Nas & Damian Marley “Distant Relatives”
Nasil ja Damian Marleyl on ühed plussid ja miinused. Heas vormis on nad agressiivsed, ohtlikud tänavarevolutsionäärid, kehvas aga pigem nagu alzheimeris jutlustajad, kes proovivad käigupealt midagi moraliseerivat meelde tuletada.
Sõpradel on siinsel plaadil soov naasta “Aafrikasse”, sest nagu ütleb Marcus Garvey plaadiümbrisel: minevikuta inimesed on nagu juurteta puud. Kohati on nende valu Musta Mandri pärast lausa käegakatsutav, aga peale paari suurepärast vihast lugu “As We Enter”, “Dispear” ja “Tribes at War” (Aafrika sõjapealike viha ja kaasaegne mustade äng toodud urbanistlikusse keskkonda, arhailine ja mõjuv) järgnevad hea-tahte-jämmid, pateetika ja üks eriline prohmakas “Land of Promise”, kus Nas kujutab Aafrikat ette kui teist Ameerikat (“I picture Porsches/pinky rings/realistic princesses”), saamata aru, et need pinnapealsed materialistlikud unelmad Aafrika põhja lasidki. Plussmärgiga lood aga annavad ettekujutuse, milline see plaat tegelikult olla võinuks, ja kaaluvad muu demagoogia sedavõrd üles, et panen kuue asemel 7
