Pressimaterjalid
Ega ma pole päris kindel, et maailm vajab veel üht Neil Youngi kontsertalbumit. Mul on mõned ja tegelikult pole mul olnud suuremat põhjust neid üle kuulata. Samas – Youngi enda jaoks tähendavad nad vist midagi lausa teraapiliselt olulist. Ta võtab tavaliselt hulga laule eri aegadest, kogu oma valiku bluusi-, kantri- ja folgiintonatsioonidest, eemaldab sellest võrrandist konkreetse ajahetkega seotud viited ja liidab nad justkui kokku üheks pikaks kahe jalaga maha toetavaks looks, kus on olemas see tuttav kitarrisumin ja see tema vokaal, nüüd küll juba tasapisi järjest vanem ja koltunum. Young justkui tahaks aru saada, et ta on ikka veel oma muusika sees kodus.
Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: