Loomulikult võiks kiuslikum osa publikust kohe küsida, miks on üldse oluline rõhutada, et tegemist on naistega. Sest ideaalis võiksime ju rääkida režissööridest, mitte rõhutada nende sugu. Aga oluline see on. Alustuseks seetõttu, et nii jõuavad fookusesse teemad, mida meesrežissöörid ehk ei taipa või ei julge kõnetada. Ometi on need teemad tähtsad ja neist kõnelemine mitmekesistab oluliselt meie filmimaastikku. Või siis just selleks, et näidata – ka naine võib kõnelda teemadest, mida peetakse meeste pärusmaaks, ja teha seda hästi.

Lood, mida kogumikul „Juured“ jutustati, võinuks ühest küljest olla sellised, mida tüüpiliselt ootamegi naistelt – abielu, armastus, lein, lapsed… Ometi on need ju universaalsed narratiivid, ole sa mees või naine. Olgu ka öeldud, et kõik kuus filmi on manifesteerivalt isiklikud. Ilmselt selles peitub ka nende võlu, sest sageli ei ole meie kellegi lood unikaalsed. Ja oskus tekitada vaatajas empaatiat, aidata tal leida oma kunstist enesepeegeldust, on üks igavesti väärt oskus.

« Avalehele 0 Kommentaari