Neli etüüdi Tõnis Vindist

Mitme põlvkonna mõjutajast ja mentorist räägivad Sirje Helme, Ralf Tamm, Marje Taska ja Jüri Arrak. Kirja pani Kadri Karro.

“Üks väike kahetoaline Mustamäe korter üheksakorruselises paneelmajas võib olla suurem kui suure riigi piirid, ja tema tähendus ning mõju mitmele põlvkonnale määravam kui ülikooliõpetusel.”
Nii alustab Sirje Helme oma artiklit äsja ilmunud raamatus “Tõnis Vint ja tema esteetiline universum”. Raamat saadab maikuus Kumus avatud samanimelist näitust, enam kui kahesajast Vindi tööst koosnevat väljapanekut.

Tõnis Vint (70) on üks teise ilmasõja järgse Eesti kunstipildi tähtsamaid tegelasi, graafik, mõjukas mõtleja, kunstipildi mõtestaja ja looja. Vintide kodu Mustamäel, hiljem Gonsiori tänaval oli üks kohaliku kunstielu keskusi. Ennekõike rõhutavad aga kõik Vindist rääkijad tema õpetajarolli. Palusin oma Vindi-lugusid rääkima aastaid Vindiga koos töötanud Sirje Helme, kunstirühmitusse ANK’64 kuulunud Jüri Arraku, arhitekt Ralf Tamme, kes on üks 1972. aastal alguse saanud rühmituse Studio 22, nn Vindi koolkonna liikmeid, ja Marje Taska, kes sattus 1970. aastatel muusikakooli õpilasena Vindi korterisse ja kujunes tema mõjul ka ise kunstnikuks.

Raamatute tähtsusest

Rootsis elav kunstnik Marje Taska kohtus Tõnis Vindiga oma lapsepõlvesõbranna Maara Vindi, Tõnise õe kaudu. Taska oli toona 16aastane ja Vintide kodu jättis talle kustumatu mulje. “Täiesti teistmoodi kui see, mida tolleaegsetes tingimustes võis näha. Avatud mustvalge interjöör, väga julge ja omapärase minimalistliku lahendusega. Elutoa puhtal valgel seinal ilutses suur musta värviga maalitud hiina märk. Üle seina ehitatud raamaturiiulid olid raamatuid pilgeni täis.” Õhtud Vindi korteris keerlesidki paljuski nende pilgeni täis raamaturiiulite sisu ümber.

“Meie vestlused keerlesid tegelikult selle uue info ümber, mille Tõnis oli parajasti saanud. Näiteks oli ta saanud uue raamatu. Ta ees oli avanenud huvitav uus maailm. Ja siis ta rääkis sellest ja tõmbas teisi kaasa,” meenutab Sirje Helme, kes töötas aastaid koos Vindiga kirjastuses Kunst, Helme toimetaja, Tõnis kujundajana. “Kuid ta ei jäänud ühe raamatu juurde, tal tekkisid peas kohe igasugused sidemed. Ja nii ta otsis raamaturiiulilt peagi mõne teise raamatu välja,” jätkab Helme.
Internetiajastul, kus meelepärane info on ühe hiirevajutuse kaugusel, on raamatu väärtus paljuski kahanenud. Helme meenutab, et toona infot praktiliselt polnudki: “Raamatu väärtus oli niivõrd suur. Ja raamatusse, igasse infokildu suhtuti suure lugupidamisega. See mõjutas kindlasti Tõnise õhtute meeleolu ja tema ringkonna hoiakuid.” Praegu ei ole uue teadmise järele vaja Tõnis Vindi juurde minna, aga siis oli.

“Tõnis haarab paremalt ja vasakult riiulist raamatuid ning avab uskumatu kiirusega otsitavaid lehekülgi, teema hüppab ajas ja ruumis, aeg lendab,” räägib arhitekt Ralf Tamm, kes alustas Tõnise juures käimist 1980. aastatel.

“Tal oli alati uusi teooriaid kõige kohta, mida ta luges ja vaatas. Ta teadmised Lääne kunstiajaloost ja vanadest kultuuridest olid üllatavad, aga ka väga isikupärased ja kuidagi ... teistmoodi. See oli see, mis mind Tõnise juures kõige rohkem lummas toona hallil Nõukogude ajal, kus “puuriühiskond” oli täis keelde, käske, tabusid ja norme. Tema ei olnud puuri püütud, ta oli vaba. Kõik, mis endale õige tundus, oli lubatud,” lisab Marje Taska.

Loe edasi tasulisest versioonist