Mida täpselt näha ja kogeda saab, Raudsepp ei avalda, küll aga räägib kunsti- ja teatriteaduse taustaga kuraator, et loodab eri meediumides töötavate kunstnike koostöödest huvitavaid nihkeid ja üllatusmomente. „Sellistes vahealades, kohtumistes eri valdkondade vahel on minu jaoks midagi väga erilist. Toimub kogemuste, ideede, loomingu vahetus.“

Kui küsin, mis Raudsepale endale viimasel ajal nähtust muljet on avaldanud, toob ta välja augustis Helsingis nähtud Gisèle Vienne’i 15 tantsijaga etenduse „Crowd“. „Liikumisetendus, kus etendati noorte reivi või isegi reivi järelpidu. Keegi ei rääkinud, aga kõik noortevahelised sotsiaalsed suhted joonistusid välja,“ räägib teatriteaduse õpingute ajal sõnateatri üledoosi saanud kuraator.

Kui üldiselt on kunstisaalist võimalik läbi jalutada rahulikult, omaette ja teoses aktiivselt osalemata, siis kas seekord peaks kunstihoonesse kogunev publik olema valmis ka võimalikuks kaasamiseks (tõstke käsi, kellel tekib pisut ebatraditsioonilisemat etendust vaatama minnes hirm, et talle lükatakse etendusel mikrofon nina alla või palutakse näitlejatega koos lavale tantsima tulla...)? „Publiku kaasamine võib juhtuda, aga väga ilusal kombel,“ ütleb Raudsepp salapäraselt. „See juhtub nii meeldival viisil, et kui inimesed, kes etendusele pole tulnud, sellest teada saavad, on nad kadedad, et nad kaasatud ei saanud.“

Tallinna Kunstihoone ja Sõltumatu Tantsu Lava koostööprojekt „Ruumitud keha(d)“ toimub 27.–30. novembrini kunstihoones.