Eesti kirikud on täis vitraažikunstnik Dolores Hoffmanni ja tekstiilikunstnik Anu Raua naivistlikku loomet. Kas on ka teisi teid pühade tõdede juurde? Hingedekuu alguse puhul mõtiskleb kirikukunsti üle Karin Paulus.

Kuigi pühendunud kristlasi on meil napilt – võrreldes kaardimooride ja selgeltnägijate austajatega –, siis on kirikud vaieldamatult mitte ainult mineviku kultuuriloo seisukohalt, vaid ka linnapildis märgilised. Nõnda pole ka ime, et erialainimeste seas põhjustas suure diskussiooni, kui Tallinna Jaani kiriku vitraažikonkursi võitis vanameister Dolores Hoffmann. „Kas meil on ikka veel 1970ndad?“ küsiti. Jaani kiriku arhitektuur ise on muidugi kõike muud kui silmapaistev. Hoonet on peetud lausa niivõrd magedaks, et tõsimeeli on toimunud arutelusid selle tagasihoidliku, linnastumisega kiiresti kasvanud eesti kogukonnale ehitatud pühamu lammutamise üle. Tänaseks on Jaani koguduse õpetaja karismaatiline Jaan Tammsalu, staarkõneleja Janek Mäggi ja teised arvamusliidrid aidanud lõpetada kiriku näguripäevad. Kubermanguarhitekti ­Christoph August Gableri kavandatud ja 1867. aastal pühitsetud uusgooti stiilis lihtsat ehitist on 21. sajandil lisaks „kaunistatud“ üpris kohatute aksessuaaridega – edvistava kellamängu ja nüüd arhitektuuri silmas pidades mõneti veidrate akendega.

Avalehele
3 Kommentaari