Naivistlik protestikunstnik
Mihkel Kleis võib esmapilgul tunduda järjekordse popstaarina, kes on otsustanud maalima hakata. Nagu David Bowie, Paul MacCartney, Sylvester Stallone, Siiri Sisask, “Genialistide" liider Ivar Põllu või terve plejaad näitlejaid. Iseenesest pole midagi halba, kui inimesel on meeldiv hobi. Et taiesed on reeglina diletantlikud, on ootuspärane. Igaüks võib olla kunstnik, sellega saab ikka hakkama...
Antud etteheide Kleisi ei puuduta, tema puhul on tegemist justkui professionaalse, Kunstiakadeemia magistratuuris õppiva kunstnikuga. EKA galeriis on avatud tema irooniliselt pealkirjastatud näitus "Minu võitlus".
Kaks mõistet, mis minu jaoks seostuvad Kleisi maalidega, on inspiratsiooni otsimine ebatavalistest paikadest ning sügav ja siiras põlgus mainstream-arusaamade ja käibetõdede suhtes. Loomulikult on nendest tõekspidamistest kantud Kleisi viimane näitus EKA galeriis, mille kunstnik pealkirjastab eneseirooniliselt "Minu võitlus".
Kleisi seeriates on religioonivastane assamblaaž põlevatest kirikutest, antisionistlik kompositsioon seamaskiga. Julgelt reastab ta kulunud sümboleid, mida tavaliselt kasutavad iseõppinud sõnumitoojad ning millega naivistid end vabatahlikult marginaliseerivad. Violetsel drapeeringul irvitav ahvimask, pseudo-kiilkirjas bioloogiaõpik, mille avatud leheküljel tutvustavad kõrvalekaldeid karvane inimnägu.
Kas midagi jäi arusaamatuks? See on paroodia paroodia – tegemist ei ole ju külahulluga, kes siiras usus omasoo-iharust loomuvastaseks tunnistaks. Pigem on see eneseteadlik kitš, kunstiainese otsimine alternatiivsest eetikast. Kleis kasutab oma assamblaažide juures kõikvõimalikku odavat träni: kuldseid kleepekaid, litreid, värvilist plastiliini, plekist ehteid ja plastmassist putukaid. Samast on pärit ka tema ideoloogiad. Kõrvuti kitšvidinatega on vitriini seatud usufanaatikute brošüürid ja sionistide kuritegude paljastused. Kui räämas Salme kultuurikeskuses peavad oma loenguid riigi juhtiv paranoik Jüri Lina ja kõikvõimalikud salateaduste propageerijad, siis nende tänuväärne publik ongi selle geto elanikud, kes kõike eluks vajaliku saavad Balti jaama turult. Ning vaesed ja vaevatud on kõigi ühiskondlike kõrvalekallete suhtes kõige ebatolerantsemad. Mulle tundub, et Kleis on viinud street credibility uuele tasemele. Samas ei ole temas piisavalt marginaali, et mitte lasta end häirida tavahoiakutest kunstimaailma sees.
