25.07.2008, 00:00
Neeruti häärber vaagub hinge
Tutvustame turistidele Eestit kui mitmesaja mõisa maad, aga suurel hulgal neist on sent surmale võlgu. Kui paljudest neist veel elulooma saab, küsib Anneliis Aunapuu.
Nii töökohtade kui ka kultuuri mõttes oleks Eestimaa
eluvõimelisusele tähtis äratada ellu zombistunud
mõisasüdamed. Riik on paljud neist kenasti riiklikeks
kultuurimälestisteks kuulutanud, aga keegi ei jõua nendega
õigupoolest tegelda. Ainuvõimalikuna näib nende
erakätesse müümine (vaata ka Madis Jürgeni lugu Ahja
mõisa häärberist 11.7.08). Aga oh häda – isegi sel
juhul puudub süsteem, mis tagaks nende kaitse ja arengu.
Riik
eraldab küll igal aastal iga maakonna eelarvesse muinsuskaitseks veidi
ühe miljoni ja ootab, et sellega imet tehtaks. Aga näiteks
Lääne-Virumaal on kaitstavaid objekte 514, igaühe kohta teeb see
aastas vähem kui 2000 krooni. Mille eest saab muinsuse ümbert ehk
nõgesed maha niita…
Põdur
pärand
Ka eraomaniku kätes on nende
püsimajäämine õnne asi. Sest nii nagu mõisa
sajandeid majandati – haritava maa ja talupoegade tööga
–, pole see enam võimalik, see võimalus kaotati juba
maareformiga (1919). Aga selleks, et panna ta end tasa teenima mõne muu
otstarbe kaudu, on tarvis vägevat kujutlusvõimet ning veelgi
vägevamaid investeeringuid.
Pealegi, nagu me oleme
käibetõena omaks võtnud, on vana maja kordategemine kallim
kui uue ehitamine. Mis siis veel rääkida sellest, kui saate oma
hoolde vaesunud, vettinud ja laguneva, lonkava ja põdura vanakese,
kellel on veel takkatippu aristokraatlikud harjumused…
Ning
enne veel, kui tohite vanakese ninagi pühkida, tuleb koostada mahukas
dokumentatsioon, lasta koostada ninapühkimise eritingimused, mis juba ise
kuus-seitsekümmend tuhat maksma lähevad, rääkimata siis
restaureerimisprojektidest ja tulevikutagamise-projektidest…
Jõudmata veel nende teostamiseni.
Sellest on tekkinud
olukord, et kui mõni mõisahäärber ka omaniku leiab, ei
tähenda see veel otsest pääsemist. Kui kellelgi olid enne ostu
ilusad plaanid, siis igapäevamutta vajutatuna need enamasti haihtuvad.
Eriti siis, kui kohal käiakse vaid üle vaatamas ja olukord omanikule
pidevalt näkku ei karju.
Juugendipuhang sajandi
tagant
Et siiski on võimalik mõis (piisavate
vahendite korral) ka kaugjuhtimisel üles ehitada, näitas Neeruti
viimane mõisnik Eduard Kirschten.
1902. aastal isalt
kingituseks mõisa saanud, kolis Eduard Kirschten oma proua koos
väikeste lastega häärberisse, ise jäi esialgu Peterburi,
hakates pealinnast intensiivselt mõisamajandust juhtima. Nutika
mehe juhatusel said uue tuule sisse metsandus, põllundus ja
karjakasvatus.
Üha moodsamaks muudeti pargist läbi
voolaval Loobu jõel asunud vesiveski (põles maha 1949).
Mõisa hoonestus aina tihenes, töölistega oli sisse seatud
kindlad palgasuhted, süsteem töötas edukalt.
Härrastemaja ehitati põhjalikult ümber (1903–1906).
Pikale hoonele lisati mansardkorrus ja võimas torn.
Arhitektuurselt on hoone väga omapärane, selle mahus, frontoonide
ülaosade vormistuses ja astmeliselt tõusvas vaategaleriiga tornis
on veel aimatav neobaroki põhi, millest kasvab välja juugendlik
iseteadev voolavus, eriti avade ja detailide kujunduses.
Ka
seinapinna geomeetriline dekoratiivliigendus on väga ajastupärane,
kombineerides siledat pinda pritskrohviga. Samuti räägivad
juugendikeelt lopsakas ja ootamatult hästisäilinud plekitöö
ning taeva poole küünitavad väikevormid – korstnad ja
tornitipu kiivrike.
Tehnoprogress ja elukvaliteet
Ümberehituse ajal rajati
mõisa vesivarustus. Torni paigutati veepaak, kuhu pumbati vesi veskist
vesiratta abil, mis oli seal juba vanemast ajast tõstemehhanismina
töötanud. Ühtlasi käivitas see dünamo, mis
mõisale valgustusvoolu tootis. Lõunaseina rajati klaasist
talveaed, kus kasvatati palme. Kadrina raudteejaamast veeti mõisa
telefoniliin.
Pargi kõrval tegeldi maastikukujundusega ka
Neeruti mägedes ja järvede ääres – “Kalevipoja
künnivagudes” ehk “jääaja muuseumis”. Looduse
nautimiseks rajati kõnniteid, paigaldati vaatekohtadesse pinke ning
püstitati kergeid pilpakatusega lusthooneid, üks parki, teine
Tagajärve äärde künkale (1907). Ka järvekaldale tehti
iluravi – talvel jääle veetud liiv muutis mudase kalda
kultuurseks liivarannaks. Ja et lõbujanused Peterburi külalised
saaks paadiga sõita mõlemal järvel, lasti järvede
vahele kanalid kaevata.
Krahh peres ja
süsteemis
Siiski seiras perekonda ebaõnn.
Lõputult eemal viibiva härra armukadeduse tõttu
läks proua Saksamaale isakoju tagasi. Peretütar Emmy jäi aga
Neerutisse, kuhu nüüd kolis ka tema isa (1913). Kuid juba aasta
pärast kutsuti härra ohvitser sõtta… Järgnevate
sündmuste kohta liigub rahvasuus mitu versiooni, selge on vaid see, et
järgnes noore mehe äkiline surm. Testamendis palunud ta end matta oma
mõisa maadele ja pikapeale saadi selleks ka luba.
Viieteistkümneaastase mõisapreili eest jäi hoolitsema Hulja
mõisnik. Pärast Vabadussõda abiellus neiu Valter Bohmiga ja
nad kolisid Tallinna. Äsja oli maareform mõisnike tuluallikaid
kärpinud, riik jättis Emmyle alles härrastemaja, isa hauaplatsi,
ühe raielangi ja Aia asundustalu.
Noorpaar üritas
mõisal ja talul siiski elu sees hoida, palgates sinna töölisi
ja sulaseid. Et härrastemajal eluhõng sees püsiks, koliti
sinna aedniku ja metsavahi pered. Kaugelt on aga eriti tülikas maja pidada
ning peagi anti ka talu endisele mõisa metsavahile Gustav Julius
Vebornile rendile.
Uus optimism
Nüüd on kurvalt lagunev mõisahäärber taas hakanud
omanikke vahetama. Riiklikuks kultuurimälestiseks kuulutatud objekti ostis
neli aastat tagasi kinnisvaramees Ander Ild, kes hoone konserveeris, avad
sulges ja traagilisemad paigad kilega kattis.
Esialgu oli
ajakirjandus optimistlik, omanik lubas investeerida kümneid miljoneid
kroone ning teha mõisa korda viie aastaga (Äripäev, aprill
2005). Kuid järgnes vaikus. Sestpeale on muinsuskaitse tagajärjetult
püüdnud omanikult tema plaane välja peilida. Nende andmetel ei
tohigi omanik õigupoolest oma lossiga praegu midagi teha, sest veel pole
ette valmistatud vajalikke pabereid. Parki on omanik siiski korrastanud, selle
suve hakulgi, nagu piltidelt näha, oli seal niidetud. Kahjuks tundub aga
maja tervis aina halvenevat.
Lahendust ei paista
kusagilt
Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa
vaneminspektor Inga Raudvassar leiab, et ametnikel on võimalik
mõjutada omanikke, et need oma omandit (loe: riiklikku
kultuurimälestist) hooldaks.
Kuid sellega asi ka piirdub.
Samas mõistab ta omanikke, kes pärast muinsuse ostu peavad
investeerima suure summa riiklikku paberimajandusse, et teada saada, kuidas
üldse tohib oma omandiga ümber käia. Selleks on riik seadnud
üpris ranged reeglid, samas on toetus tegutsemiseks suhteliselt
mõtteline.
Riigi poolt: valla kohus on jälgi
da, et nende piirides kõik korras oleks. Pärast mõisa
omanikuvahetust oldi Kadrina vallas lootusrikkad, et ehk saab ühendatud
jõududega hoone korda. Sestsaadik on nende mure püha omandi
pärast aina kasvanud, kuid teha pole midagi, sest ametnike võimuses
on eraomanikule vaid meeldetuletuskirju saata…
Kadrina valla
ehitusnõunik Jaak Streimann: “Käesoleva talvega on torn
tunduvalt viltu vajunud, on aja küsimus, millal see ümber kukub. Vald
koostas 1990. aastate keskpaigas
torni renoveerimise projekti, mis
päästaks hoone kõige hullemast. Seda pole omanikud aga suutnud
või tahtnud ellu viia.”
Abivallavanem Jaan Stern vaatab
aga olukorda realistlikult (rõhutades, et tegemist on tema isikliku
seisukohaga) ja näeb, et hoolimata emotsioonidest ei saa me selliseid
mõisasüdameid vägisi elus hoida. Ja õige ta on,
kindlasti erinevad omaniku majandusperspektiivid nelja aasta tagustest, ning ka
vallal on tähtsamaid ülesandeid kui ülal pidada endiste
ülikute luksusliku elulaadi fassaade.
Mõisast ja
kodukandi ajaloost peab aga väga lugu Neeruti Selts, kohalike elanike
ühendus.
Seltsi esimehe Tiiu Uusküla seisukoht on selge
– selline omamise viis on taunitav, sest see eraomand muutub inimestele
juba lausa ohtlikuks.
Kadunud omanike
hääl
Kui ametnikud väidavad nagu ühest
suust, et mõisaomanik telefonikõnedele ei vasta, õnnestus
Ekspressil teada saada, et perekond Ild on paadunud optimistid ja romantikud.
Avaldame siinkohal nende lootustäratava vastuse.
Ander ja Hanna
Ild: “Kui neli aastat tagasi Neeruti mõisa ostsime, oli see
väga armetu, aknad sisse löödud, katus laskis läbi. Samuti
nägi hooldamata mõisapark välja kui džungel. Esmane
ülesanne oli peatada mõisa lagunemine ning korrastada park.
Paikasime katuse ning sulgesime avad, samuti nägime vaeva pargiga. Kuna
mõis ei ole võrreldav eramaja ja selle väikese krundiga,
vajab see palju rohkem aega ning materiaalseid vahendeid. Oleme siiski igal
aastal üritanud vaikselt midagi ära teha.
Siiani ei ole
me riiklikku toetust küsinud. Paraku on riiklikud toetused väikesed
ja kõigile neid ei jätkugi, seetõttu oleme püüdnud
ise hakkama saada. Mõisa me unarusse ei jäta, see on kindel.
Tulevikuplaanid on olemas, kuid nende teostamine vajab summasid, mille
leidmine ei käi ühe päeva ega nädalaga. Sügisel
vaatame uuesti katuse üle, vajadusel paikame uuesti. Lähima kolme
aasta jooksul laseme teha projekti ning alustame kogu mõisa ja pargi
kordategemisega.
Meie eesmärk on arendada sealkandis turismi
ning teha mõisast hotell. Ümbruskonnas on suurepärane loodus
ning ajaveetmisvõimalusi oleks küllaga.
Üritame
leida aega ja raha selle projekti jaoks ning loodetavasti seisab seal aastate
pärast selle piirkonna uhkus ja au, Neeruti mõis.”
Nii et omanikud on lootusrikkad, kuid kohalikud elanikud ja juhuslikud
külastajad hakkavad juba lootust kaotama…
Mõisa heitlik minevik
Esimest korda on Neeruti mõisa kirjasõnas mainitud 1406. aastal, kui vennad Buxhövdenid pantisid selle Asso Toisile. Vahepeal oli mõis lühidalt Rakvere foogti Nilssoni käes. Tänini nimetatakse mõisa aga perekond Nierothi järgi, kelle valduses see oli 16.–17. sajandil.
Tühja riigikassa täitmiseks võttis Rootsi kuningas erakätesse antud maad 17. sajandi lõpupoole tagasi, nii redutseeriti ka Neeruti ja paigutati sinna elama kuninglik proviantmeister Löhn, kes hakkas Karl XI-le renti maksma.
Kuid peagi saabus “heale rootsi ajale” lõpp ja puhkenud Põhjasõjas põletasid venelased mõisa maha. Liivi sõjast saadik olid maad kimbutanud ikaldusaastad ja katkulained ning nüüd läksid Vene keisri alla lausa sööti jäänud põllud. On teada, et 1712–1713 haris keegi Orneclau osa maast siiski üles.
Mõne aasta pärast olid aga Nierothid mõisas tagasi, sinna kolis kadunud rittmeister Nierothi tütar koos abikaasa härra Albedyliga. Alates 1718. aastast haaras ohjad perenaise vend, Nieroth junior. Tema hakkas tõsiselt mõisamajandust korrastama ja sõja jalust pagenud talupoegi tagasi nõudma, rajas pargi, istutas 300 meetri pikkuse kahekordse vahtraallee teeni ja ehitas üles kivist härrastemaja (1878).
Juba järgmisel aastal läinud aga mõis krahv von Rehbinderi kätte. 1902. aastal müüs von Rehbinder mõisa Peterburi kummivabrikandile Kirschtenile, kes selle kinkis oma pojale Eduardile. Sellega algas Neeruti mõisa jaoks uus, romantiline, aga lühike õitsenguajastu.
________
Ajalooülevaates on kasutatud Neeruti Seltsi materjale, sh Eduard Leppiku väljaannet “Neeruti mõis”, Võduvere 1997.
Esimest korda on Neeruti mõisa kirjasõnas mainitud 1406. aastal, kui vennad Buxhövdenid pantisid selle Asso Toisile. Vahepeal oli mõis lühidalt Rakvere foogti Nilssoni käes. Tänini nimetatakse mõisa aga perekond Nierothi järgi, kelle valduses see oli 16.–17. sajandil.
Tühja riigikassa täitmiseks võttis Rootsi kuningas erakätesse antud maad 17. sajandi lõpupoole tagasi, nii redutseeriti ka Neeruti ja paigutati sinna elama kuninglik proviantmeister Löhn, kes hakkas Karl XI-le renti maksma.
Kuid peagi saabus “heale rootsi ajale” lõpp ja puhkenud Põhjasõjas põletasid venelased mõisa maha. Liivi sõjast saadik olid maad kimbutanud ikaldusaastad ja katkulained ning nüüd läksid Vene keisri alla lausa sööti jäänud põllud. On teada, et 1712–1713 haris keegi Orneclau osa maast siiski üles.
Mõne aasta pärast olid aga Nierothid mõisas tagasi, sinna kolis kadunud rittmeister Nierothi tütar koos abikaasa härra Albedyliga. Alates 1718. aastast haaras ohjad perenaise vend, Nieroth junior. Tema hakkas tõsiselt mõisamajandust korrastama ja sõja jalust pagenud talupoegi tagasi nõudma, rajas pargi, istutas 300 meetri pikkuse kahekordse vahtraallee teeni ja ehitas üles kivist härrastemaja (1878).
Juba järgmisel aastal läinud aga mõis krahv von Rehbinderi kätte. 1902. aastal müüs von Rehbinder mõisa Peterburi kummivabrikandile Kirschtenile, kes selle kinkis oma pojale Eduardile. Sellega algas Neeruti mõisa jaoks uus, romantiline, aga lühike õitsenguajastu.
________
Ajalooülevaates on kasutatud Neeruti Seltsi materjale, sh Eduard Leppiku väljaannet “Neeruti mõis”, Võduvere 1997.