Kadri Karro vestleb feministliku kunstniku Kadi Estlandiga, kes avab sel nädalal Tartu Kunstimuuseumis näituse „oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde“.

Kui möödunud aasta oktoobris kuulutati välja järjekordsed kunstnikupalga saajad, kirjutas kunstnik Kadi Estland (45) oma Facebooki-lehele: „Eesti riik on hea firma väljavalitutele. Teistele mitte nii väga. Teised on teises firmas.“

Kadi Estland ei saa kunstnikupalka. Ta ei ole seda ka küsinud. Ta on teises firmas. Aga see pole põhjus, miks Kadi kaubastunud kunstimaailma, rahvuskonservatismi, onupojapoliitika, tarbijamentaliteedi, elu hammasrataste vahele jäänud inimeste hättajätmise, vähemuste, pagulaste jt gruppide demoniseerimise suhtes kriitiline on. Mulle näib, et Estland soovib täitsa siiralt, et Eesti riik oleks hea firma rohkematele inimestele, nii Kopli venelastele kui perevägivalla käes kannatavatele naistele. Tekstiilikunstniku haridusega Estland on 90ndatest alates tegelenud feministliku temaatikaga, pidanud Koplis kogukondliku vaibiga projektiruumi Nancy Nakamura Ideederiiul (sama nime all tegutseb Estland ka Facebookis), vedanud tasuta asjade poodi Suburbia Kopopoli, meisterdanud hulganisti teravaid poliitilisi meeme, teinud paar aastat tagasi skandaali põhjustanud remakei Jaan Toomiku ja Vano Allsalu 1989. aasta teosest „Minu munn on puhas“ ja algatanud eelmisel aastal nn 104 kirja, mis taunis Tiit Ojasoo valimist üheks Eesti Vabariigi 100. aastapäeva vastuvõtu kunstilise programmi lavastajaks.

Näitusesaalides harva üles astuva Estlandi töid näeb praegu Kumus avatud näitusel „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“, alates sellest nädalast ka Tartu Kunstimuuseumis, kus Estland ja etenduskunstnik Netti Nüganen avavad 17. jaanuaril ühisnäituse „oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde“. Ja Estland on endiselt terav, tema sõnum endiselt valus. Näitusega kaasnevas voldikus kirjutab kunstnik nii: „Miks naisi portreteeritakse kriminaaldraamades tihti veriste ohvritena, miks neid jumaldatakse, kui nad on ilusad ja noored? Naised koristavad endiselt kodudes ‒ pesevad pesu ja põrandaid, tohterdavad haavu, kannavad hoolt vanemate eest, mille eest palka ei maksta. Valitsuses, riigikogus, sõjaväes on vähe naisi. Kui vaatame statistikat, siis meid vägistatakse ja pekstakse. Patriarhaalne pilk kontrollib haridust, religiooni, meediat ja kultuuri.“

Kunstnikke on ikka peetud tavakodanikust tundlikumaks, inimesteks, kes tabavad asju varem, aduvad peidus kihte. Kuidas eesti kunstnikud sinu hinnangul õhus olevate poliitiliste võngetega, käimasoleva ühiskondliku debatiga suhestuvad?

Teater NO99 täitis mõnda aega seda ühiskondliku debatiga suhestumise rolli.

Mulle tundub, et see on tänase kunstikorralduse tulemus, et enamik tegeleb süsteemi sees ellujäämisega ja pole aega väljapoole vaadata. Kui sa pole süsteemi osa, siis sa ära ei ela.

Viimase Kumu näituse eest, mis on pool aastat üleval, on kunstnikutasu selline, et saan oma teoste eksponeerimise eest ühe euro päevas. Kes niimoodi ära elab?

Sa oled kritiseerinud juba aastaid, et kunsti rahastamisega on asjad mädad. Milline on sinu arvates parem süsteem, õiglasem süsteem?

Parem on selline süsteem, mis toetab kultuuri laiemapõhjaliselt, mitte üksikuid tippe. Võimalusi tuleks anda rohkematele inimestele.

Kui rääkida ühiskonnast laiemalt, siis kõik inimesed vääriksid inimväärset palka ja arstiabi. Mitte ainult need, kes on edukad.

« Avalehele 17 Kommentaari