Olulisim vabariigi- ja nõukogudeaegse arhitektuuri uurija Kunstiteaduse Instituudi juhataja Mart Kalm iseloomustab Pormeistri kohta eesti arhitektuuris järgmiselt: “Ehkki Valve Pormeister oli väga jõuline isiksus, tõi ta eesti arhitektuuri naiselikkuse. Kui teine tema põlvkonna suur naisarhitekt Malle Meelak kavandas raudse meheliku loogikaga, siis Pormeister oli nõtke ja paindlik, maastikule järgi andev, kliimaga kohanev, ääretult emotsionaalne, väga vähe toonasest arhitektuurist oskab nii hästi meie tunnetel mängida kui tema loodu.”

Arhitekt Ado Eigi (sündinud 1938): “Ta oli austust väärt isik, sedavõrd lugupeetud ja arvestatud, et see juba määras suhtumise – alt üles vaatamise.” Eigi arvab, et Pormeister sai oma aja kohta väga häid tellimusi, nagu Jäneda ja Kurtna, samuti teostas suuri projekte EPA-le. “Ta oli ikka tipptegija,” võtab Eigi kokku. Mis teegi Pormeistri loomingu eriliseks? “Tema panus on muidugi keskkondlikkus, ökoloogiline arhitektuur oli see, mida ta oskas. Kuna ta oli hariduselt maastikuarhitekt, siis seda üllatavamad on tema mahulised lahendused. Lillepaviljon oli omal ajal Eesti arhitektuuris uus sõna.”

Küsimusele, milline inimene oli Valve Pormeister, vastab arhitekt Eva Hirvesoo: “Daam. Valve oli temperamentne ja igat pidi väga andekas. Ta oli isiksus. Kui mina kunstiinstituudi 1965 lõpetasin, oli tema juba väga tuntud inimene ja kuulus. Minu suhe temasse oli lapselikult aupaklik.”

Kas Pormeistril oli end naisena raskem arhitektina tõestada? Hirvesoo arvab, et kahtlemata. “Ilmselt oli Valve jõuline. See on ka praegu muide nii. Kui sa oled ikka väga nunnu, siis ei saa ehituse peal hakkama. Samas mehed kuulavad küll, kui sa ei ole eriti tobu. Valve oli aga kõike muud kui seda.”

Milline oli Valve inimesena?

“Kui ta oli laps, siis tundis Valve kõiki mootorratta- ja automarke, sest ta käis vei­di vanema venna sabas.” Valve õetütar galerist Aet Kuuskemaa, kes muide on kunstiteadlase Jüri Kuuskemaa abikaasa, meenutab Valve Pormeistrit meelsasti.

“Valve oli peres noorim kolmest lapsest. Minu ema, keraamik Elgi Reemets, oli esimene laps peres. Ema suri 1987. aasta oktoobris. Tema loomingust on olnud pärast surma esimene näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis sarjast “Klassikud”.

Vend Harald sai koos naise Estriga surma 9. märtsi pommitamisel oma kodus Lillekülas Mooni tänaval. Maja põles maani maha, vanaema (Valve ema) ja vennapoeg Jüri pääsesid. Minu ema leidis nad mõned majad eemal keldrist veriste jalajälgede järgi lumel. Jüri jäi terveks, kuna oli voodis haige ja teda katnud vatitekk kaitses pommikildude eest. Tartu ülikoolis metsanduse lõpetanud Jüri Ulm on abielus farmatseut Enega. Lapsi neil ei ole,” räägib Aet Kuuskemaa. Vennapoeg Jürit pidas Valve justkui oma kasupojaks.

Õetütar lisab: “Valve oli minu emast 12 aastat noorem (sündinud 1922, ema 1910). Kahtlemata pesamunana väga ar­mas­tatud laps peres ja elas ka koos oma ema Leenaga pea kogu elu. Minu vanaema Leena elas peaaegu 95 aastani. Vanaisa August suri vist 70selt. Valve oli tema moodi välimuselt – mustad juuksed ja pruunid silmad. Vanaisa läks hauda ühe­gi halli juuksekarvata. Valve ei pidanud samuti oma juukseid värvima ja temalgi olid kõigest esimesed üksikud hallid juuksekarvad tekkinud vaid mõned aastad enne surma.”

Valve Ulmist sai Pormeister tänu oma esimesele mehele sisearhitekt Valter Pormeistrile. Aet Kuuskemaa mäletab, et Valterit kutsuti miskipärast Suureks Jüriks. Väike Jüri oli Haraldi poeg. Seevastu “armastus kogu eluks” oli Valvele arhitekt Henno Sepmann, kellega perekonnaseisuametis jäigi ära käimata. 1985 Moskvas ametireisil surnud Sepmanni meenutavad kõik küsitletud hea sõnaga, rääkides, et mees oli Valvele suureks toeks. Tegelikult võib pidada Sepmanni ehk Valve Pormeistriga võrdselt tähtsaks tegijaks. Näiteks osales ta hotell Viru, TTÜ peahoone, Pirita purjespordikeskuse, Maarjamäe mälestusansambli, koolimajade tüüplahenduste kavandamisel. Lapsi Valvel ja Hennol ei olnud.

Valve Pormeistril oli lisaks arhitektidele mitmeid nimekaid-sõnakaid sõpru. Ajaloolase Indrek Jürjo ema skulptor Aime Jürjo oli temaga tuttav juba kooli ajast: “Valve oli minust üks kursus ees. Tema tuli meile Tartust, ta oli nimelt sunnitud ülikoolist kiiresti ära tulema. Seepärast, et tema vastu hakati huvi tundma vastavates asutustes ja see läks ebamugavaks ja kahtlaseks.” Kas taheti Valvet värvata või uuriti tema perekondlikku tausta, proua Jürjo ei tea.

Tutvusringi kuulusid veel keraamikud Helene Kuma ja Juta Matvei; metallikunstnikest Juta Vahtramäe, Kristjan Raua tütar Helge Pihelga; sisekujundaja Saima Veidenberg. Kuna Valve õde, üliseltskondlikkuse mõttes isasse läinud Elgi Reemets elas lähedal ning et temagi oli kunstnik, oli peredel palju ühiseid tuttavaid. Üks nendest oli Sylvia Mere, kes õppis neljakümnendatel kunstiinstituudis Valve õe Elgiga ühel ajal ning jäi temaga pärast kooli lõpetamist perekondlikult läbi käima. Niiviisi ka Valvega sõbrunenud vanaproua leiab, et Porlmeister oli fantastiline inimene, väsimatult töökas, andekas. “Ta oli väga, no kuidas öelda, niisugune õiglane ja täpne. Ta oli väga suur aiandushuviline. Ta oli suurepärane inimene, küll on kahju, et ta kadus.”

Sõbratar Aime Jürjo räägib, et Valvel oli väga palju huvisid. Ta oli hästi kursis erialase kirjandusega, seda just tänu kontaktidele soome kolleegidega ning komandeeringutele. Neid pole põh­just ka imeks panna, kuna arhitekti­dele võimaldati välisreise teiste kunstialade esindajatega võrreldes märksa kergemini. Loomulikult veetlesid muljed kapmaades nähtust ning uued aiandus- ja koduajakirjad teisi kunstiinimesi. Valve luges palju eesti ilukirjandust ning saksakeelseid teoseid. (“Ja ka lehesabadena ilmunud armastusjutte, ja vanemana lahendas ristsõnu,” lisab õetütar Aet häbelikult.) “Valve oli suurepärane jutustaja. Ka tema abikaasa Henno Sep­mann, kes oli pealtnäha väga vaikne ja tasa­kaalukas inimene. Kui ta neist kokkusaamistest osa võttis, siis osutus ta väga vaimukaks.”

Aime Jürjo: “Valve oli suurepärane pe­renaine, kes meelsasti näitas seda ka teistele. Näiteks keetis ta alati väga head sülti, veel tegi igasuguseid salateid ja küpsetisi, ja huvita­vaid katsetusi seal juures. Aed oli tal roh­kem iluaed. Isegi sibulavart ei raatsinud sealt võtta, et kassid käivad seal (et las nad käivad, ma parem ostan). Loomi ja taimi ta armastas väga. Ta ütles ikka, et tal on hea meel, et me talle lõikelilli toome, sest kuidas ta lõikab aiast ühe ilusa lille ära. Tal oli oma eriala tõttu oma pisikeses aias väga huvitavaid taimi. Aga hästihooldatud taimedel on omadus kasvada suuremaks, kui alul arvatakse, ja paljuneda. Kõik tema sõbran­nad hakkasid saama tema aiast omale materjali. Ka minu aias Muhus tuletavad paljud taimed niiviisi Valvet iga päev meelde.”

“Meie noorussõprus pidas niisiis elulõpuni vastu,” võtab Aime Jürjo veidi kurvalt, kuid õnnelikult otsad kokku.

Ka Aet meenutab oma tädile iseloomulikku looduselembust: “Valve armastas väga hommikuid. Ta vaatas ja söötis meelsasti linde, nimetades neid väga toredalt. Näe, nüüd soomlased lähevad ära, sakslased tulevad.”

Milline oli Valve Pormeister naisena, tahan Aet Kuuskemaalt teada. “Riietusstiililt oli ta väga ilus ja tore. Kui ta läks liiga paksuks – me naerame siiamaani –, siis ta ütles, et tal on lihtsalt moodsad riided. Ta pani alati rõhku oma välimusele. Ta oli küllaltki nõudlik ka oma töökaaslaste suhtes. Ise ta oli suur puhtuse ja korra armastaja.” Kuna Kuuskemaad hoolitsesid Valve eest viimastel eluaastatel, siis jäidki Pormeistri teoste autoriõigused ning ka maja Aeda tütrele, juristina töötavale Karin Victoriale.

Näitus “Valve Pormeister. Eesti maa-­arhitektuuri uuendaja” on avatud ­arhitektuurimuuseumis 17. aprillini.

Staar on staar

Pormeister sai tuntuks juba oma esimese maja – Lillepaviljoniga. Selle järel valmisid 40 Eesti Maaehitusprojektis töötatud aasta jooksul ridamisi hooned, mis suunavad teda käsitlema 1960.-1970. aastate Eesti maa-arhitektuuri ühe leidlikuma moderniseerijana. Suurem osa tema loomingust oli ja on jäänud sõjajärgse modernismi tippteosteks.

Tema projekteerimistee algus langes kokku stalinismijärgse peataoleku perioodiga arhitektuuris ja andis võimaluse mitmesugusteks otsinguteks, milleks Pormeistril teistsuguse erialase ettevalmistuse tõttu head võimalused olid. Enne Kunstiinstituuti aia- ja pargikujunduse erialale astumist (1946) oli ta Tartu ülikoolis kaks aastat agronoomiat õppinud. Ühest küljest andis arhitektihariduse puudumine talle projekteerimisel suurema vabaduse, teisalt seadis ka piiranguid ja õhutas pidevalt juurde õppima.

On huvitav, et erinevalt muust maailmast ei sündinud Eestis arhitektuuriuuendused mitte pealinnas, vaid maal, provintsis. 1960. aastatest alates kiiresti jõukust kasvatanud majandites liikus lihtsalt rohkem raha ja arhitektid said ellu viia lennukamaid ideid. Eriprojekti järgi maja tellimine oli ka poliitiliselt tähendusrikas, kuna andis võimaluse teha “nii nagu Läänes” Ideologiseeritud ruumipoliitika varjus ihaleti Läänt; teha nii nagu Läänes tähendas omamoodi kultuurilist vastupanu kehtivale režiimile.

Ka Lillepaviljoni tellijaks oli majand – Pirita Näidissovhoos. Õhuline ja kerge paviljon kujunes mitmes mõttes uue arhitektuuri teetähiseks. Uudne oli hoone sidumine reljeefiga, paigutamine kasvavate puude vahele ja läbipaistvus. Lillepaviljoni kujunduslaad on seotud 1950. aastate lõpul levinud Põhjamaade orgaanilise modernismiga, mis tähendas pehmemat lähenemist modernismile, inimsõbralikke mastaape, ehitise sulandamist maastikku ja naturaalseid materjale nagu puit, tellis ja krohv.

tõeliselt etapiliseks hooneks Eesti arhitektuuriajaloos kujunes Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone. Moodsa arhitektuuri esimese pääsukesena maal jäi see pikaks ajaks imetlus- ja jäljendamisobjektiks. Selle ehitamise ajaks oli Eesti põllumajandus kolhooside tingimustes jalad alla saanud ja Moskvaski tähelepanu äratanud. Seoses rahvusvahelise linnukasvatajate konverentsiga, mis otsustati lõpetada Eestis, õnnestus Moskvast välja kaubelda raha ja eriobjekti ehitamise võimalus. Tulemus oli märkimisväärne – Kurtnast kujunes näide sellest, ka kitsastes oludes on võimalik saavutada maailmaklassi tulemus.

Kõige kaugem koht, kuhu Pormeister on midagi projekteerinud, on Sahhalini saar (1966, kahe turismibaasi hoonestus- ja haljastusprojektid, mõlemad teostamata). Moskvasse projekteeris ta aianduskombinaadi haldus- ja näitusehoone (1972) ning kujundas sealseid lillenäitusi. Moskva Aianduskombinaat olevat väljendanud oma soovi sõnadega “nagu Kurtnas”, kuid et mastaabid olid palju suuremad, projekteeris Pormeister, keda nimelt autoriks sooviti, neile mõningaid sarnaseid võtteid kasutades uue maja.

Pormeistri puhul on põhjust rääkida nii moodsa arhitektuuriga majadest, maaehituse moderniseerimisest, viimistletud lõpptulemusest kui ka tugevast isiksusest, naisest pealegi. Tema tugevaks küljeks oli terviklik lähenemine igale objektile ning kompromissitus detailides ja teostuses. Tingimustes, kus projektide seiskamine, muutmine ja materjalide asendamine olid igapäevased nähtused, oskas ta suhteid luua ja oma projektid seeläbi ellu viia.

Kohaliku arhitektuurikonteksti suhtes jäi tema looming pigem eeskuju andvaks, seevastu rahvusvahelisel areenil toimuva vastu näitas ta üles elavat huvi kõrge eani. Küllalt erandlikuna käisid Pormeistril juba 1960. aastate alguses kodus Lääne arhitektuuriajakirjad Progressive Architecture ja Architectural Record. Välisreisid viisid Pormeistri elu jooksul lisaks Ida-Bloki maadele ka Rootsi, Lääne-Saksamaale, Taani, Prantsusmaale, Kreekasse, Austriasse ja Hollandisse.

Valve Pormeistrit võib pidada orgaanilise arhitektuurisuuna esindajaks. Projekteerimisel lähtus ta ennekõike maastikust ja selle võimalustest, s.o reljeefist, haljastusest ja veekogudest, sobitades hoone nendega ühte. Mitu kümnendit kestnud aktiivse projekteerimise vältel tema laad loomulikult teisenes, kuid armastus ebatasase ja mitmekesise reljeefi vastu jäi. Sellisena on Valve Pormeister jäänud Eesti arhitektuuriajaloos säravalt erandlikuks, kuid väga mõjukaks.

Aastate jooksul kujundas Pormeister rohkelt aiandus- ja lillenäitusi nii Tallinnas kui Moskvas ning paistes silma uudsete kujundusvõtetega. Tänu Kunstiinstituudi taustale oli tal tugev värvi- ja vormitunnetus, mis hakkab silma praegugi kunagiste legendaarsete lillenäituste kujunduste kavandeid vaadates. Nõukogude aja üldise halluse taustal olid Lillepaviljoni näitused enneolematu värvilaik. Samal ajal töötasid need aianduskultuuri hariva väljundina. Eriti armastatud olid kevadlillede näitused, mida mõnel päeval külastas kuni 5000 inimest.

Üks iseloomulik joon, mis Pormeistri loomingut läbib, ongi kujundada maastikku kui näitust. Tähelepanuväärne on ka nende tööde hulk, mis seda võimaldasid: Lillepaviljon ja seda ümbritsenud näidisaed, Kunstimuuseumi skulptuuride aed, Botaanikaaed, Vabaõhumuuseumi planeering, maastikukujundused, memoriaalid jm. Ekspositsioonide teema mõjutas omakorda mahulist projekteerimist – majad on nagu igast küljest vaadeldavad skulptuurid keset maastikku. Hoone lähimat ümbrust armasta Pormeister kujudada tehislike elementide, näiteks geomeetriliste terrasside abil, hoonesse tõi aga sisse looduse siseõuede, talveaedade, basseinide, akendega suunatud vaadete vmt kaudu.

Tema lähenemine seostub ka orgaanilise arhitektuuri põhimõtetega, kuid ilmselt sama palju tulenes see teistsugusest erialasest ettevalmistusest. Projekteerimisel lähtus ta ennekõike maastikust ja selle võimalustest, s.o. reljeefist, haljastusest ja veekogudest, sobitades hoone nendega ühte. Oma mõttelaadi eeskujuna on ta toonud välja Richard Neutrat, kindlasti mõjutas teda ka Frank Lloyd Wright. Mitu kümnendit kestnud aktiive projekteerimise vältel tema laad loomulikult teisenes, kuid armastus ebatasase ja mitmekesise reljeefi vastu jäi. Sellisena on Valve Pormeister jäänud Eesti arhitektuuriloos säravaks ja sealjuures väga mõjukaks erandiks.

Liina Jänes