: iive, oh õudust, iive on negatiivne! Aga iibe taga olevad reaalsed lapsed, nende vaimne kasvukeskkond, aga ka materiaalne pool – puuduvad lasteaiakohad, sotsiaalsed garantiid üksikemadele jne – on kuidagi vähem tähtsad. Isapuhkuse hüvitise kaotamine on viimane selge näide.

Ma olen Ojasooga täiesti nõus, kui ta ütleb, et mage on elada kui vallasant ja mõelda pidevalt vaid äraelamise peale. Kui materiaalsusekultusest eemaldumiseks on tingimata vaja suurt Rahvuslikku Projekti, siis mina pakuksin ühe välja. Teeme oma maast koha, kus on hea elada, tarkust ja tõde taga ajada, lapsi kasvatada, ennast teostada, vaba aega koos toredate inimestega nautida ja vanaks saada. Seda ju polegi nii vähe?