Naised on varsti võimul
Möödunud kolmapäeval toimus Tallinnas "Uue mehelikkuse" konverents. Üks selle peaesinejatest oli Ingmar Gens (sündinud 1950) – käitumisspetsialist, sooteemade lektor, sotsiaaldebattide juhtfiguur ja autor, kellel on olnud suur mõju Rootsi koolieelsele pedagoogikale.
Ingemar, räägi mulle täpsemalt uuest mehelikkusest, mida see õieti tähendab? Kas see on lihtsalt Teisesus?
Ma päris täpselt ei tea. See, mida me väidame, on õigupoolest, et vana mehelikkus pole hea, aga me ei ütle tegelikult midagi uue mehe kohta. Jõudsime järeldusele, et "vana mees" on halb, aga meil pole ka nii-öelda uut meest, kellega kõik rahul oleks, asemele pakkuda. Kuna elame erinevates ühiskondades, siis on väga raske üldistusi teha. Näiteks Rootsis mehed lastega varem kodus ei olnud, kuid kui 1970ndatel seadust muudeti, siis pilt muutus. Alul jäi lastega koju – kui ma õigesti mäletan – umbes kolmsada meest. Aga praegu on see väga tavaline. Enamik mehi jääb lastega lühemaks või pikemaks ajaks koju. Aga see ei ole kaasa toonud suuri muutusi mehelikkuses, nagu inimesed esialgu arvasid. Mehed on ikka pea samasugused nagu enne. Ja ka naised eeldavad meestelt seda.
Kuidas tundub, kas uus mehelikkus tähendab pigem võimupositsiooni kaotamist või pigem suuremat tundlikkust, mida on peetud siiani rohkem geilikuks või naiselikuks iseloomuomaduseks?
Ma ei tea. Aga fakt on see, et me kaotame oma võimu. Võime selle üle pikalt vaielda, aga naised teenivad meestest rohkem, saavad koolis paremaid hindeid. Emad õpetavad tüdrukutele, et nad peavad end harima, et saada korralikku töökohta. Mehed kaotavad oma positsioone ja küsimus on pigem, kui kiiresti ja millisel määral. Arvan, et see juhtub nagunii. Aga asju saab siiski muuta. Kuid samas, kui meil on seda sorti ühiskond, siis naised saavutavad kindlasti ülemvõimu.
Aga millise mehe valib võimul olev naine, pole meil aimugi. Kas nad valivad ka samamoodi nagu võimul olevad mehed siiani, väärtustades ainult nägusust, eelistades kenasid mehi seksuaalseks naudinguks? Või tahavad nad, et mehed oleks neile võrdsed partnerid? Me ei tea. Me ei tea, kuidas muutuvad võimule tulles naised. Ja me ei tea, milliseks muutuvad mehed ilma selleta.
Kas meheks olemine on praegu privileeg? Või on see miski, millega on raske hakkama saada?
Olla mees tähendab elada võimu ja kontrolli maailmas. Aga enamik meestest ei saavuta võimupositsiooni. Seega ootused, mida peaks saavutama, ning tegelikkus omavahel ei kattu. Ja see teeb muidugi enamiku meestest õnnetuks. Ja see muudab meie elu piiratuks ja mitte just eriti meeldivaks, ütleksin. Ma arvan, et paljud mehed vahetaksid sellise olukorra millegi muu vastu. Tegelikult peab siiski mõlemad soorollid omavahel kooskõlla viima. Praegu seda ei ole. Naise sooroll areneb märksa kiiremini.
Kas pole siis nii, et gay’del ja lesbidel on selle uue olukorraga kergem kohaneda, defineerida end uuesti?
Ma ei tea. Lesbisuhted on enamikus ebastabiilsed ja gay-suhted valdavalt püsivad. Ja sama näeb ka heteroseksuaalsetes suhetes. Valdavalt on just naised need, kes tahavad lahutada. Mehed otsivad lähedust, isegi homoseksuaalsetes suhetes. Aga kas uus mehelikkus on tolerantsem kõige selle suhtes? Usun küll. Arvan, et hakkame nägema rohkem erinevaid suhteid ja perekonnatüüpe.
Mehed peaks loobuma võimuihast. Kui isa ei taha last kontrollida, loobub sellest, siis avaneb talle palju uut. Kui kontroll ei ole enam oluline, siis avaned eripalgelistele suhetele. Kui jätad maha homofoobia, mis moodustab praegu olulise osa mehelikkusest, siis õpid maailma nägema laiemalt.
Meeste võimu kaotus toimub ilmselt kiiresti. Eriti sellistes maades nagu teie oma, kus ühiskonda ehitatakse praegu üles. Oskustega inimestest on nappus ja naised oskavad selles olukorras paindlikumalt käituda.
Oled väitnud, et kahekümne aasta pärast on naistel ülemvõim. Mida selle all mõtled? Poliitilist domineerimist? Majanduslikku võimu?
Eri valdkondi. Leian, et järjest rohkem näeb naisi firmade juhtidena, see on tõeline võim. Ma arvan, et poliitiline võim pole nii oluline. Kui tahad ühiskonna üle mõjuvõimu saavutada, siis pead kontrollima tootmist. Aga poliitika on vist esimene ala, kuhu järjest rohkem naisi on tulemas.
Kas selline muutus Lääne ühiskonnas ei too kaasa näiteks uusi konflikte islamiga?
Ma ei usu. Islami kultuur on tänapäeval nii-öelda viimane meeste kindlus. Islamis katsutakse traditsioonilistest väärtustest, mida tuntakse olevat ohustatud, meeleheitlikult kinni hoida.
Aga tegelikult pole ka neil mingit võimalust, see on ülemaailmne trend. Naistel ja tüdrukutel läheb järjest paremini ja mehed kaotavad. Isegi Pakistanis ja Afganistanis. Ja Indias, kus sadade miljonite inimeste elatustase on kõrgem kui meil. Selle kihi naised liiguvad edasi kiiresti. Kõigis ühiskondades näed järsku muutumist naiste olukorras. Isiklikult arvan, et patriarhaadi "suur viga" seisnes selles, et kõigile hakati andma kooliharidust. See tähendas, et hakati andma samu teadmisi nii poistele kui ka tüdrukutele. Ja teadmine on võim. On fakt, et tüdrukud saavad koolis poistest paremaid hindeid ja nad hakkavad oma teadmisi – võimu – rakendama.
Me oleme erinevad. Aga kui palju on soorollides looduslikku, bioloogilist; kui palju õpitut, see on, konstrueeritut? Minul on kaksikud, kellele olen teadlikult püüdnud ühesuguseid mänguasju osta. Kuid ikka on nii, et tüdrukule meeldivad printsessid ja roosa ning poeg armastab autosid ja lennukeid. Varem arvasin, et need valikud on õpitud.
Muidugi on olemas bioloogilised erinevused, kuid need on väga väiksed. Kas või lihaste võrdluses. Kui võtta Eesti kõige parem naiskergejõustiklane, siis enamik mehi ei jookse nii kiiresti kui tema. Olla naine võib tähendada nii nõrk kui tugev olemist, olla mees võib tähendada nii nõrk kui tugev olemist. Naised võivad olla pikad või lühikesed ja mehed samuti. Näiteks kui meenutada oma kooliaega, siis suurem osa tüdrukuid olid poistest pikemad.
Liiga sageli öeldakse, et see on mõeldud tüdrukutele, too aga poistele. Ja kui keegi piire ületab, siis öeldakse, et see on naiselik mees ja too mehelik naine. Tuleks olla tolerantsem. Ma arvan, et tulevikus saab ka rohkem nii olema. Praegu ollakse üsna tolerantsed, kui tüdrukud on maskuliinsed, aga kui on vastupidi, poiss on feminiinne, siis on see alati olnud halb.
Miks see siiski nii on? Kas see on Lääne kultuurile olemuslik? Või on see lihtsalt relikt varasemast ajast?
Inimesed tahavad võimu ja kontrollida teisi. Nad tahavad raha, et tarbida jne. Ühiskond ei ole ju muutunud, ikka on nii, et see, kes teenib kõige rohkem, on parim. Ühiskonna seisukohalt pole vahet, kas see on naine või mees. Meie ühiskond on lihtsalt nii üles ehitatud. Emad kasvatavad praegu ka tütreid nii, et nad peavad tippu jõudma. Stereotüüpses mõtlemises on parimal kohal olija ka kõige õnnelikum. Kui tahad seda muuta, tuleb alustada ühiskonnast.
Räägi oma viimastest projektidest.
Olen tegelenud eelkooliealiste lastega. Püüame poistele õpetada neid asju, mida tüdrukud oskavad, ja tüdrukutega treenida seda, mida harilikult poisid paremini teevad. Nii muutuvad lapsed "terviklikumaks". Tulemuseks on see, et poisid ja tüdrukud mängivad omavahel.
Kui mina käisin koolis, siis pani mõnikord meie kehalise kasvatuse õpetaja meid koos tüdrukutega jalgpalli mängima. Me vihkasime seda. Me ei vihanud mitte tüdrukuid, vaid seda, et nad ei osanud üldse mängida. See, kelle võistkonnas oli rohkem tüdrukuid, kaotas alati.
Aga selles eelkoolis, millest mina räägin, oskavad tüdrukud jalgpalli mängida. Ja poistel on omakorda rikkam keel kui harilikult. Nii saavad nad tüdrukutega mängida rollimänge. Koos mängimise kaudu on tekkinud ka austus üksteise vastu. Kahjuks on üldlevinud, et viieaastane tuleb lasteaiast koju ja ütleb, et poisid on paremad kui tüdrukud. "Kas pole nii, ema?" Aga sellist koolitust saanud poisid nii ei mõtle. Poisid näevad, et tüdrukud saavad hakkama samade asjadega mis nemadki ja võivad olla mõnes asjas tublimadki.
Vaatlen nõnda seda, mida meie, täiskasvanud, lastega teeme. Sa ei saa muuta teisi inimesi, küll aga iseend. Lapsi peab rohkem austama. Tegema nendega kokkuleppeid jne. Muretseme, et peame kasvatama "tõelisi" mehi ja naisi. Aga see mudel ei tööta. Väikestel tüdrukutel läheb hästi, aga poistel mitte. Kui me ei taha oma maid täita luuseritega, siis peame oma lähenemist muutma. Peame poisse aktiivselt õpetama, mitte neid hülgama.
