Igapäevaelu pakub tihtipeale kõvasti rohkem absurdi kui ükski kirjandusteos, teater või muu kunstivaldkond seda suudab. Aga kui raamatu saab poole pealt kinni panna ja etenduselt välja jalutada, siis argipäeva väga lihtsalt pausile panna ei saa. Kuigi hetkel on see muidugi peaaegu õnnestunud.
Aga jah, hea asi on see, et linnas on uus trubaduur, kes kurtuaasse lüürika asemel sedasama igapäevaabsurdi empaatilise kõrvalseisja pilgu läbi kommenteerib. Taavi-Peeter Liivi eelmine teos, 2018. aasta EP oli puhtalt ingliskeelne. „Absurd“ on aga üleni eesti keeles ja kohalikus teemas. Avapauk tuleb kohe poliitikast. „Mis toimub, kodumaa / igast poorist mäda välja ajamas / Suveräänne Eestimaa / Tahaks tööle muudkui looma ja vankriga“ kõlab albumi nimiloo, akustilise folk-popi refrään. Sealtsamast võib leida ka näiteks read: „Löömamehed pääsevad ministeeriumis püünele“.
Instrumentaal „Sõõris“ paneb oma imeliselt introvertse meditatiivsusega kommentaarid hetkeks pausile ja mõjub kohati üsna teaterilikult (aga mitte teatraalselt). Mis pole ka mingi ime, arvestades Taavi-Peeter Liivi kogemust mitme lavastuse helikujunduse loojana.
Siis tuleb aga „Luuser“, mis on vääriline järglane Becki „Loserile“. Õigemini küll tolle laisem ja tundelisem vend, kelles ei puudu siiski tervislik annus irooniat. Muide, kui „Luuseri“ bassi ja trummid on mänginud Ans. Andurist (ja teistest superprojektidest) tuntud Madis Aesma, siis lõviosal plaadist on Taavi-Peeter Liiv ise eri instrumentidega tugevalt soolotsenud. Ja teeb seda igati veenvalt.
Natuke absurdi elus on hea. „Absurd“ Eesti muusikas on aga väga hea.
