Nick Cave & Warren Ellis “White Lunar”
Mul on alati tunne, et filmimuusikakirjutajad mõtlevad kergelt kõvera laiekraani peale, kui nad midagi kirjutavad. Lootusega, et kui kino helitehnika ei suuda heli publiku ümber keerata, siis keskendumine ekraanil toimuvale seda teeb. Pildist ilma jäänuna muutub filmimuusika millekski muuks, mis kas tähendab midagi või vastupidi, jääb abitult õhku rippuma.
Cave’i ja Ellise valitud soundtrack’ifragmendid eri filmidest jäävad kummalisel kombel ellu ka konteksti tundmata. Mitte olles sama võimsad kui Cave’i sooloalbumid parimail hetkil; tunded jäävad mingi sordiini alla aegajalt, kuid on ehtsad; ja polegi küsimus, millest konkreetne film räägib. Soundtrack, mis suudab ka üksi ellu jääda, emotsioonid, millesse võib uskuda ka tausta tundmata. 8
