Näitus nihestatud reaalsusest

Miks Toomik teeb nüüd selliseid asju? Harry Liivrand vestleb Jaan Toomikuga tema Kumus äsja avatud ängistavate sõnumitega näitusest.

Miks sa selle näituse tegid?
Mul oli selline võimalus. Kumu tegi ettepaneku, see tähendas mingisugust uut võimalust ennast kokku võtta ja pingutada enda nimel.

Miks sa nimetasid oma viimase töö, 12 minutit kestva “Armulaua” lühimängufilmiks?
Sest kogu filmi tegemine käis mängufilmi tegemise võttestikus, mis on teistmoodi kui mu varasemate videote tegemine. Eelarve peab olema suurem, tehnika teine. Minu jaoks oli see lihtsalt uue kogemuse otsimine, loo jutustamiseks parem põhjus. See distsiplineerib kuidagi, soodustab teistmoodi töö tegemist.

“Armulauas” on selgelt loetav kristlik mütoloogia ja selle radikaalne tõlgendamine, nagu “Kristuse viimses kiusatuses”, kus langenud naine Maarja-Magdaleena Jeesusega magas. Sinu filmis peseb Naine esmalt Mehe haigeid jalgu ja pärast andub talle.
Kas kõik mõjus loomulikult, eluliselt?

Jah, väga loomulikult. Aga ka väga madala ja haletsusväärsena. Vahepeal tekkis küll tunne, et suurusest naeruväärsuseni ongi ainult üks samm.

Kas nägid filmi videoekraanilt?

Tegelikult peaksid seda filmi vaatama suurelt kinoekraanilt, siis mõjub ta väga ruumiliselt ja väga realistlikult. Tselluloidil on Alar Sudaki nahapoorid nii reljeefsed.
Minu jaoks on see üks seisundlik armastusfilm.

Järjest enam huvitavad sind sel sajandil marginaalid, on nad siis mõneti vaimust vaevatud, kergete elukommetega naisterahvad, kinniistuvad või vabanenud kurjategijad, lihtsalt õnnetu saatusega, elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Miks just see kontingent?
Ma ei ütleks nii... Pigem ütleks, et nende kaudu on mul võimalik näidata determineeritud maailma teatava nihke all. Ütleme nii, et tegelikult ei ole seal suurt vahet, tihtipeale need inimesed on nagu mingis mõttes vabamad ... Huvitavuse kategoorias? Las ma mõtlen natuke, see oli ootamatu küsimus. Ütleme nii, et minu meetod on näidata maailma mingi teise nurga alt, kui me oleme kokku leppinud mingite ­ühiskondlike konventsioonide, harjumuste, ­paradigmade järgi. Aga sel kontingendil on mingisugune nihe olemuslikult juba iseendas ja nende inimeste kaudu on kergem kõigutada ka selle maailma, milles me kipume nii muganduma, illusoorsust.

Kas samas ei teki teatud eetilist probleemi selliste inimestega koos töötades, näiteks filmi “Jaanika” kangelannaga? Kas nende lihtsameelsust, naiivsust ei ole kuidagi kurjasti kasutatud?
Eks me kõik oleme omamoodi naiivsuse ohvrid, olenemata sellest, mida me teenime: raha, kuulsust, edu jne. Teiselt tasandilt vaadatuna. Selles mõttes pole mingit vahet. Kahtlemata on siin selline oht, et liiga palju teemat käsitledes ja sellesse sisse elades võid muutuda ise selliseks nagu su filmikangelased. Sa ei saa seda teemat käsitleda ilma empaatiavõimeta. Minu meetod on minna mingite asjadega maksimumi, ja järgmine hommik teha juba midagi muud. Kui sa vaatad tagasi, siis eelmine maalinäitus Vaalas oli natuke teises võtmes.

Kui vaatan Kumu näituse maaliosa, siis ekspositsioon algab ikkagi paari aasta eest Haapsalu linnagaleriis toimunud näituse töödega.

Ainult üks pilt!

Aga võib-olla on see näituse parim pilt.
Ma ei ole sinuga nõus. Mõni teine ütleb midagi muud.

Kui proovisin nä itust kokku võtta, leidsin, et selle näituse filmid on justkui alguse ja lõputa kaadrid või stseenid – vabandust, et nüüd niimoodi väljendun, aga – kergelt kiiksuga inimeste elust. Justkui proovivõtted millegi suure tegemiseks – kui vaatan sinu loomingut tervikuna.
Ma arvan, et mängufilm nüüd küll ei ole. See on ikkagi teatud üldistus, sümboolse seisundi jäädvustus. Ka video “Jaanika” on hoopis teisel põhimõttel. Võib-olla ainsa dokfilmina mõjub “Maiu” ja ka “Telefonilugu”, samuti “San Antonio”. Ülejäänud töötavad ikka nihestunud reaalsuse võtmes.

Nii et sa ise arvad, et “Armulaud” kui film on sümboolses võtmes välja peetud?
Ma ei tea. Ta tuli, nagu tuli, on selline lavastatud asi.

Minu jaoks oli su loomingu puhul alati suureks plussiks su tööde võimas üldistusaste ja saavutatud kunstiline kujund, ülim sümboolne üldistus. Praegustes videotöödes jääb see puudu, selle asemele on astunud mingisugune kunstlik lavastuslikkus, liiga räiged värvid, pseudodokumentaalsus.
Kus sa pseudodokumentaalsust näed?

Näiteks “Jaanikas”. Ruumilised ja ajalised vastuolud on seal väga suured. Sa konstrueerid kahekordse negatiivse kujundi – usus elu mõtte leidnud näitsik ja tarakanidest kubisev asotsiaali korter –, kuid nad ei ole omavahel seotud. Kaadris elab hoopis kaks sünkroonselt kulgevat, kuid mitte kohtuvat lugu.
See on taotluslik kontrast. On inimesi, kes tulid mulle rääkima, et just see on nende lemmiktöö. Ma ise arvan, et teatav empaatia tasand on mu töödes siiani tajutav. Siiani veel.
Ütleme nii, et ma selle näitusega rohkem mängin. Mingis mõttes kannab kogu näitus teatud unenäo võnget. Reaalsused on suhteliselt hinnanguteta segi aetud, nihkes, nii nagu unenäos näed erinevaid asju koos. Nii et ka sel näitusel on erinevaid reaalsusi väga delikaatselt üritatud segi paisata.

Minu meelest on kõige terviklikum ja samas näitusekomplektist kõige väljakukkuvam video “Maiu”; tal on kindel kompositsioon, oma ootamatu algus ja ots. See, kuidas pihtija jõuab emotsionaalse kulminatsioonini... Teades, kes filmis räägib, kes on rääkija õde... See, kuidas sa oled saavutanud sellise pihtimuslikkuse, “näitleja” vahenditu esinemise, esindab hiilgavat režissööritööd. Vaataja ette tuuakse aus, pisaraidkiskuv story telling, ning lavastusest ei peagi juttu tegema.
Seda lavastust sa lihtsalt ei märganud, tänu sellele oligi tulemus selline.

See film mõjus nagu psühhoteraapiaseansi kirjeldus. Kuid lähtudes elusolevatest inimestest, on see film ju jube julm, harilikult sellist seanssi avalikkuse eest pigem varjatakse. Kas pole nii? Kaua sa “Maiut” tegid? Ega see ei sündinud “Armulaua” kõrvalproduktina, mille kunstnikuks Maiu oli?
Mul oli ammu tahtmine teha lühimängufilmi, kuid alles möödunud kevadel hakkas kogunema sellist energiat, et sain hakata filmimeeskonda kokku koguma. Urmas Sepp, Rainer Jancis. Oli vaja ka kedagi, kes teeks meikappi, ja kuna me oleme ammused kolleegid, sattus selleks Maiu Rõõmus. Filmiprotsessi käigus suhtlesime temaga rohkem kui tavaliselt, ja mõningate kokkusattumuste järel otsustasin selle asja teha.
Suurte näituseprojektide puhul on nii, et lõpuks hakkab see laev triivima suhteliselt kindlas suunas, juhuslikud asjad hakkavad sama ideed toetama. Nii et erinevalt sinu ­nägemusest on see näitus ühe perioodi, ühe nägemuse kokku­võte, ühe teema kokkuvõte eri vaatevinklitest peegeldatuna – see oleks esimese küsimuse juurde tagasi tulles. Kindlasti oskan ma teha ka väga minimalistlikult ja cool’ilt neid asju – et kuskilt ei saa nagu kinni võtta. Aga mõningane libastumine nii-öelda annab teatud ambivalentsuse.
Minu arvates pole mu filmide tegelased heidikud. Neil on teatud eelis – võimalik maailma näha väga erinevalt.

Aga kuidas kommenteeriksid siis filmi “Telefonilugu”? Nii “Telefoniloos” kui “Armulauas” mängib sinu videote superstaar Alar Sudak.
Mu näitus ei ole autobiograafiline.

Ma pole seda öelnud.
Ei. Ma tahangi öelda, et kui mu maalidel on kujutatud mind ja videos mängivad sõbrad, siis see on ikka väga palju üldistus.

Kas “Telefoniloo” taga on mõni tõestisündinud lugu?
See sündis nii: teadlikult olla õigel ajal õiges kohas. Teades, et see jota tuleb, et see asi ilmselt toimub ja et seal tuleb ka mingi filosoofiline finess ... Samamoodi juhtus video “San ­Antonio” jutlustajaga.

Üks film, mis on täielik erand sinu videograafias, on “Hare Christmas”. Harilikult su töödes nalja ei saa, aga see töö kompab hästi ja löövalt koomika piire.
Mina ühendasin teadlikult siin kaks niisugust veidrat nähtust nagu kommertsiaalses võtmes jõulud ja sama veider krišnaiitide liikumine. See oli minu žest kahe kultuuri ühildumisele. Lavastasin näitlejatega selle töö ja hiljem isegi panin originaalheli alla.

Nii et oled ise kõigega rahul?
Ei ole. Ma pole kunagi oma asjadega rahul. Ma pole aeg-ajalt tõlgendustega nõus ... Kui ­näiteks sina lähed väga ühe tõlgenduse suunas, pean mina seda tasakaalustama. Kui sa hakkaksid mind kiitma rohkem, siis räägiksin, mis mind ennast piinab.

Jaan Toomiku näitus kestab Kumus 20. maini.