Neli küsimust - Eia Uus

kirjanik

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?

Ray Bradbury “Võilillevein” ning hiljem Stephen Chobsky “The Perks of Being a Wallflower”.

Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?

Lõputult. Näiteks Alex Garlandi “The Coma”. See on nagu harva kuuldav nauditav heli, mis muudab rohkem kui talutavaks iga metroosõidu ja põhjendab ära iga päeva, nii hea kui halva. Sa pead mäletama, aga üksi ei saa.

Parim enne-und-raamat, mille võib kas või kaissu võtta?

Kui hirm ei lase uinuda, siis Haruki Murakami “Under­ground: The Tokyo Gas Attack and the Japanese Psyche” või Chuck Palahniuki “Haunted”. Tekitavad tunde, et olen kõige õigemas-paremas-turvalisemas kohas ning ükskõik mis unes või homme ärgates juhtub, nii hirmus see olla ei saa.

Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?

Kindlasti ei teeks ühtegi, sest kohustus võib elamust rikkuda ning ükski raamat ei saa valimatult kõigile midagi anda, aga eesti keeles võiksid kättesaadavad olla Craig Clevengeri “The Contortionist’s Handbook” ja “Dermaphoria”, Will Christopher Baeri Phineas Poe triloogia (“Kiss Me, Judas”, “Penny Dreadful” ja “Hell’s Half Acre”), ning eriti Margaret Atwoodi Empsoni loengud “Negotiating With the Dead” ja Alex Garlandi “The Coma”.