Riik eraldab küll igal aastal iga maakonna eelarvesse muinsuskaitseks veidi ühe miljoni ja ootab, et sellega imet tehtaks. Aga näiteks Lääne-Virumaal on kaitstavaid objekte 514, igaühe kohta teeb see aastas vähem kui 2000 krooni. Mille eest saab muinsuse ümbert ehk nõgesed maha niita…


Põdur pärand


Ka eraomaniku kätes on nende püsimajäämine õnne asi. Sest nii nagu mõisa sajandeid majandati – haritava maa ja talupoegade tööga –, pole see enam võimalik, see võimalus kaotati juba maareformiga (1919). Aga selleks, et panna ta end tasa teenima mõne muu otstarbe kaudu, on tarvis vägevat kujutlusvõimet ning veelgi vägevamaid investeeringuid.


Pealegi, nagu me oleme käibetõena omaks võtnud, on vana maja kordategemine kallim kui uue ehitamine. Mis siis veel rääkida sellest, kui saate oma hoolde vaesunud, vettinud ja laguneva, lonkava ja põdura vanakese, kellel on veel takkatippu aristokraatlikud harjumused…


Ning enne veel, kui tohite vanakese ninagi pühkida, tuleb koostada mahukas dokumentatsioon, lasta koostada ninapühkimise eritingimused, mis juba ise kuus-seitsekümmend tuhat maksma lähevad, rääkimata siis restaureerimisprojektidest ja tulevikutagamise-projektidest… Jõudmata veel nende teostamiseni.


Sellest on tekkinud olukord, et kui mõni mõisahäärber ka omaniku leiab, ei tähenda see veel otsest pääsemist. Kui kellelgi olid enne ostu ilusad plaanid, siis igapäevamutta vajutatuna need enamasti haihtuvad. Eriti siis, kui kohal käiakse vaid üle vaatamas ja olukord omanikule pidevalt näkku ei karju.


Juugendipuhang sajandi tagant


Et siiski on võimalik mõis (piisavate vahendite korral) ka kaugjuhtimisel üles ehitada, näitas Neeruti viimane mõisnik Eduard Kirschten.


1902. aastal isalt kingituseks mõisa saanud, kolis Eduard Kirschten oma proua koos väikeste lastega häärberisse, ise jäi esialgu Peterburi, hakates pealinnast intensiivselt mõisa­majandust juhtima. Nutika mehe juhatusel said uue tuule sisse metsandus, põllundus ja karjakasvatus.


Üha moodsamaks muudeti pargist läbi voolaval Loobu jõel asunud vesiveski (põles maha 1949). Mõisa hoonestus aina tihenes, töölistega oli sisse seatud kindlad palgasuhted, süsteem töötas edukalt.


Härrastemaja ehitati põhjalikult ümber (1903–1906). Pikale hoonele lisati mansardkorrus ja võimas torn.


Arhitektuurselt on hoone väga omapärane, selle mahus, frontoonide ülaosade vormistuses ja astmeliselt tõusvas vaategaleriiga tornis on veel aimatav neobaroki põhi, millest kasvab välja juugendlik iseteadev voolavus, eriti avade ja detailide kujunduses.


Ka seinapinna geomeetriline dekoratiivliigendus on väga ajastupärane, kombineerides siledat pinda pritskrohviga. Samuti räägivad juugendikeelt lopsakas ja ootamatult hästisäilinud plekitöö ning taeva poole küünitavad väikevormid – korstnad ja tornitipu kiivrike.


Tehnoprogress ja elukvaliteet


Ümberehituse ajal rajati mõisa vesivarustus. Torni paigutati veepaak, kuhu pumbati vesi veskist vesiratta abil, mis oli seal juba vanemast ajast tõstemehhanismina töötanud. Ühtlasi käivitas see dünamo, mis mõisale valgustusvoolu tootis. Lõunaseina rajati klaasist talveaed, kus kasvatati palme. Kadrina raudteejaamast veeti mõisa telefoniliin.


Pargi kõrval tegeldi maastikukujundusega ka Neeruti mägedes ja järvede ääres – “Kalevipoja künnivagudes” ehk “jääaja muuseumis”. Looduse nautimiseks rajati kõnniteid, paigaldati vaatekohtadesse pinke ning püstitati kergeid pilpakatusega lusthooneid, üks parki, teine Tagajärve äärde künkale (1907). Ka järvekaldale tehti iluravi – talvel jääle veetud liiv muutis mudase kalda kultuurseks liivarannaks. Ja et lõbujanused Peterburi külalised saaks paadiga sõita mõlemal järvel, lasti järvede vahele kanalid kaevata.


Krahh peres ja süsteemis


Siiski seiras perekonda ebaõnn. Lõputult ­eemal viibiva härra armukadeduse tõttu läks proua Saksamaale isakoju tagasi. Peretütar Emmy jäi aga Neerutisse, kuhu nüüd kolis ka tema isa (1913). Kuid juba aasta pärast kutsuti härra ohvitser sõtta… Järgnevate sündmuste kohta liigub rahvasuus mitu versiooni, selge on vaid see, et järgnes noore mehe äkiline surm. Testamendis palunud ta end matta oma mõisa maadele ja pikapeale saadi selleks ka luba.


Viieteistkümneaastase mõisapreili eest jäi hoolitsema Hulja mõisnik. Pärast Vabadussõda abiellus neiu Valter Bohmiga ja nad kolisid Tallinna. Äsja oli maareform mõisnike tuluallikaid kärpinud, riik jättis Emmyle alles härrastemaja, isa hauaplatsi, ühe raielangi ja Aia asundustalu.


Noorpaar üritas mõisal ja talul siiski elu sees hoida, palgates sinna töölisi ja sulaseid. Et härrastemajal eluhõng sees püsiks, koliti sinna aedniku ja metsavahi pered. Kaugelt on aga eriti tülikas maja pidada ning peagi anti ka talu endisele mõisa metsavahile Gustav Julius Vebornile rendile.


Uus optimism


Nüüd on kurvalt lagunev mõisahäärber taas hakanud omanikke vahetama. Riiklikuks kultuurimälestiseks kuulutatud objekti ostis neli aastat tagasi kinnisvaramees Ander Ild, kes hoone konserveeris, avad sulges ja traagilisemad paigad kilega kattis.


Esialgu oli ajakirjandus optimistlik, omanik lubas investeerida kümneid miljoneid kroone ning teha mõisa korda viie aastaga (Äripäev, aprill 2005). Kuid järgnes vaikus. Sestpeale on muinsuskaitse tagajärjetult püüdnud omanikult tema plaane välja peilida. Nende andmetel ei tohigi omanik õigupoolest oma lossiga praegu midagi teha, sest veel pole ette valmistatud vajalikke pabereid. Parki on omanik siiski korrastanud, selle suve hakulgi, nagu piltidelt näha, oli seal niidetud. Kahjuks tundub aga maja tervis aina halvenevat.


Lahendust ei paista kusagilt


Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa vaneminspektor Inga Raudvassar leiab, et ametnikel on võimalik mõjutada omanikke, et need oma omandit (loe: riiklikku kultuurimälestist) hooldaks.


Kuid sellega asi ka piirdub. Samas mõistab ta omanikke, kes pärast muinsuse ostu peavad investeerima suure summa riiklikku paberimajandusse, et teada saada, kuidas üldse tohib oma omandiga ümber käia. Selleks on riik seadnud üpris ranged reeglid, samas on toetus tegutsemiseks suhteliselt mõtteline.


Riigi poolt: valla kohus on jälgi da, et nende piirides kõik korras oleks. Pärast mõisa omanikuvahetust oldi Kadrina vallas lootusrikkad, et ehk saab ühendatud jõududega hoone korda. Sestsaadik on nende mure püha omandi pärast aina kasvanud, kuid teha pole midagi, sest ametnike võimuses on eraomanikule vaid meeldetuletuskirju saata…


Kadrina valla ehitusnõunik Jaak Streimann: “Käesoleva talvega on torn tunduvalt viltu vajunud, on aja küsimus, millal see ümber kukub. Vald koostas 1990. aastate keskpaigas

torni renoveerimise projekti, mis päästaks hoone kõige hullemast. Seda pole omanikud aga suutnud või tahtnud ellu viia.”


Abivallavanem Jaan Stern vaatab aga olukorda realistlikult (rõhutades, et tegemist on tema isikliku seisukohaga) ja näeb, et hoolimata emotsioonidest ei saa me selliseid mõisasüdameid vägisi elus hoida. Ja õige ta on, kindlasti erinevad omaniku majandusperspektiivid nelja aasta tagustest, ning ka vallal on tähtsamaid ülesandeid kui ülal pidada endiste ülikute luksusliku elulaadi fassaade.


Mõisast ja kodukandi ajaloost peab aga väga lugu Neeruti Selts, kohalike elanike ühendus.


Seltsi esimehe Tiiu Uusküla seisukoht on selge – selline omamise viis on taunitav, sest see eraomand muutub inimestele juba lausa ohtlikuks.


Kadunud omanike hääl


Kui ametnikud väidavad nagu ühest suust, et mõisaomanik telefonikõnedele ei vasta, õnnestus Ekspressil teada saada, et perekond Ild on paadunud optimistid ja romantikud. Avaldame siinkohal nende lootustäratava vastuse.


Ander ja Hanna Ild: “Kui neli aastat tagasi Neeruti mõisa ostsime, oli see väga armetu, aknad sisse löödud, katus laskis läbi. Samuti nägi hooldamata mõisapark välja kui džungel. Esmane ülesanne oli peatada mõisa lagunemine ning korrastada park. Paikasime katuse ning sulgesime avad, samuti nägime vaeva pargiga. Kuna mõis ei ole võrreldav eramaja ja selle väikese krundiga, vajab see palju rohkem aega ning materiaalseid vahendeid. Oleme siiski igal aastal üritanud vaikselt midagi ära teha.


Siiani ei ole me riiklikku toetust küsinud. Paraku on riiklikud toetused väikesed ja kõigile neid ei jätkugi, seetõttu oleme püüdnud ise hakkama saada. Mõisa me unarusse ei jäta, see on kindel.


Tulevikuplaanid on olemas, kuid nende teostamine vajab summasid, mille leidmine ei käi ühe päeva ega nädalaga. Sügisel vaatame uuesti katuse üle, vajadusel paikame uuesti. Lähima kolme aasta jooksul laseme teha projekti ning alustame kogu mõisa ja pargi kordategemisega.


Meie eesmärk on arendada sealkandis turismi ning teha mõisast hotell. Ümbruskonnas on suurepärane loodus ning ajaveetmisvõimalusi oleks küllaga.


Üritame leida aega ja raha selle projekti jaoks ning loodetavasti seisab seal aastate pärast selle piirkonna uhkus ja au, Neeruti mõis.”


Nii et omanikud on lootusrikkad, kuid kohalikud elanikud ja juhuslikud külastajad hakkavad juba lootust kaotama…
Mõisa heitlik minevik

Esimest korda on Neeruti mõisa kirjasõnas mainitud 1406. aastal, kui vennad Buxhövdenid pantisid selle Asso Toisile. Vahepeal oli mõis lühidalt Rakvere foogti Nilssoni käes. Tänini nimetatakse mõisa aga perekond Nierothi järgi, kelle valduses see oli 16.–17. sajandil.

Tühja riigikassa täitmiseks võttis Rootsi kuningas erakätesse antud maad 17. sajandi lõpupoole tagasi, nii redutseeriti ka Neeruti ja paigutati sinna elama kuninglik proviantmeister Löhn, kes hakkas Karl XI-le renti maksma.

Kuid peagi saabus “heale rootsi ajale” lõpp ja puhkenud Põhjasõjas põletasid venelased mõisa maha. Liivi sõjast saadik olid maad kimbutanud ikaldusaastad ja katkulained ning nüüd läksid Vene keisri alla lausa sööti jäänud põllud. On teada, et 1712–1713 haris keegi Orneclau osa maast siiski üles.

Mõne aasta pärast olid aga Nierothid mõisas tagasi, sinna kolis kadunud rittmeister Nierothi tütar koos abikaasa härra Albedyliga. Alates 1718. aastast haaras ohjad perenaise vend, Nieroth junior. Tema hakkas tõsiselt mõisamajandust korrastama ja sõja jalust pagenud talupoegi tagasi nõudma, rajas pargi, istutas 300 meetri pikkuse kahekordse vahtraallee teeni ja ehitas üles kivist härrastemaja (1878).

Juba järgmisel aastal läinud aga mõis krahv von Rehbinderi kätte. 1902. aastal müüs von Rehbinder mõisa Peterburi kummivabrikandile ­Kirschtenile, kes selle kinkis oma pojale ­Eduardile. Sellega algas Neeruti mõisa jaoks uus, romantiline, aga lühike õitsenguajastu.
­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­________
Ajalooülevaates on kasutatud Neeruti Seltsi materjale, sh Eduard Leppiku väljaannet “Neeruti mõis”, Võduvere 1997.