Autor Jasmina Reza. Tõlkija
Margus Alver. Lavastaja Jaak Allik. Kunstnik Jaak Vaus.
Mängivad
Kersti Kreismann, Piret Rauk, Jüri Aarma, Sulev Teppart.
Esietendus
5. oktoobril 2008.
“Grafiti”
Autor Gérald
Sibleyras. Tõlkija Margus Alver. Lavastaja Taago Tubin. Kunstnik Maarja
Meeru.
Mängivad Liina Olmaru, Aarne Soro, Kadri Lepp, Andres Lepik
jt
Esietendus 29. novembril 2008.
Kuressaare linnateatri ilusa punase
saaliga mustal laval on vaasis ilusad punased tulbid, mis näivad kui
päris. Järgnevad poolteist tundi on laval elud, mis näivad kui
päris. Alles etenduse lõpus selgub, et tulbid on plastmassist, ning
kas pole ka laval sahmerdavad abielupaarid samasugused? Esmapilgul ehtsad...
Olen kirjutanud sama näidendi Berliinis nähtud lavastuse
kohta (Teater.Muusika. Kino 2007/8–9), et prantslasest autor Yasmina Reza
ja sakslasest lavastaja Jürgen Gosch tegelevad väikekodanlike
pseudoprobleemidega. Saksa publikuga – ilmselt võib seda laiendada
Prantsuse ja kogu Lääne-Euroopa publikule – saab tekst
väga otsese ja vahetu kontakti. Rahvas rõkkab
äratundmisrõõmust või -õudusest
(kõnealune lavastus valiti 2007. aastal ka kümne parema saksakeelse
lavastuse hulka).
Kuidas kõnetab see aga eesti publikut?
Saksa ja Eesti lavastustel on üsna erinevad rõhuasetused. Kui Jaak
Alliku lavastus Kuressaares on pigem bergmanlik
perekonnadraama/tragöödia, siis Goschi “Tapatöö
jumal” on jõhkram, grotesksem ja näitlejate mängu
mõttes mitu korda intensiivsem.
Kuna eesti teatrivaataja on
äsja saanud tutvuda ka teise tänapäeva prantsuse autoriga
(Gérald Sibleyras’ “Grafiti” Ugalas, lavastaja Taago
Tubin), siis tekib küsimus, kas selles Lääne-Euroopa riigis
tegeldaksegi erilise mõnuga ühiskonna konnasilmadel tallamisega
ning selle liikmete üsna inetute kapiluukeredega? Igatahes mõjuvad
need näidendid justkui kurjad õeksed, kes on kohati lausa
uskumatult sarnased nii sisult kui vormilt (mõlema näidendi
tõlkija on Margus Alver).
Nii “Grafiti” kui
“Tapatöö jumal” on n-ö isemängivad
näidendid. Neis on teravat teksti, selge struktuur ja elulised rollid.
Lavastajal eriti nahast välja pugeda ega nipitada pole mõtet.
Ülesandeks on olnud näitlejate juhendamine teksti veatul
ettekandmisel ja sellega saavad mõlemad lavastajad korralikult
hakkama.
Siiski on lavastused üsna erinevad.
“Grafiti” on grotesksem, räigem ja mängulisem, kuigi
kahjuks alluvad näitlejad liialt publiku soovile näha allapoole
vööd nalju. Jaak Alliku töös Kuressaares on pendli
amplituud tasakaalukam. Naeru on vähem, kuid võib-olla jõuab
sellevõrra vähem publikule kohale sündmuste traagilisus.
Nii “Tapatöö jumala” kui “Grafiti”
peateemaks on näivus, võltsus, inimeste omavahelise suhtluse
pealispindsus. “Grafitis” tõuseb oluliseks ka
võõra teema. Mõlema konflikti käivitajaks on
pealtnäha tühine seik, kus lõpuks muutub sääsk
elevandiks. “Tapatöö jumalas” saab tüli alguse
poisikeste löömingust, “Grafitis” ühe tegelase kohta
kritseldatud roppusest liftiseinal.
Mõlemas on tegelasteks
põrkuvate maailmavaadetega abielupaarid. Lavapealsetes elutubades toimub
kodusõda, kus rindejoon varieerub ning koalitsioonid on ebastabiilsed.
Omavahelises liidus naeruvääristavad abikaasad teise
perekonna p&otil
de;himõtteid, seejärel astuvad naised lapsikute meeste vastu ning
küünilised mehed nipsakate naiste vastu. Igaüks neist elab oma
puuris nagu üksik hamster ja arvab, et see on ainuõige ja
-võimalik maailm. Ei tee paha kitsarinnalist valmistõdede maailma
teatrikülastajale meelde tuletada. Ehk suudame aeg-ajalt oma puuriukse ise
avada ning mitte jääda hamstri kombel hirmunult rentsli servale
kössitama?