"'Naised on nii imelised"'
Jaak Urmeti koostatud luulekogu "Naised on nii imelised" pealkiri eksitab, viidates justkui hardale piduluulele, mida naiste- ja emadepäeva puhul pateetiliselt ette kantakse või õnnitluskaartidele kirjutatakse. Ka raamatu kujundus (valge, peenetriibulise faktuuriga paber, ähmane akt kaane aknakeses) tekitab ootuse, et salmide vahele on pikitud tuntud vanema põlve fotograafi siivasnilbeid pilte Naisest kui niisugusest.
Kes Urmeti käekirja tunneb, muidugi ei lase ennast nendel vormidetailidel eksitada: Urmet ei ole just see toimetaja, kes imalust produtseeriks. Nii ongi "Naised" tegelikult üks humoorikas ja omanäoline koguteos eesti keeles naiste teemal kirjutatud luulest, Kristjan Jaak Petersonist ning Johann Voldemar Jannsenist Merca ja Aapo Ilveseni.
Raamatu lõpus on Urmeti põhjalik järelsõna "Vaatlusi naisele eesti luuletajate loomingus". Oma "kotkaperspektiivis" vaatluse tulemusel on ta naiste teema jaotanud kümnesse alateemasse: lapsepõlv, kooliaeg, noore naise iga, naine kui seksuaalsete ihade objekt, abiellumine, kooselu, õnnetu armastus, naine kui ema, töötav naine, teisest rahvusest naine eesti luuletaja pilgu läbi, vanadusaastad, tagasivaade elule. NB! Puudub naine kui elav ja mõtlev subjekt, mida on autorite valikul ka järgitud. Traditsiooniline (naiste enda kirjutatud) naisluule puudub nimelt peaaegu täielikult, näiteks pole ühtki rida subtiilselt Doris Karevalt, naiseksistentsi mõtestavalt Triin Soometsalt ega feministlikult Elo Viidingult. Kuid see on koostaja programmiline seisukoht: selle kogu fookus on naine kui objekt ja mitte subjektsus!
Jaak Urmeti meeldumus sotsialistlikku realismi ei ole puudutamata jätnud ka "Naisi": teiste hulgas on põhjalikult esindatud sellised autorid nagu Felix Kotta ja Arvi Siig. Üsna rohkearvuline on ka noorema põlvkonna kohalolu: Contra, Rooste, Ruitlane, Wimberg (Urmet ise). Massiivselt on esindatud Priidu Beier ja tema kreatuur Matti Mogu?i. Päris värskendav on tegelikult sirvida lugusid tublidest kohusetundlikest töölistüdrukutest vaheldumisi rämeda rõveluulega, eriti kui oled kartnud leida harrast pateetikat.
Ilmekas, kuigi napp, on teema "teisest rahvusest naine eesti luuletaja pilgu läbi" käsitlus. Selles on hästi näha rahvusteema kujutamise muutumine: kui nõukogude luule ülistas vene ja "vennasrahvaste" naisi, siis 1990ndate luule (Aleksander Suuman) esitab vene vanaeite võiks öelda natsionalistlikus võtmes ja uuemas luules (Aapo Ilves) on venelanna lihtsalt lits.
