Kaarel B. Väljamäe
"Suur mees juba”

Lavastaja Diana Leesalu.
Mängib Priit Pius.
Tallinna Linnateater.

Oma järjekorras juba 16. näidendist rääkis rahvakirjanik Andrus Kivirähk hiljuti kultuurisaates "OP!” ja võttis mult, nagu öeldakse, sõnad suust. Kõnealune näitemäng, mis lubas Hendrik Toompere juunioril oma lavakooli kursuse lõpetanud poistega tööd päristeatris jätkata, räägib Kivirähki sõnul kunstniku elust lollide väikekodanlaste keskel. Kui minna veel konkreetsemaks, siis räägib see näitemäng hiilgava teatrihooaja selja taha jätnud Hendrik Toompere juuniori elust lollide väikekodanlaste keskel, kes ei ole taibanud teda nähtud vaeva eest väärikalt tunnustada. Olgugi et teatrifestivalil Draama oli programmis lausa kaks Toompere enda lavastust – "Kirsiaed” ja "Toatüdrukud” – ning kolmandas mängis ta veel ka kõhedakstegevalt meeldejäävat peaosa ("Kes kardab Virginia Woolfi”).

Kivirähk ütles veel, et see ongi "näidend sinust, lavastaja üksindusest. Kõigepealt kamandad näitlejat, pärast ei saa publik aru, nii see elu ongi.” Aga iga inimene vajab tunnustust. Olgu ta poeet või kerjus, neeger või näitleja. Kes aga ei soovi Draamateatri tükki taas vaid terava teatriuurija pilguga vaadata ja mitmesugustes allhoovustes surfata, see võib leida ehk ka neutraalsema vaatepunkti ning küsida endalt näiteks, kes on tema elu lavastaja ja peaosatäitja. Kui see ei ole sina ise, kas poleks siis aeg mõelda, millega nood teised selle rolli on ära teeninud?

Konkreetse lavastuse juures on kõige keerulisem leida mingisugustki sümpaatiat suure lavastaja, loomupärase diktaatori Tom Sawyeri (Hendrik Toompere jr jr) vastu, kes Huckleberry Finni (Roland Laos, suurel pildil paremal) kiiresti kõrvalosatäitjaks tõukab ja ise neegri vabastamist lavastama asub. (Õigupoolest pole laval ühtegi sümpaatset tegelast – ka alguses südametunnistuse olemasolu väljendanud paljasjalgne Huck paneb lõpuks kingad jalga ja loovutab oma vabaduse.) Neeger Jim (Jüri Tiidus, suurel pildil) ei vaja muidugi mingit vabastamist (fakt, mida puuritrellide vahelt läbi jalutamisega ka üha üle korratakse), selles kogu loo absurdsus seisnebki.

Kivirähki Mark Twainilt kaaperdatud anekdootlik pseudokonflikt (vaba) neegri vabastamisest on oma olemuselt absurditeatriks imeline materjal, ainult et see nali ei kanna vaatamata säravatele trikitamistele päriselt kaht ja poolt tundi välja. Nõnda jääb pigem domineerima õelavõitu võimumäng. Küll aga tekitab see küsimusi, mismoodi Tom teatriteksti sees on oma autoriteedi saavutanud. Miks Huck ja Jim teda pimesi kuulavad? Seda pole peetud vajalikuks selgitada. Teatrisüsteemis endas on käsuliin selge – lavastaja annab käsu, näitleja täidab ülesannet. Ühe institutsiooni kokkuleppelise korra pealesurumine teatritekstile jätab vaataja, kellel on teksti vastuvõtmiseks kasutada hoopistükkis elukogemus, üsna veidrasse positsiooni.

Lavastuse annotatsioonis kirjutab Toompere: "Neeger ei sõna ega etymoloogilise tähendusena ei vaja päästmist ega vabastamist. Neegri all võib mõelda ka teisi ahistatud gruppe, kellel on pidulik kurb silt kyljes. Identiteet. Kuigi meie neeger on mees, võib ta mingil hetkel olla ka valge naine, tsiklimees, õrn luuletaja, homo, moslem, loomakaitsja, pereväärtuste eest võitleja, mustlane, kristlane või kasvõi Martin Luther Kingi sugulane jne. Seega igayks meist. Yhiskonna võib killustada kümneteks-sadadeks vähemusteks. Ja seda tehakse selleks, et neid yksteise vastu välja mängida, tylli ajada ja konflikte tekitada. Selle on välja mõelnud need, kes tahavad inimeste yle võimu saavutada ja ise seejuures särada ja silma paista.”

Jah, ja seda on teinud Tom. Ja võigas onu Silas (Anti Reinthal), ja groteskne tädi Sally (Marta Laan). Ja vat see vist ajabki segadusse.

*
Linnateatris tänavu sügisel käivitunud "Kümme teatristarti” on lavastuste sari, mis annab debütantidele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. Oktoobri alguses jõudis lavale suisa kolmikdebüüt – Kaarel B. Väljamäe esimene teatritekst, Diana Leesalu esimene lavastus ning lavakooli tudengi Priit Piusi (pildil) esimene roll päristeatris. "Suur mees juba” on muheaus monoloog hirmudest ja õnnehetkedest ühe väikese poisi elus, kes ühel päeval saab suureks. Ja võtab vastutuse oma elu eest enda peale. Seni on elu temaga juhtunud.

Toas minimaalselt ringi liikudes avanevad üksteise järel mälestuste hästipakitud kohvrid ja sealt tuleb päevavalgele nii punastama panevaid vahejuhtumeid kui hinge siiani aukartusest värisema sundivaid sündmusi. Väljamäe tekst kõlab kui elutark lapsesuu. See on mõistagi oksüümoron, aga minge ja kuulake ning saate aru.

Pius püsib stoilise rahuga forrestgumplikus rollis. Leesalu kasutab videokaamerat harvaesineval moel. Tšehhovliku ennustuse täitmatajätmine ehk videopildi kuvamata jätmine mõjub žestina. Poiss tuleb saali ja paneb esimeses reas istuva inimese sülle videokaamera ja salvestab kogu oma monoloogi. See lisab lavategevusele tõsielusarjadest tuttava pihitooli plaani, täites samal ajal ka moodsa hüvastijätukirja rolli.