Nartsistlik kultuur on haige kultuur

Pedofiiliks ei sünnita, vaid saadakse. Kuidas, räägib psühholoog Aleksander Pulver intervjuus Margit Tõnsonile.

Meie vestluse ajendiks sai Linnateatri lavastus “Kuidas ma sõitma õppisin”, mis räägib verinoore tüdruku ja keskealise mehe komplitseeritud suhtest – seal võib näha pedofiilseid algeid, aga ka kroonilist armastuse- ja tähelepanupuudust, sest perekonnaringis jääb neil mõlemal midagi vajaka. Esietendusele järgnes vestlusring, kus osales ka Tallinna ülikooli sotsiaalteaduste dekaan psühholoog Aleksander Pulver, kes suhtub kunsti maailmaparandavasse toimesse skeptiliselt.

Kultuurisaates “OP!” arvas tüki lavastaja Ain Prosa, et kui saaks selle kümme protsenti (pedofiiliaga kokku puutunud inimeste osa Eesti ühiskonnas) kas või seitsme peale, oleks tema eesmärk täidetud. Kuidas te sellisesse väitesse suhtute?
Ees­tis on üldse kombeks omistada kunstile mõjusid, mis on kunstnike en­di ettekujutuse vili. Empiiriliste asjade pealt kinnitades on see “mõju” ül­latavalt väike. Kuna võib oletada, et pedofiilia levik on väga lai, siis selle näidendi tõttu võib tõesti vaatajail mälust esile tulla midagi, mis on vä­ga ammu ära unustatud, seega on näidendi autor teinud kõik selleks, et kui see mälupilt esile kerkib, ei tekiks uuesti traumaatilist seisundit, vaid lahendatakse see pinge ära.

Niisiis, kunstielamus kui teraapia?
Jah, väga paljud teatrilised ja ka pildili­sed tegevused on loodud osalt selle eesmärgiga, et tervendada inimest.

Ütlesite tookord etendusele järgnenud vestlusringis, et me kõik oleme latentsed pedofiilid ja kuna praegu on võimalused esimeseks kokkupuuteks lastepornoga niivõrd laiad, siis pole vaja olla selgeltnägija, ennustamaks pedofiilide arvu plahvatuslikku kasvu lähiajal.
Prohvet on muidugi halb olla. Ma ei saa teile praegu näidata, mis toimub (kuna tööl pornosaitide külastamine käib paragrahvi alla), aga pornotööstus on hakanud tegema uskumatuid asju. Ta on korraliku katalogiseerimise kires hakanud esitama vaatajale pilte ja videoid n-ö tunnuste kaupa. Vaatajal on võimalik ise endale komplekteerida seksuaalselt erutavad materjalid. See on asi, mida pole kunagi varem olnud. Internet on täidetud võimalustega omandada seos “lapsed ja seksuaal­erutus”. Pedofiilsus pole nimelt kaasa sündinud, see omandatakse. Kuna lasteporno on aga nii kergesti kättesaadav, siis pole raske ette kujutada, kuhu see viib.

Muidugi, kuna lasteporno ­omamine on praegu peamiseks aluseks, mille põhjal pedofiile tabatakse, siis on see hästi peidetud. Kuid sõltuvusse sattuda on väga lihtne. See on väga sarnane narkootikumide sõltuvusega – alustatakse erootikast, ja ­vääramatult jõutakse välja kolme ­Xiga eksplitsiitse pornoni. Teatud hetkest peale on ka sellest vähe ja siis tuleb juba kõik see, mida saab käsitleda kui “eripärast”.

Ühes otsas on missivalimised, ja teises otsas see, mille peale juhuslikult sattudes inimene hakkab oksele.

Kui me võtame teiselt poolt po­pulaarse enesenäitamise keskkonna rate.ee, siis millega te seda fenomeni seletaksite? Kas noored seksikad tüdrukud võrgutavates poosides ja pedofiilia levik on omavahel seotud?
Pedofiiliaga see otseselt seotud ei ole, küll on ta seotud ühe väga huvitava nähtusega. Nendes kultuurides, kus ollakse väga indiviidikesksed ehk individualistlikud, kus igaühel on õigus olla õnnelik ja kohustus midagi saavutada, lööb välja veel miski, mida psühholoogias nimetatakse nartsismiks. Tekib vajadus olla t& ;au ml;helepanu keskpunktis. Oluliseks muutub oma välimuse eksponeerimine.

Ja välimuses ei ole niivõrd oluline see, mis sul seljas on, vaid – meeste poolt vaadatuna – milline keha sul on. Üks Lääne ühiskonna õudusi seisneb selles, et naised on nõus tegema ükskõik mida, et olla meestele atraktiivsed, seksapiilsed.

Kui 50ndate alguses astub esile Playboy, mille koostamisel lõid esialgu kaasa kunstnikud, kirjanikud, fotograafid, ka Hemingway, siis ei olnud tema ideeks mitte niivõrd erootika, kuivõrd soov lõhkuda konservatismi, võltspuritaanlust. Koos selle liberalismiga vabaneti enda arvates kultuuri/ühiskonna türanniast, et keha ei tohi näidata. Aga edasi läheb kummaliseks.
Keha võib näidata küll, aga keha peab ilus ka olema. Aastal 2007 käib tõsine võidujooks selle pärast, kes naistest on objektsem ehk kes naistest suudab esile kutsuda kõige rohkem meeste tähelepanu oma keha eksponeerimisega. See ongi nartsistliku ehk piltlikult öeldes haige ühiskonna üks omadustest, kogu energia kulub sellele, et ennast näidata ja olla hinnatud maksimaalse hindega.

On ju isegi öeldud, et Eesti parim kaubaartikkel, mida müüa välismaale, on eesti naised. No kui see ei kutsu naistes esile raevu, siis mis asi üldse kutsub? Psühholoogias on see inimese objektistamine – muutmine asjaks, mida saab müüa, osta, vahetada. Ja mitte mingit reaktsiooni!

Häda on selles, et noored inimesed hakkavadki mõtlema, et keha eksponeerimine on elus kõige tähtsam. Muidugi, teisel pool ekraani on ka need, kes seda vajavad. Vaatajal tekib üha suurem huvi noorema seltskonna vastu, ja varsti võib see 14aastase piirang kaduda. Pedofiilsuse nime all olevaid kalduvusi võib rahuldada täiesti normaalsel viisil.

Siit edasi on vaid üks samm seadustamiseni, kui see enam ei ärrita...
Jättes akadeemilise poole kõrvale, siis muidugi, miks ka mitte. Oriendi kultuuris on see nii, Mustal Mandril on see nii. Aga kui me vaatame akadeemilise poole pealt, siis mida lõunapoolsem kultuur, seda kiiremini peavad naised saama küpseks, et saada võimalikult palju järglasi, sest laste surevus on suur. Aga see ei ole mingi argument majanduslikult arenenud ühiskonnas, põhjapoolsetes kultuurides, kus küpsemine on nihutatud hoopis vanemasse ikka. Nii et, see ei lähe kohe mitte.

Naiste poolt vaadates on see ka kehaliselt traumeeriv. Psühholoogiliselt, enese tegude eest vastutav, norme järgiv isiksus ei saa tekkida väga noorelt. Kui seksuaalne kogemus toimub liiga noorelt, siis läheb selle inimese väärtustes midagi väga sassi. Tema huvid, tema arusaam maailmast on nagu teiselt planeedilt.

Käisin just hiljuti Ladina-Ameerika filmide festivalil. See, et seal on naisel vaid kaks identiteeti – lits ja ema, ja ema-olek ei välista litsi-määratlust – see võttis ikka kõhedaks küll.
Midagi sarnast on ju ka mustal mandril ja aasia kultuurides. See naise objektsus. Millest me üldse räägime? Inimõiguste arvestamine ja realiseerimine algab 60ndate lõpus, soolise võrdõiguslikkuse sissetoomine umbes 20–25 aastat tagasi. Kui me järele mõtleme, siis see Prantsuse revolutsioonist võrsunud ideaalide realiseerimine toimub alles viimased 20–30 aastat ja sedagi ainult lääne demokraatia tingimustes ja sedagi vaid valge enamuse, keskklassist ülespoole grupeeringutes.

On suur illusioon arvata, et kogu maailm on muutunud väga humanist­likuks. See on vaid viimase aja ja hirmsate kodanikualgatuste ja võitluste tulemus. Ega keegi pole t ahtn ud seda ise teha. See maailmapilt, mis meil siin on, arvamine, et hommikul toast välja minnes tullakse ka tagasi, see on mõneti illusoorne.

Järjest enam ennustatakse valikuvabaduse kasvuga seoses lõppu ka traditsioonilisele pere­konnamudelile...
Mind ajavad muigama need uue trendi ja uue moe jutud. 50ndatel oli ­Alfred C. Kinseyl (uuris Ameerika naiste ja meeste seksuaalsust) väga “ebameeldiv” sõnum ameeriklastele. Avalikuks tuli pilt, mis ei läinud üldse kokku idealistliku ettekujutusega, mille sisuks monogaamia, elukestev abielu, enne abielu mitte mingeid suhteid jne. Kinsey näitas, et see jumala loomaaed seksuaalses mõttes on seinast seina.

Nii kui võtta ära teatud ­piirangud (jättes vaid olulised, ehk et ei tohi vägivalda kasutada teiste suhtes), siis hakkab inimeste maailm kappidest välja tulema. Saavad nähtavaks nende tõelised huvid. Ja selle asemel, et moraliseerida, et maailm on hukka läinud, võiks ju aktsepteerida seda paljusust. Aga inimkonnal on traditsioon, et kui maailm ei vasta meie arvamusele, siis me ei muuda mitte oma arvamust maailmast, vaid tahame muuta maailma ennast.

See, et meile tundub, nagu mo­no­gaam­­sus väheneks, tuleb ­sellest, et ­enne me lihtsalt ei teadnud, et ühe partneriga koos elavate inimeste arv ei ole mitte sada protsent, vaid see ­kõigub 30–40 protsendi vahel. ­Kuskil sügavamal põhjuste reas on seesama individualism – ei sobi, lähme lahku, otsime edasi. Küsimus on selles, et mida ma teen selle väikese ­objektiga, kes sinna vahele jääb, ehk väikese ­lapsega. Iga järgmine kahe vahele jäetud ­järglaste põlvkond on küünilisem ja agressiivsem (siit ka suur enesetappude arv). Nii et see on probleem, millega peame tegelema, mitte see, kas suhted on püsivad või ei ole.

 

***

Meedia samal ajal tõstab püünele mehi, kes jätnud pere ja vahetanud oma "kaubandusliku välimuse" kaotanud kaaslase noore tuunitud beibe vastu.

Meedia peegeldab tegelikkust - see on idealistlik tees, mida kogu aeg kuulma peame. Tegelikult meedia muidugi konstrueerib reaalsust. Meid päästab väga oluline detail. Kui meedia arvab, et ta mõjutab sündmusi, siis ta eksib. Ta mõjutab seletusi.

Kui meedia eksponeerib noori seksikaid inimesi, siis ta arvabki, et me hakkame selle järgi elama. Ei hakka.

Mõju on selles, et kui ma enne mingeid asju tähele ei pannud, siis nüüd mõtlen - ahaa, sa oled selline, aga peaksid olema selline. Aga see ei muuda veel inimeste käitumist, see muudab vaid seletusi. Meedia annab meile reaalsuse skeemi, milles võiksime elada, aga otsustame ikkagi ise. Ta ei muuda elu.

Efekt on olemas, kui haridustase langeb. Mida madalam on haridustase, seda rohkem imiteerib inimene seda, mida meedia talle ette annab, mida kõrgem, seda vähem paneb ta tähele, mida meedia ütleb.

 

Teine tõsine lastega seotud teema, mille ümber meedia viimastel nädalatel kõvasti vahtu on kloppinud, on koolivägivallast rääkiv Ilmar Raagi film "Klass".

Vägivaldsusel, ja muu hulgas ka seksuaalvägivaldsusel, pole meediaga mingit pistmist. Mõjumehhanismid on hoopis mujal.

Kõige olulisemad aastad mitteagressiivse keskkonna loomisel on kuskil 5-6 eluaastani, siis on inimesel võimalus areneda iseseisvaks. Äraseletatult tähendab see seda. Mida loovam on inimene, seda vähem ta imiteerib seda, mida ta enda ümber näeb. Kuna poistel on loovuse aste alati lapsepõlves madalam kui tüdrukutel - võtkem või sõjamängud - siis poisid imiteerivad rohkem. Tüdrukud mängivad küll kodu, aga mitte imiteerides, vaid muutes selle millekski muuks.

8-12 eluaastad on need põhilised vägivaldsuse omandamise aastad. Kui kooli või kodukeskkonnas ei ole lapsel lubatud joonistada rohelist päikest, või kümmet päikest. Kui fantaasiamängud (mitte sedatüüpi mängud, kus agressiivsus on viidud fantaasiasse nagu arvutimängude puhul) või loovusmängud täiesti puuduvad, siis on pahasti. Sest see aitab ära hoida agressiivsuse teket. Niisiis, tähtis on koolieelne ja algkooli keskkond, kus on palju võimalusi ise teha, ise otsustada, ise mõelda.

Teine tegur. Kui ühiskonnas väärtustatakse naise rolli (mitte naise kui objekti rolli), naise kui ema rolli, siis suudaks see tasakaalustada maskuliinse, saavutustele orienteeritud ühiskonna. Probleem täna ei ole selles, et mehed on agressiivsed, vaid see, et ka tüdrukud omandavad maskuliinsed väärtused ja on agressiivsed. Ei ole midagi õudsamat kui vägivaldsed naised. Ajalugu tunneb lugusid vangivalvuritest, kes olid naised, ja nende piinamisvõtetel ei olnud piire. Naine on loovalt vägivaldne. Me oleme üle võtndu Ameerika ühiskonna mudeli individualistliku poole, ja jätnud täiesti tähelepanuta seal eksisteeriva kollektivistlikud poole. Kui Ameerikas keegi pikali kukub, siis aidatakse ta püsti, Eestis enam mitte.

Kolmas tegur, mis suunab vägivaldsuse kujunemist, on lastevanemate hoiakud. Poliitilised hoiakud - et kas sa võtad last kui partnerit või kehtib hierarhia. Psühholoogias on lausa selline mõiste - põrandavabadus. Kas ma luban imikul roomata mööda põrandat, sinna, kuhu ta tahab, või piiran teda. Kui alluvust ei ole, ja selle asemel on vanema ja lapse vahel inimlik seos, siis agressiivsust välja ei arene. Vägivalda on väga raske välja kujundada olukorras, kus sa oled sõltuv.

Niisiis, mõjutada saab keskkond siis mida? Väärtusi toodab ühiskond ise. Kodu on püha, sinna sekkuda ei saa. Ainus, mida ühiskond saab reguleerida, on kool.

Kool on muidugi Eestis üsna inimvaenulik süsteem...

On küll muresid, jah. Kool kui toru - ühest otsast lähevad sisse rõõmsameelsed ja kooliminekut väärtustavad lapsed, teisest otsast tulevad välja haavatud tiibadega linnud. Küünilised, erinevate traumadega, alandusi tunda saanud inimesed. Kuidas Eesti koolil see õnnestub? See maailm, mida inimesed ise tahavad, see hävitatakse igal juhul. Väga kummaline nähtus. Ma ei ole väga kindel, kas see on see keskkond, kus lapsed peaksid olema.

Põhja-Ameerika kõige lihtsam koolikene on võimeline looma näiteks prillidega lapsele ettekujutuse oma unikaalsusest. Nii et kõik teised klassi lapsed, kellel prille ei ole, tahavad ka kodus prille saada! Enesehinnangu üleskütmisel on muidugi oma hind, aga igal juhul pole see seotud vägivallaga.

Laste gruppides on tavaliselt nii, et kes on erilised, saavad kohe halvustava hinnangu. Eesti kooli kasvatab inimesi, kes vastavad reeglitele, mitte ei erine. Need, kes on erilised, need lõigatakse maha, ja need, kes ei ulatu, neid aidatakse järele või heidetakse välja. Elu vormitakse mingi vormi järgi. Tulemuseks on see, et koolis õpivad vanemad. Kogu seda kodutööde hulka, alates käsitööst ja matemaatikast ja füüsikast, ei suuda laps üksi ära teha, lõpuks töötab kogu suguselt. Enesepettuse tase on jõudnud oma montypythonliku absurdini - siit edasi on veel paar sammu selleni, et kõik saavad aru, mida nad teevad, kõik saavad aru, et nad mängivad, aga teevad ikka edasi. Täielik näitemäng.

Et see mäng oleks täiuslik, siis oleks hea välja visata kõik need, kes on pätid ja kaabakad. Looduses kehtib aga suhteliselt ebameeldiv printsiip. Populatsioonis tekib alati uus segregeerumine. Nende väga väljavalitute, nunnude seas tekib uus hierarhia, kuni lõpuks jääb vaid kaks inimest. Ja siis pole ka rahu majas, üks on ikkagi teisest üle ja teine hakkab vastu, maksab kätte. Eraldumine ja piiride tõmbamine ühiskonnas ei ole hea mõte.

Halvim, mis ühiskonnaga saab juhtuda, on see, et puudub üldse suhestumine erinevate ühiskonnakihtide vahel. Minu meelest on mõistlikum, et see, mis on põranda all, oleks nähtav. Teadmine on midagi muud kui hindamine. Parem on teada, kes on pedofiil, kes on masohhistlike kalduvustega. See, et me neile lauaga vastu pead anname ja põranda alla ajame, ei päästa ühiskonda probleemidest.

Kõik algab väga väikestest asjadest, sellest, et naaber tunneb naabrit ja aitab, kui vaja...

Jah, aga eestlane on etteavaatlik, näiteks küüditamise ajal ei olnud mitte pahad ja võõrad need, kes tulid ära viima, vaid naabrid. Meil pole mingit põhjust usaldada. Kaitstuse aste puudub. Väga populaarne oleks sellises olukorras teha poliitiline otsus, et ainus viis, kuidas elada, on järgmine - rikkad eraldada aiaga, nagu New Yorki meer tegi eelmise sajandi alguses. Tema mõtles nii, et kaotame ära tsivilisatsiooni getodes - meie elame aia taga, kus tornides on kuulipildujapesad. (Vaadake ringi mõnes rikkamas elurajoonis Tallinnas, puuduvad vaid kuulipildujapesad). Siin on õitsev õunaaed, seal on läga. Las nad siis tapavad ja vägistavad seal. Tehku mis tahavad. Meil on siin tore.

Eestis võibki nii minna. Sest kaua sa kannatad. Erikoolid eliidi lastele, eraldi ülikoolid, no ja kuidas sa käid tavalises poes, haisevad seal igasugused, teeme oma poed jne. Aga see ei päästa meid, see ei päästa ka meie lapsi. Sest need "tõprad" ju tahavad vaadata, mis meie ühiskonnas on, ikka leiavad augu aias. Vat ei saa ühiskonnas elada nii, et ei võta arvesse seda vaikivat massi.

Ainus viis on tirida vankrit nii, et kõik tulevad kaasa. Loomulik soov põgeneda või eralduda on inimlikult arusaadav, aga põgeneda ei saa. Inimene kas tahab või ei taha lapsi sünnitada, see on tema otsus. Ühiskonna otsus, kas tahta laste saamiseks peale maksta, on ühiskonna otsus. Väga kena, saame küll sada tuhat kodanikku juurde, aga 15 aasta pärast on võibolla 2000 need, kes tegelevad tsiviliseeritud asjadega, aga ülejäänud tegelevad kurat teab millega. Väga ohtlik strateegia. Pigem siis olgu neid lapsi juba vähem.

Prognoosida saab kõige täenäolisemaid stsenaariume - võttes aluseks Euroopa analoogid. Ma ei taha katastroofi kultiveerida, kuid parem on teada. Halvem on arvata, et kõik on hästi. Tõenäosus ütleb, et võimalus kesklinnas tappa saada on kõige suurem. Aga ei pruugi saada, ka kolmekümne aasta jooksul mitte.

Psühholoogias on muide selline naljakas reegel, et depressiivsed inimesed on harilikult adekvaatsemad kui need, kes on optimistid