Kõigepealt, on olemas kollased ja valged lehed, nagu Eestis Õhtuleht ja Postimees. Ja viimase umbes viie aasta jooksul on tõusnud võrguajakirjandus, mis erineb mõlemast.

Teiseks, nii paberleht kui ka võrguleht on väga keerukad kooslused, kus on alati olnud koos eri tüüpi nähtusi, meelelahutusest poliitilise uudiseni.

Kolmandaks, kollasus ei ole üldse mingi üldistatav omadus. Kõnelda saab ainult konkreetsete elementide kollasusest või ajalehe elementidest, mida peetakse traditsiooniliselt kollaseks. Kollane pealkiri võib ette tulla täiesti tõsise loo peal, kollasega seostatakse suured pealkirjad jne.

Ja neljandaks, kollane ka üldisena on mitmetähenduslik mõiste. Ühed ütlevad kollane ja mõtlevad ajakirjandust, mis vassib ja valetab, teised ajakirjandust, mis ajab taga sensatsiooni (aga muuseas ei pea üldse valetama). Kolmandad liigitavad kollaseks ajakirjanduse, mis kirjutab pehmetest teemadest ja meelelahutusest.

Ja lõpuks, kollasuse mõiste on ajas tugevalt muutuv asi.

Kõige selle panemine ühte patta on räige demagoogiavõte, millega saab kõik korraga põhja lasta. Või lihtsalt harimatus.

Vikerkaares (2001 nr 7) avaldatud artiklis "Rakvere raibe" ütled, et on maid, kus kollane ajakirjandus müüb suurepäraselt (Inglismaa), ja maid, kus ­mitte nii väga (Soome). Kuidas on praegu lood Eestiga? Kas ­Eesti on kollase ajakirjanduse võimuses?
Kui panna kollase ajakirjanduse piiriks kollaste/valgete lehtede piir, siis Eestis on väga vähe kollast ja see müüb näiteks Inglismaa kollasega võrreldes kesiselt, umbes nagu Soomes. Võiks muidugi nõuda, et selliseid lehti poleks üldse olemas, aga seda ei nõua isegi Eesti poliitikud.

Kas Eesti kollane ajakirjandus on agressiivsem ja vägivaldsem kui teiste riikide kollane ajakirjandus?
Eesti kollane ajakirjanik on siidkinnastes tegelane, olenemata sellest, millist kollast me silmas peame. Põhjused on lihtsad. Eesti kollasel pole raha. Lugege kas või paparatsode armeest, kes ­Spearsi maja piirab, ja piltide hindadest. Teiseks, Eesti ühiskonnas pole selle mõõduga prominente, kes aitaksid luua hiidkollast. Kolmandaks, Eesti prominendimaailm on kera, mida ükski leht liiga sügavalt sonkima ei lähe, sest peagi põrkud mõne sõbra või sugulase vastu.

Reedese Sirbi esiküljel on märk "Stop" koos kirjaga "peatage ohjeldamatu ajakirjanik". Kas kollane ajakirjanik on muutunud Eesti ühiskonnale ohuks?
Kõigepealt: Õhtuleht, ainus Eesti suur kollane ajaleht, pole mitte kellelegi mingiks ohuks.
Kas on ohuks kollased elemendid valges ajakirjanduses? Siin tuleb vaadata, millised elemendid on õieti pahameele aluseks. Pidevalt korduv märksõna on "valetavad pealkirjad". Siin pole kaksipidi mõtlemist: valetavad pealkirjad lehtedes on mutunud järjest hullemaks ja nad on ohuks Eesti ühiskonnale. See omakorda viib küsimuseni, kes neid paneb. Igatahes mitte ajakirjanik, kelle nimi on loo juures, vaid toimetaja. Miks neid pannakse? Üks põhjus on kindlasti arusaam, et need müüvad. Aga teine põhjus on kujuneva netiajakirjanduse mõju. Netikeel on oluliselt lahtisem, teravam jne kui klassikaline kirjakeel. Ja lehed ei ole osanud kõndida siin kõrta mööda.

Aga see on üsna pisike probleem võrreldes teise aspektiga: kas valgete lehtede muutumine üha kollasemaks on oht Eesti ühiskonnale. Veel ei ole, sest veel on uurivat ajakirjandust ja analüüsi. Aga kui sama suund jätkub, siis tuleb siit väga suur oht. Sest klassikaline kollane ajaleht ei ole mõeldud olema neljas võim. Kui aga valged lehed loobuvad võimust, siis on see suur oht.

Kolmas vastus. Kui mõõta paljusid skaalasid koos, siis on Eesti valge ajakirjandus liikunud ohtlikult lähedale kollase lehe piiridele. Muuseas, need valged, lehed, mida mina mujalt maailmast pidevalt loen, on endiselt selgelt oma nišis. Pange kõrvuti Helsingin Sanomat ja Ilta-Sanomat. Need erinevad nagu öö ja päev. Ja just see piiride segamine on eriti ohtlik lehe usaldusväärsusele. Aga kui kaob usaldusväärsus, siis ei saa leht olla neljas võim. Sest lehel pole ju klassikalisi võimu atribuute, tema võimu alus on autoriteet ja usaldus.

Praegust presidendi ja teiste kriitikat ajakirjanduse aadressil on kirjeldatud kui ajakirjanduse ja eliidi konflikti. Kas eliidi surve saab muuta ajakirjandust valgemaks? Kas kollaste ainete ja käsitlusviisi teadlik tõrjumine tervendaks ühiskonda?
Eliit on tänapäeval väga hämar sõna. Kes on eliit? Poliitikud? Kuidas saaksid Eesti poliitikud muuta ajakirjandust valgemaks? Minu arvates saab suurt osa Eesti poliitikast enesest iseloomustada sõnaga "kollane". Teadlased? Osa teadlasi istub sügaval oma nišis ja teisest osast on poliitikud osa ajakirjanduse abiga loonud riigireeturi kuju. Literaadid? Kahtlane, kuigi neil oleks mingi võimalus. Majanduseliit? Jah, kindlasti, kui ta tahaks. Aga ta tahab raha, mitte valget ajakirjandust.
Aga kindel on see, et kollaste ainete ja kollase kästlusviisi teadlik tõrjumine tervendaks ühiskonda tugevalt.

Kas eliidi rünnakud ajakirjanduse vastu võivad viidata soovile jätta ajakirjandus kui neljas võim võimust ilma?
Eliidi rünnakud ajakirjanduse vastu on alati olnud. Katsed kehtestada seadusi, mis teeksid ajakirjandusele võimatuks neljanda võimu rolli täita, on väga ohtlikud. Ja sellist suukorviiha näen ma mitmete Eesti poliitikute sõnavõttudes üsna tihti, muidugi mitte otse välja öelduna.

Aga ajakirjandus on ise andnud poliitikutele võimaluse kätte. Kui ajakirjandus on raha ja klikkide nimel ise enda sees piire hägustamas, siis tekib minul küsimus: kas sellisel ajakirjandusel on põhimõttelist õigust poliitikuid sõimata? Tegelikult manipuleerivad mõlemad, üks võimu, teine raha nimel. Ja üksikud oaasid üksikute lehtede ja üksikute ajakirjanike kujul ei päästa just palju.

Lugejal on tõepoolest raske vahet teha näiteks elu24.ee ja Postimehe paberlehe võrguversiooni vahel. President saabki süüdistada lehti labaste Britney ja Parise uudiste tootmises, sest need on võrgus kõrvuti poliitilise süvaanalüüsi ja ühiskondlikult oluliste uudistega. Kus on lahendus?
Ainus võimalus on teha selged piirid valge ja kollase vahele. See on täiesti võimalik. Mujal maailmas on need olemas. Kui lehtede toimetused seda ei taha, siis ei saa neid keegi aidata ja nad saavad süüdistada ainult iseennast. Kui lehtede omanikud ei taha, siis on asi keerukam. Kas saab panna kusagil X riigis asuvat omanikku mõtlema Eesti ühiskonna probleemidele? Ma ei usu.

Kas kolletav ajakirjandus saabki enam täita neljanda võimu rolli? Kui ajakirjandus seda enam ei täida, siis kes seda teeb?
Kui Eesti valge ajakirjandus liigub samas suunas mis seni, siis kaob ka tema võim. Kes seda siis täidaks? Esialgu mitte keegi. Kas võimurolli saab üle võtta miski internetis, mida me netileheks ei nimeta ja mida praegu ehk veel olemaski pole? On kindel, et neljanda võimu asukohaks saab tulevikus internet. Aga lähematel aastakümnetel ta neljanda võimu rolli täita ei saa. Miks? Kõigepealt, inimeste hoiakud ei muutu nii kiiresti. Selleks, et netis kujuneks midagi, millel oleks autoriteeti, läheb veel kaua aega.

Teiseks, leht vajab oma võimurolli täitmiseks seda, et ta oleks kõigile kättesaadav, mitte rahaliselt, vaid vastuvõtja oskuste poolest. Neljas võim lehe kujul saab tegutseda ühiskonnas, kus inimesed oskavad lugeda. Net saab olla neljas võim seal, kui inimesed oskavad netti kasutada. Millal see toimub? See on põlvkonna, mitte paari aasta küsimus. Kas net ja lehed ei saaks koos töötada? Ainult siis, kui nad järgivad samu reegleid. Aga see on mitmes suhtes raske, sest meediumid on nii erinevad.

Kas neljandat võimu on ülepea vaja?
Millised on ühiskonnad, milles ajakirjandus kui neljas võim puudub? Nende nimi on autoritaarne, totalitaarne ühiskond jms. Nii et: neljandat võimu ei ole vaja, kui demokraatiat ei taheta.

Kas kolletumisele (rahva maitsele ja raha survele järeleandmisele) on alternatiive? Näiteks sõltumatu, avalikõiguslik ajakirjandus, mida toetaksid fondid või riik?
Meil on avalikõiguslik televisioon. On see alternatiiv? Osalt on, kuigi seegi proovib ennast aeg-ajalt sopaga üle ­valada. Kahjuks on avalikõiguslik ­ajaleht olnud võimatu juba aastakümneid. Kas see jääb nii ka tulevikus? Kas on võimalus, et lõpuks saab paberlehenduse ­jäänukitest avalikõiguslik paberleht? Arvan, et see oleks lihtsalt mõttetu ­pisike nišitoode.

Kas on võimalik avalikõiguslik netileht? Neti puhul rõhutatakse pidevalt vastupidist: maksimaalset sõltumatust ja kodanikualagatuslikkust (wiki-kirjutamine jms). Aga ma arvan, et tuleks mõelda, kas avalikõigusliku televisiooniga koos saaks teha netti avalikõigusliku välja­ande. Mina igatahes prooviksin.

Kirjutad oma artiklis, et ajakirjanduse kolletumise "põhjus aga pole mitte lollides ja madalalaubalistes ajakirjanikes või leheomanike kasuahnuses, vaid lihtsalt asjaolus, et maailm muutub ja lehed proovivad muutuda ühes sellega - et ellu jääda". Kas ajakirjanduse saatus on järjest labastuda? Kas selles on süüdi internet?
See on kirjutatud enne netiajakirjanduse läbimurret. Praegu peab asja täpsustama. Ma arvan endiselt, et tahe ellu jääda on põhiline põhjus. Aga leheomanike ahnus ja loll ajakirjanik on saanud palju tugevama positsiooni. Miks? Netiajakirjandust iseloomustab ikka liiga palju lihtsalt ajakirjanike lollus, mitte midagi muud. Ja leheomanike kasuahnuse roll on kasvanud, sest net ähvardab nende kasumeid kustutada palju kiiremini, kui kümme aastat tagasi osati karta. Paistab, et mõnikord on omanikud otsustanud lihtsalt: pärast meid tulgu või netiuputus.

Ajakirjanduse saatus pole labastuda, vaid muutuda, sest ta on ülitihedalt ühiskonnaga seotud institutsioon. 19. sajandi Eesti ajakirjandus oli midagi hoopis muud kui EVaegne, nõukogudeaegsest rääkimata Ja viimased paarkümmend aastat on näinud vähemalt nelja perioodi: perestroika; 1990. aastate algupool, kui tehti kõike segamini; 1990. aastate lõpupool, kui hakkas kujunema 20. sajandi teise poole demokraatlik ajakirjandusmudel; ja uus sajand, kus net hakkab kogu mängu juhtima.

Probleem on selles, et miski pole saanud kinnistuda, kogu aeg on kiirete muutuste periood. Eesti ajakirjandus on kogu aeg lapseeas. Ja muuseas, EW-aegsed lehed on mõneski asjas palju eetikalagedamad ja labasemad kui praegused (avaldasid enesetapjate nimesid ja aadresse, kohtureportaaže jms). Jutt Eesti ajakirjanduse suurest harivast rollist ja eetilisusest on lihtsalt legend, millel pole mitte mingit põhja. Lugege vanu lehti. Need on kõik võrgus üleval.

Kas kõiges on süüdi internet? Ei ole. Net on oma olemuselt ikkagi ainult keskkond. Ja selle süüdistamine on klassikaline demagoogiavõte, milles tegijad peidetakse vahendi taha. Asi on ikka neis inimestes, kes netis asju teevad.

Neti olukord Eestis meenutab mulle tugevalt 1990. aastate algupoole paber­ajakirjanduse olukorda. Ühelt poolt on netilehed toonud hulgi uusi ajakirjanikke, enamasti taas tänavalt. Ja teisalt on netiajakirjanduse põhimõttestik alles segaduse ja väljakujunemise faasis.

Loe ka:


Tiit Hennoste

“Millest kõneleb Noam Chomsky. Arutlused Noam Chomsky raamatu “Meedia ja võim” ümber”. Sirp, 31. märts 2006.


Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits

“Ei ole midagi uut päikese all”. Sirp, 8. juuni 2007.


Toomas Hendrik Ilves, Vabariigi Presidendi kõne EV väljakuulutamise 90. aastapäeval, www.president.ee.


Kaarelt Tarand

“Riigikukutajad”. Sirp, 22. veebruar 2008.