Filmiajakirjanike hääletuse esimeses voorus selgusid 18 nimetatud kodumaise filmi hulgast viis Neitsi Maali nominenti (tähestiku järjekorras):

“Elavad pildid”
Mängufilm. Režissöör Hardi Volmer, produtsent Anneli Ahven, tootja Exitfilm

“Elavad pildid” tabab üsna hästi Eesti 20. sajandi ajaloo tuuma, vaadeldes ühe Tallinna vanalinna korteri ja selle elanike elusaatusi. Nende kaudu näitab film 20. sajandi kõiki kümnendeid ning eesti rahva solgutamist ühest riigikorrast teise. [–] Lugu laotub vaataja silme ette enam kui kahe tunni vältel tõelise eepilisusega, ilma et seejuures igav hakkaks (Peeter Helme, EE 21. veebruar 2013).

Filmi teeb originaalseks stiilikontseptsioon: tegemist on filmiga filmis – iga süžeega kaetud ajalooperioodi on näidatud sellele ajale iseloomuliku filmivõtestikuga (Jaan Ruus, “Eesti filmi täheatlas”).

“Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest”
Mängufilm. Režissöör Veiko Õunpuu, produtsent Katrin Kissa, tootja Homeless Bob Production

“Free Range” kujutab praeguste 20+ noorte elu. [–] Erinevalt “Sügisballist”, mille tegelaskond oli pärit pinna jalge alt kaotanud keskklassist, kohtame siin inimesi, keda meie tänase avalikkuse jaoks ei ole olemaski. [–] Fredi determineerib väliskeskkond, sisemine motivatsioon on ähmane, tal puudub vähegi selgem ettekujutus oma minast ja kohast elus. Selge on ainult, et praegusse ühiskonda ta kuuluda ei taha. [–] Nappide vahenditega tehtud filmis on poeesiat. See polegi nii tavaline. Kuigi film on hõre, on selles elutukset. Oma otsekohesuses ja unistuslikkuses on see ikkagi tähendusrikas, kutsudes meid silma vaatama sellele asisele ummikule, millesse praegune Eesti on sattunud. Või kas ikka üksnes Eesti? Äkki oleme tõepoolest mingis uues murdeeas, kus kapitalism on pohmellis? (Jaan Ruus, EE 10. oktoober 2013).

“Kertu”
Mängufilm. Režissöör Ilmar Raag, produtsent Riina Sildos, tootja Amrion

“Kertu” on armastuslugu, kus vaataja ette tuuakse mitu äratuntavat vastandust. Esmalt muidugi see, et Villu ja Kertu isa kujul on meie ees kehvik ja peremees. Hiljem aga näeme sedagi, kuidas toimivad ühe külakogukonna sisesuhted. Kogukond on häirimatult ja üksmeelselt julm, kui on võimalus kahtlustada, või kui kogukonna reeglitega ei sobita. [–] Tegelased, nende suhted ja ka loo pöörded on miskitpidi üsna äärmustes, ent see äärmuslikkus ei mõju pealetükkivana, me saame toimuvale ligi, kuna kõik avaneb järk-järgult. [–] See on lugu igatsetud, võimatuna näivast armastusest Eesti moodi. Väärt, iseloomuga film. Ja muidugi, kuigi kogu näitlejaansambel on siin tugev, on “Kertu” suuresti kahe näitleja, Ursula Ratasepa ja Mait Malmsteni film. Siin on väärt partnerlus ja omapärane ekraanikeemia (Donald Tomberg, EE 27. oktoober 2013).

“Mandariinid”
Mängufilm. Režissöör Zaza Urushadze, produtsendid Ivo Felt ja Zaza Urushadze, tootja Allfilm ja Cinema 24

Sirgjooneliselt kulgevat lugu valitseb lavastaja kindla käega, kaks eestlast ja kaks kaukaaslast on hea ansambel. [–] Ootamatult annab eesti/gruusia ühisfilm väga hea koondportree eestlase arhetüübist. Ivo käitub lihtinimlikult korralikult, ta ei salli sõda. Ilmneb, et on üks imelik rahvakild, eestlased, kes kaootilises sõjaolukorras tahavad säilitada inimlikkustja asuvad lepitama vaenulikke naabreid. Kandev osa on peaosalise Lembit Ulfsaki rollitäitmisel. Oma ülesandes on ta läbinisti veenev ja köidab meid ekraani külge. Ehk ainult vana Jean Gabin teinuks seda rolli veel paremini, kuid kesse teab. [–] Värske patsifistlik film kõneleb maailma asjus häälekalt kaasa lausa päevapoliitiliselt (Jaan Ruus, EE 7. november 2013).

“Õlimäe õied”
Dokumentaalfilm. Režissöör Heilika Pikkov, produtsent Ülo Pikkov, tootja Silmviburlane

Biograafiline film nunn Ksenja elust. Omaelulugu, nii nagu vana daam ise peab seda vajalikuks serveerida. Õigus oma eluloole peaks olema igaühel ja me ei tohiks talle ette heita, et ta on valinud just need pidepunktid. Teeb ta seda selges, lausa ilusas eesti keeles. [–] Koorub välja tugev naine, kes ei suutnud ennast realiseerida, jooksis ummikusse ja põgenes kiriku rüppe. [–] Vana naine dikteerib toimuvat ise, jätab oma eluloost palju välja. Ta pole lõpuni avameelne, aga kas peaks.

Sellele filmile ei saa läheneda kunstikaanonitega. Autobiograafia on üks tagasivaateline jutustus enda eksistentsi kohta. Kas filmiarhiiv ei võiks käivitada audiovisuaalset elulugude sarja, nagu seda kirjasõnas on teinud kirjandusmuuseum? Inimesed tahavad ka oma elulugu kuulda. Ja näha, kas see on ka hästi jutustatud! (Jaan Ruus, EE 9. mai 2013).