Newyorklane Eesti arhitektuuri takseerimas
Puistasin hiljuti sünnimaal visiidil käinud arhitekti küsimustega üle. Mida arvad Eesti arhitektuuri hetkeseisust?
Minu Eestis viibitud aeg oli nii lühike, et sain ainult väga üldiseid muljeid. Eesmärk ei olnud kritiseerida, vaid jälgida. Ühe silmapilgu jooksul ei ole võimalik mõista, millistes tingimustes Eesti arhitektid peavad töötama. Püüan vastata küsimustele oma kogemuste baasil, kohut mõistmata.
Mis rõõmustas, mis võttis nõutuks?
Lahkusin peamiselt väga heade tunnetega ja optimistlikult. Nägin samu probleeme, millega arhitektid võitlevad mujal maailmas: tugeva majandusliku ja ajalise surve all üritada teha õiget asja, vajadus saada keerulise töö eest korralikku palka, pikad töötunnid jne.
Kas ei tekkinud mõtet Eestisse paigale jääda? Kas siinne arhitektuurisituatsioon ei tundunud nõudvat kiiret sekkumist?
Ma ei ole plaaninud Eestisse tagasi pöörduda, vaid tahaksin sõlmida tihedamaid sidemeid, ka professionaalses plaanis. Me mõlemad abikaasaga leiame, et oleme jõudnud sellisesse eluperioodi. Armastame Eestit ning tahaksime, et ka meie lapsed õpiksid seda armastama. Professionaalselt tahaksin ma, et Eesti arhitektidel oleks kuidagi võimalik minu kogemust kasutada. Võib-olla tähendab see seda, et me peaksime vahetevahel veidi aega siin elama.
Kas üldiselt tundub asi minevat õiges suunas?
Jaa, kindlasti. Selle põhjal, mida ma nägin, olen ma väga optimistlik.
Kas Tallinna-sugune linn vajab neid kõrghooneid, mis siia kerkivad või võiks neid julgelt rohkemgi olla?
Mulle meeldib uus siluett, mis vormi võtma hakkab. Majade kõrgus iseenesest ei ole paha. See muutub negatiivseks, kui linnas hakkab õhku ja valgust väheks jääma ja see jalakäijaid lämmatama hakkab. Tallinna aare on vanalinn ning tuleb jälgida, et uus areng selle mõju ei kahandaks. Nii et seni pole ohu märke näha, kuid õiged sihid tuleb varakult maha panna.
1975 aastal ehmatas mind väga nii vanalinna kui ka uusehituste väljanägemine, uued elamurajoonid olid näotud, eriti võrreldes vanade majade iluga. Äsja oli ehitatud Viru hotell ja, kuigi ise mitte halb ehitis, oli see siluetis üksik ja võõras. Pildistades katsusin, et fotodele ei jääks midagi uut.
Nüüd on vägagi teistmoodi. Hakkab kujunema ilus segu, milles uus hakkab vana rikastama ja täiendama ning vana koheldakse täie respektiga. Seda õrna tasakaalu tuleks hoolega hoida.
Kas Ameerikas on mingeid määrusi linna silueti kohta? Ja Hiinas, kus olete samuti tegev olnud?
Enamuses Ameerika linnades on määrused, mis jagavad linna tsoonideks, milles on ära määratud kõrgus, suurus, tihedus ja majade funktsioon. Need seadused määravad linna iseloomu. New Yorgis on parasjagu tsoneerimismäärused arutuse all, et neid ajaga kooskõlla viia, andes teed uuenduslikule arhitektuurile ja mitte surudes iga ehitist vanade määruste järgsetesse raamidesse.
Hiinas, eriti Shanghais, millega ma enam tuttav olen, on toimunud nii kiired muutused, et mõned linnaosad on arenenud igasuguse kontrollita. Praegu toimub seal planeeringu- ja tsoneerimismääruste ülevaatamine, kehtestatakse parem kontroll, mis arvestaks ettevaatlikumalt ajalooliste ehitiste ja piirkondadega.
Kas mõned nähtud uued hooned jätsid professionaalse mulje? Kas mõne neist majadest võiks tõsta ühte maailma metropolidest, nii et see ei mõjuks selles valge varesena? Millise?
Enamik projekte, mida ma nägin, olid väga professionaalselt tehtud, eriti mõned. Nii ehitus- kui ka disainitase on sama, mis mujal lääne riikides. Samas pean ütlema, et ma ei näinud ühtki projekti, mis oleks mulle mõjunud rabavalt elegantse või uudsena. Küllap neid Eestis on, kuid ma ei juhtunud nägema.
Millise mulje jättis uus Viru väljak?
Üldine planeeringukontseptsioon on suurepärane – luua „pistikupesa“ linna vilkasse paika, tõmmates inimesi jalakäiguteede kaudu kaubanduskeskusesse. Püüd eraldada inimesi autodest ja bussidest on samuti kiiduväärt. Ometi tekitab pettumust idee teostus. Oleksin näinud selles enam läbipaistvust ja vormide kergust. Ka madalamad tasandid on hämarad ja ei mõju kutsuvalt. Aidanud oleks parem materjalivalik ja valgustus.
Millist arhitektuuri üldpõhimõtet tuleks meelde tuletada Eestis ehitustegevuse eest vastutavatele isikutele? Kas sulle tundub, millegi vastu on tugevalt eksitud?
Olles õppinud äsjastest New Yorgi kogemustest, kui me pidime linna vajadustele reageerima peale 11. septembrit 2001, julgustaksin ma arhitekte võtma sõna nii poliitilisel kui ka sotsiaalsel areenil, oma talenti kasutades arendada rahva maitset planeeringu- ja disainiküsimustes. Seda tuleks teha rahvast kaasa haarates, ilma liigse loengutepidamise ja jutlustamiseta. Koostöö ja dialoog, milles osalevad ka juhid ja otsustajad, teeb imet, kaasates inimesi linnaprobleemide lahendamisse.
Kohtusid nii mõnegi arhitektiga. Millised muljed jäid?
Mind vaimustas energia ja tõsidus, millega siin on tööd tehtud. Rõõm oli kuulda, et arhitektidega siiski arutatakse linnaehituse küsimusi. Ehitiste kujundus (st arhitektuuriesteetikas) on tunduvalt paranenud ja ma loodan, et see protsess veelgi jõudu kogub – mulle tundub, et kogu potentsiaali ei ole veel suudetud täiel määral mängu panna.
Mida ütled meie ühiste kinnisideede kohta: ülimalt suur armastus funktsionalismi vastu, kirg puidust sõrestike vastu?
Ma ei mõista teie keskendumist funktsionalismile – minu arvates on see isegi tagasiminek ja seega kammitsev. Küll on sellest sündinud mõnedki kenad tööd, kuid ma sooviksin, et Eesti arhitektid tunneksid end vabalt, otsides uusi suundi. Ma ei pea silmas küll neid vihaseid katseid valitsevat suunda muuta, mida mõned noortegrupid teevad, vaid ootaksin uut positiivset algatust.
Kas oli näha liiga palju kiirustamise jälgi ja lubamatult odavaid materjale? Mitut värvi krohvi näiteks?
Tundub, et siin on vägagi tugev rõhk tempol – isegi rohkem kui New Yorgis, kuigi me oleme kuulsad oma „gaas põhjas“ suhtumise poolest. See on viinud nii mõnegi võimaluse luhtumisele, mõned suured projektid on valminud kehvemini (näiteks kontserdimaja Pärnus), kui oleks vaja olnud., mille kaudu oleks võinud tervele linnale kultuuriliselt uue suuna anda.
Loomulikult mõistan, et tellijal on tarvis lõpetada objekt nii kiiresti kui võimalik. Arhitektidena oleme sageli keerulises olukorras, kui peame järgima teiste tehtud ajakava, kuid vahel on vaja tugevalt opositsiooni asuda, nõudes piisavalt aega, et oleks võimalik saavutada arhitektuuriline tervik – ning seda nii tellija kui ka rahva huvides.
Kas nägid ka mõnda uut elamurajooni?
Külastasin mõnd elamurajooni, kuid ei näinud neid piisavale seestpoolt, elaniku vaatepunktist. Külastasin Kalle Vellevoo projekteeritud luksuslikke maju Pärnus, mis olid oma ruumilahenduselt ja detailikäsitluselt vägagi elegantsed. Nägin ka mõnd suuremat kortermaja, mis tundusid urbanistlikust seisukohast huvitavad, kuid mulle tundub, et ma ei ole näinud piisavalt, et pikemalt kommenteerida.
Elamuehitus on paljude linnade jaoks keeruline ülesanne. Linnaelaniku jaoks on vaja küllaltki lihtsat ehitustüüpi. See, kuidas me seda vajadust lahendame, määrab, kui elatavaks linn muutub. Ka New Yorgis me parasjagu tegeleme selle küsimusega. Sellises kallis linnas on põhiprobleemiks rajada piisavas koguses elamispinda, mis oleks enamikule inimestest kättesaadava hinnaga. Aastatepikku on olnud palju ebaõnnestumisi. Viimasel ajal oleme korraldanud mitmeid arhitektuurikonkursse, et sellele probleemile uusi innovatiivseid lahendusi leida.
Tallinna elamuehituse küsimustega ma kursis ei ole, kuid loodan, et suund on võetud linnaelanike elukvaliteedi hoidmisele ja parandamisele.
Oled Ameerika ehitusdisaini koordineeriva assotsiatsiooni esimees. Milliseid meetodeid ja viise kasutab teie ühing, et suudab ehitustegevust mõjutada?
Olen aastaid aktiivselt tegutsenud organisatsioonis New York Building Congress, sest usun, et just selle kaudu võib saavutada positiivseid tulemusi, mida ei suuda saavutada teised, kuigi ka väga head organisatsioonid. Selle foorumi liikmeteks on arhitektid, insenerid, lepingusõlmijad, arendajad, ühingud, suurkliendid ja ametnikud. Lühidalt koondab see kõiki kujundus- ja ehitustegevusest osavõtjaid. Töötame külg-külje kõrval komiteedes, mis tegelevad igapäevaste probleemide ja küsimustega, mis on tähtsad meile kõigile. Ehitustööstus on väga keerukas. Ilma foorumita, kus tulemusrikkalt arutada igapäevaseid probleeme, muutume vastasteks ja lõppkokkuvõttes kannatab kogu rahvas.
Kas näed vajadust ja võimalust meilgi organiseerida sellist instantsi, kes tahaks ning ka suudaks koordineerida vastavat tegevust? Või peaks siiski aitama Arhitektide Liidust? Arhitektide organisatsioonid, nagu Ameerika Arhitektide Liit (American Institute of Architects) on väga olulised, kuid nad osutuvad veelgi efektiivsemaks, kui ei hoia omaette, vaid teevad koosööd ka teiste organisatsioonidega. Kui vaimustav ja auväärne meie amet ka ei oleks, kipume arhitektidena rääkima vaid omavahel, spetsiifilises keeles, unustades sageli, et efektiivsuse mõttes peaksime olema arusaadavad nii oma klientidele, kolleegidele ehitustööstuses kui ka rahvale, kelle ees on meil suur vastutus.
KAUBANDUSKODA KUVEIDIS: Leevi Kiili büroo HLV lahendas keskuse islami karavanserai põhimõttel. Sarnaselt on kasutatud kindlustatud müüre ja väravaid, siseõue ning torni.
ARHITEKT LEEVI KIIL: Selline mees ei satukski Eestisse muidu, kui põhjusel, et on kogemata hiidlane.
Leevi Kiil
Sündinud 1940 Hiiumaal
Lahkunud 1944 Rootsi, siis USAsse.
Hariduse saanud Pratt Instituudis 1963 (B. Arch. with Honors)
Juba karjääri alguses puutus kokku mitmesuguste nõudmistega, lahendades teadus-, turvalisuse-, keskkonna-, rahandus- ja juhtimisalaseid projekte. Ta suutis oma töödes disaini sulatada kokku materiaalsete külgedega, arendades kõrgele tasemele projektijuhtimise osa.
Kuulub arhitektuuribüroo HLW omanike hulka, olnud viimased 10 aastat selle juhataja.
HLW harukontorites töötab umbes 250 inimest, New Yorgi büroo on suurim, umbes 150 inimest. Meeskond koosneb arhitektidest, planeerijatest, inseneridest, sise- ja maastikuarhitektidest. Osakonnad on ka Londonis ja Šanghais.
HLW profiil on küllalt laialdane, sisaldab planeeringut, linnaehitust, uusehitusi, renoveerimisi ja sisearhitektuuri. Paljud tööd on äärmiselt tehnilised –uurimislaboratooriumid, haiglad, telestuudiod.
Aastal 2002, peale Maailma Kaubanduskeskuse katastroofi oli New Yorgi Arhitektide Liidu esimees.
Paljude tööde eest on pälvinud auhindu, on võtnud sõna paljudes erialastes väljaannetes ning kuulunud žüriidesse.
