07.06.2007, 00:00
Nick Oliveri: alati pilves ja surematu
Mart Kalveti usutlus Nick Oliveriga – Rabarockil ragistava stoner-rock-;-mürgeldajaga.
TOOB RABASSE STONER-ROCK’I: Nick Oliverile meeldivad kontsertreisid nii väga, et ta võiks lõpmatuseni tuuritada. MOTHER TONGUE
Tänavusel “Rabarockil” oma ansambliga Mondo
Generator üles astuv Nick Oliveri on eredamaid tähti
kanepilõhnalises, vabameelses ja üldse 60.–70. aastate
kontrakultuuri vaimu kandvas stoner-rock-udukogus.
Grunge’iga samast perioodist pärineva, ent alles viimasel viisaastakul laiemat peavoolu-huvi pälvinud žanri esinduspundist Queens Of The Stone Age välja visatud mürgeldaja energia kanaliseerub aina uutesse ja uutesse ettevõtmistesse.
Oliveri on enda muusikalisteks eeskujudeks nimetanud Iggy Pop’i, Johnny Cashi ja Henry Rollinsit. Küsin, kes on tema jaoks kangelane number üks – väljaspool muusikat. Pärast mõttepausi kostab kindel vastus: “Evel Knievel!”
(Selgituseks: Robert Craig “Evel” Knievel on endine kaskadöör ja tsiklilendur, kelle nimel on hulgaliselt Guinnessi rekordeid mootorrattaga sooritatud sõgedate kõrgus- ja kaugushüppe-trikkide, aga ka suurima arvu korraga murtud luude (50) eest. Praegu 68aastane elukutseline hulljulgur oli edu tipus ka agar seelikukütt.)
Muljetavaldava karjääri ja bändidepagasiga härra Oliveri tunnistab, et Mondo Generatori kõrvalt tal praegu muude puntidega ringi reisimiseks aega ei jää. Ühte neist, punti The Dwarves, abistas ta siiski hiljuti stuudios.
Küsin, kuidas on läinud The Dwarvesi laulja Blag Dahliaga kahasse hallataval projektil The Uncontrollable, mille materjali – 45 keevalist pala – mehed mullu sügisel maratoni korras kahe päevaga linti tegid. “Ei saa kurta. Meil olid paari kuu eest isegi mõned juhuslikku laadi esinemised; oli lõbus ja vastuvõtt oli väga hea. Aga ma pole kindel, kas lähitulevikus veel midagi toimub.”
Mis on aga saanud koos Ameni liidri Casey Chaosega algatatud riiuliprojektidest The Headband ja Suicide Pact? “No need, jah, seisavad praegu. Ma pole ammu Caseyga kohtunud; ta on Ameni ja SCUMiga väga ametis, elab praegu vist rohkem hoopis Norras kui USAs.”
Mullu septembris antud intervjuus teatas Oliveri, et tunneb, et Queens Of The Stone Age on ansambel, milles ta sooviks taas kaasa lüüa, ja leiab, et Josh Homme’ile oleks teda lausa tarvis. Tunneb ta ikka veel nii?
“Vaat’ ma nüüd ei tea, pole “Era Vulgarist” (QOTSA uus album; ametlik ilmumiskuupäev USAs on kaks päeva enne “Rabarocki” algust, ent promod juba levivad – aut.) veel kuulnud. Too oli öeldud eelmise albumi, “Lullabies To Paralyze’i” valguses. Ma loodan, et uus kraam on parem. Pärast suuri muudatusi – selliseid, mis leidsid aset QOTSAs enne “Lullabiesi” salvestamist – võtab austajatel nendega leppimine albumi või paari jagu aega.”
Riided imevad
Nicki üks lavalisi firmamärke on esinemine alasti, mille pärast tal on olnud ka pahandusi. Pärast seda, kui ta 2001. aastal Brasiilias “Rock In Rio” festivalil QOTSAga esinedes end laval paljaks kooris, peeti ta kinni ja palju ei puudunud, et ta oleks mõneks ajaks vahi alla jäänud. Eesti teleski jääb festivali reklaamidest eelkõige meelde Oliveri paljas taguots.
Kas ta ei tunne end esemestatuna? Naerulagina sekka suudab härra selgeks teha, et tema meelest on see hoopis väga cool. Mida ta enesepaljastamisega öelda tahab? “Mul ei ole sõnumit. Lihtsalt, riided imevad (clothes suck!). Laval hakkad kiiresti higistama ja märgades kaltsudes on ebamugav. Tahan end laval vabalt tunda; ma ei tee seda šokeerimiseks.”
Teeme juttu viimasest Mondo Generatori albumist “Dead Planet: SonicSlowMotionTrails&rdqu o;. Nic ki enda lemmikud sellel on “SonicSlowMotionTrails” ja hüsteeriline punk-avapauk “Like A Bomb”. Kas fraas “Dead Planet” (surnud planeet) plaadi nimes kannab poliitilist või keskkonnateadlikku sõnumit? “Ei sugugi. See on metafoor uuesti otsast alustamisele, tühjuse täitmisele uue elu, uue loominguga,” selgitab korüfee nime tagamaid. “Üldse on enamik mu lugudest ühel või teisel viisil inspireeritud mu isiklikust elust, kogemustest ja inimsuhetest.”
Palas “I Never Sleep” kisendab Oliveri unustamatud, aktiivsete elupõletajate hümniks sobilikud read, tõlkes “Ma ei maga kunagi, ei söö iial --- Olen alati pilves, ma ei sure kunagi”.
Kas rokenroll-elustiili täie rinnaga nautinud staar legaliseeriks, kui saaks, kogu maailmas mõne seni keelatud aine? “Ma ise enam marihuaanat ei suitseta, aga ma leian, et see peaks olema vabalt kättesaadav ja seaduslik. Tõsi, eks ta vaikselt hakkab selleks saama ka, mis on tore. Inimesed võtavad vahel elu liiga tõsiselt; neile kuluks siis ära üks kanepipläru.”
Millise aine aga keelaks härra Oliveri üldse ära? Küsimus paneb ta kukalt kratsima. “On uimasteid, nagu heroiin, mis on mult röövinud palju häid sõpru, aga... relvade läbi on vist siiski rohkem häid inimesi surma saanud, nii et mina keelustaksin hoopis püssirohu.”
“Põrutame alati täie rauaga”
Uuel albumil on Mondo Generatorist saanud Nick Oliveri and the Mondo Generator. Miks? “Nii ei saa mind keegi bändist välja visata. Ka näeb bändi nimi nüüd plakatitel muljetavaldavam välja,” muigab Nick, ent tõsineb siis taas. “Tegelikult oli see plaadifirma idee, minu jaoks aga hea võimalus distantseerida end QOTSA taagast. Lisaks polnud mul salvestamise ajal veel bändi koos.”
Nick Oliveri and the Mondo Generator on üks ansambleid tänavusel “Ozzestil” – legendaarsel rändaval rokküritusel, mille peaesinejaks Ozzy Osbourne. Pärast Eesti ja Ida-Euroopa kontserte jätkub bändi ringreis selle raames ning “Rabarock” on bändile turnee avaürituseks.
Kas tegu on pigem soojendusega või peaksime just õnnelikud olema, et näeme mehi laval värsketena? “Meie jaoks pole ükski esinemine soojendus, põrutame alati täie rauaga,” kõlab kindel veksel. Kui kaua peaks kestma üks turnee, et Nick Oliveri sellest väsiks? “Ma ei tea, ausalt. Mulle meeldib hirmsasti ringreisidel käia; usun, et võiksin seda teha lõpmatuseni.”
Kas “Rabarocki” külastajail on lootust kuulda ka palu Nicki akustiliselt sooloalbumilt “Demolition Day”? “Ei,” teatatakse. Kui aga norin ikka ääri-veeri edasi, et kas isegi mitte kummardust legendaarse 13th Floor Elevatorsi suunas, oivalist pala “Bloody Hammer”, jääb staar mõttesse ja kostab, et seda ju isegi võiks, kui teha seade tervele bändile ümber. “Tead, mis? Lepime kokku, et ma proovin. Sinu rõõmuks, eh?” Olen loksutatud, aga tunnistan, et mulle piisaks ka lennukast rahvalaulutöötlusest “Sam Hall”. “No eks vaatame,” itsitab rokkiidol salapäraselt.
* Nick Oliveri & the Mondo Generator esineb “Rabarocki” teisel päeval, 16. juunil, kell 16:30.
Grunge’iga samast perioodist pärineva, ent alles viimasel viisaastakul laiemat peavoolu-huvi pälvinud žanri esinduspundist Queens Of The Stone Age välja visatud mürgeldaja energia kanaliseerub aina uutesse ja uutesse ettevõtmistesse.
Oliveri on enda muusikalisteks eeskujudeks nimetanud Iggy Pop’i, Johnny Cashi ja Henry Rollinsit. Küsin, kes on tema jaoks kangelane number üks – väljaspool muusikat. Pärast mõttepausi kostab kindel vastus: “Evel Knievel!”
(Selgituseks: Robert Craig “Evel” Knievel on endine kaskadöör ja tsiklilendur, kelle nimel on hulgaliselt Guinnessi rekordeid mootorrattaga sooritatud sõgedate kõrgus- ja kaugushüppe-trikkide, aga ka suurima arvu korraga murtud luude (50) eest. Praegu 68aastane elukutseline hulljulgur oli edu tipus ka agar seelikukütt.)
Muljetavaldava karjääri ja bändidepagasiga härra Oliveri tunnistab, et Mondo Generatori kõrvalt tal praegu muude puntidega ringi reisimiseks aega ei jää. Ühte neist, punti The Dwarves, abistas ta siiski hiljuti stuudios.
Küsin, kuidas on läinud The Dwarvesi laulja Blag Dahliaga kahasse hallataval projektil The Uncontrollable, mille materjali – 45 keevalist pala – mehed mullu sügisel maratoni korras kahe päevaga linti tegid. “Ei saa kurta. Meil olid paari kuu eest isegi mõned juhuslikku laadi esinemised; oli lõbus ja vastuvõtt oli väga hea. Aga ma pole kindel, kas lähitulevikus veel midagi toimub.”
Mis on aga saanud koos Ameni liidri Casey Chaosega algatatud riiuliprojektidest The Headband ja Suicide Pact? “No need, jah, seisavad praegu. Ma pole ammu Caseyga kohtunud; ta on Ameni ja SCUMiga väga ametis, elab praegu vist rohkem hoopis Norras kui USAs.”
Mullu septembris antud intervjuus teatas Oliveri, et tunneb, et Queens Of The Stone Age on ansambel, milles ta sooviks taas kaasa lüüa, ja leiab, et Josh Homme’ile oleks teda lausa tarvis. Tunneb ta ikka veel nii?
“Vaat’ ma nüüd ei tea, pole “Era Vulgarist” (QOTSA uus album; ametlik ilmumiskuupäev USAs on kaks päeva enne “Rabarocki” algust, ent promod juba levivad – aut.) veel kuulnud. Too oli öeldud eelmise albumi, “Lullabies To Paralyze’i” valguses. Ma loodan, et uus kraam on parem. Pärast suuri muudatusi – selliseid, mis leidsid aset QOTSAs enne “Lullabiesi” salvestamist – võtab austajatel nendega leppimine albumi või paari jagu aega.”
Riided imevad
Nicki üks lavalisi firmamärke on esinemine alasti, mille pärast tal on olnud ka pahandusi. Pärast seda, kui ta 2001. aastal Brasiilias “Rock In Rio” festivalil QOTSAga esinedes end laval paljaks kooris, peeti ta kinni ja palju ei puudunud, et ta oleks mõneks ajaks vahi alla jäänud. Eesti teleski jääb festivali reklaamidest eelkõige meelde Oliveri paljas taguots.
Kas ta ei tunne end esemestatuna? Naerulagina sekka suudab härra selgeks teha, et tema meelest on see hoopis väga cool. Mida ta enesepaljastamisega öelda tahab? “Mul ei ole sõnumit. Lihtsalt, riided imevad (clothes suck!). Laval hakkad kiiresti higistama ja märgades kaltsudes on ebamugav. Tahan end laval vabalt tunda; ma ei tee seda šokeerimiseks.”
Teeme juttu viimasest Mondo Generatori albumist “Dead Planet: SonicSlowMotionTrails&rdqu o;. Nic ki enda lemmikud sellel on “SonicSlowMotionTrails” ja hüsteeriline punk-avapauk “Like A Bomb”. Kas fraas “Dead Planet” (surnud planeet) plaadi nimes kannab poliitilist või keskkonnateadlikku sõnumit? “Ei sugugi. See on metafoor uuesti otsast alustamisele, tühjuse täitmisele uue elu, uue loominguga,” selgitab korüfee nime tagamaid. “Üldse on enamik mu lugudest ühel või teisel viisil inspireeritud mu isiklikust elust, kogemustest ja inimsuhetest.”
Palas “I Never Sleep” kisendab Oliveri unustamatud, aktiivsete elupõletajate hümniks sobilikud read, tõlkes “Ma ei maga kunagi, ei söö iial --- Olen alati pilves, ma ei sure kunagi”.
Kas rokenroll-elustiili täie rinnaga nautinud staar legaliseeriks, kui saaks, kogu maailmas mõne seni keelatud aine? “Ma ise enam marihuaanat ei suitseta, aga ma leian, et see peaks olema vabalt kättesaadav ja seaduslik. Tõsi, eks ta vaikselt hakkab selleks saama ka, mis on tore. Inimesed võtavad vahel elu liiga tõsiselt; neile kuluks siis ära üks kanepipläru.”
Millise aine aga keelaks härra Oliveri üldse ära? Küsimus paneb ta kukalt kratsima. “On uimasteid, nagu heroiin, mis on mult röövinud palju häid sõpru, aga... relvade läbi on vist siiski rohkem häid inimesi surma saanud, nii et mina keelustaksin hoopis püssirohu.”
“Põrutame alati täie rauaga”
Uuel albumil on Mondo Generatorist saanud Nick Oliveri and the Mondo Generator. Miks? “Nii ei saa mind keegi bändist välja visata. Ka näeb bändi nimi nüüd plakatitel muljetavaldavam välja,” muigab Nick, ent tõsineb siis taas. “Tegelikult oli see plaadifirma idee, minu jaoks aga hea võimalus distantseerida end QOTSA taagast. Lisaks polnud mul salvestamise ajal veel bändi koos.”
Nick Oliveri and the Mondo Generator on üks ansambleid tänavusel “Ozzestil” – legendaarsel rändaval rokküritusel, mille peaesinejaks Ozzy Osbourne. Pärast Eesti ja Ida-Euroopa kontserte jätkub bändi ringreis selle raames ning “Rabarock” on bändile turnee avaürituseks.
Kas tegu on pigem soojendusega või peaksime just õnnelikud olema, et näeme mehi laval värsketena? “Meie jaoks pole ükski esinemine soojendus, põrutame alati täie rauaga,” kõlab kindel veksel. Kui kaua peaks kestma üks turnee, et Nick Oliveri sellest väsiks? “Ma ei tea, ausalt. Mulle meeldib hirmsasti ringreisidel käia; usun, et võiksin seda teha lõpmatuseni.”
Kas “Rabarocki” külastajail on lootust kuulda ka palu Nicki akustiliselt sooloalbumilt “Demolition Day”? “Ei,” teatatakse. Kui aga norin ikka ääri-veeri edasi, et kas isegi mitte kummardust legendaarse 13th Floor Elevatorsi suunas, oivalist pala “Bloody Hammer”, jääb staar mõttesse ja kostab, et seda ju isegi võiks, kui teha seade tervele bändile ümber. “Tead, mis? Lepime kokku, et ma proovin. Sinu rõõmuks, eh?” Olen loksutatud, aga tunnistan, et mulle piisaks ka lennukast rahvalaulutöötlusest “Sam Hall”. “No eks vaatame,” itsitab rokkiidol salapäraselt.
* Nick Oliveri & the Mondo Generator esineb “Rabarocki” teisel päeval, 16. juunil, kell 16:30.
Kyuss
Kahtlemata olulisim ansambel, milles Nick Oliveri seni kaasa löönud. Tänapäeva stoner-rock’i nurgakivi, legendaarne California kõrberoki-punt. Oliveri kuulus Kyussi algkoosseisu, mis juurutas kindlalt riff-roki psühhedeelset traditsiooni öö läbi kestnud nn genekapidudel (ingl k generator party).
Queens Of The Stone Age
Kyussi loogiline edasiarendus, kommertsedukas Queens Of The Stone Age koosnes pikka aega eelkõige tuumikduost Oliveri ja juba Kyussis tema kolleegiks olnud Josh Homme. Homme’i mahlakale ja omapärasele kitarrikäsitlusele oponeeris Oliveri energiline punk-pauer, tulemuseks ülišeff poprokk, milles võrdselt nii idu kui mune. Meeste kümnenditepikkune sõprus purunes ja muusikaline koostöö lakkas 2004. aastal, kui Homme vallandas Oliveri, tuues põhjuseks fännide mõnitamise ja kontrollimatu pralletamise. Hiljem on ta küll mõista andnud, et tegelik põhjus peitus hoopis kuulujuttudes, mille kohaselt Oliveri oma tüdruksõpra füüsiliselt ahistas. Oliveri ise on neid süüdistusi alati raevukalt tõrjunud.
The Dwarves
Väljaspool Mondo Generatorit kaalukuselt järgmine Oliveri osalusega projekt, lustlik šokipunk-bänd. The Dwarvesi ridades aeg-ajalt üles astudes kasutab staar pseudonüümi Rex Everything (mille hääldus tõlkes tähendab “lõhub kõik ära”).
The Desert Sessions
Mainimata ei saa jätta Oliveri korduvat osalust ka Josh Homme’i juhitavas raskestimääratletavas stuudioprojektis The Desert Sessions. Pilgeni põneva salvestustehnika, eksootiliste pillide (ja salvestusperioodil kuuldavasti ka hallutsinogeensete seentega) täidetud Rancho De La Lunas asetleidvate muusikaliste orgiate plaadistustes, kus kümnendi vältel kaasa löönud P. J. Harvey, Mark Lanegan, John McBane ja loendamatu hulk muid Palm Deserti muusikkonna suuremaid ja väiksemaid nimesid.
Mondo Generator
Kyussi ja QOTSA kõrvalprojektina alguse saanud ning nüüdseks Nick Oliveri saatebändiks kujunenud moodustisest on lisaks Kyussi, QOTSA ja Winnebago Deali liikmeile aegade jooksul läbi käinud näiteks ka Dave Grohl (Nirvana) ja Twiggy Ramirez (Nine Inch Nails, Marilyn Manson).
Soolo- ja külalisnumbrid
Nick Oliveri on ilma teinud ka akustilise sooloesinejana. Külalismuusikuna on ta figureerinud sellistes põnevates puntides nagu Motörhead, Turbonegro, Melissa Auf Der Mauri bänd, Eagles Of Death Metal, Masters Of Reality ja Mark Lanegan Band, kui mainida vaid mõnd.
Kahtlemata olulisim ansambel, milles Nick Oliveri seni kaasa löönud. Tänapäeva stoner-rock’i nurgakivi, legendaarne California kõrberoki-punt. Oliveri kuulus Kyussi algkoosseisu, mis juurutas kindlalt riff-roki psühhedeelset traditsiooni öö läbi kestnud nn genekapidudel (ingl k generator party).
Queens Of The Stone Age
Kyussi loogiline edasiarendus, kommertsedukas Queens Of The Stone Age koosnes pikka aega eelkõige tuumikduost Oliveri ja juba Kyussis tema kolleegiks olnud Josh Homme. Homme’i mahlakale ja omapärasele kitarrikäsitlusele oponeeris Oliveri energiline punk-pauer, tulemuseks ülišeff poprokk, milles võrdselt nii idu kui mune. Meeste kümnenditepikkune sõprus purunes ja muusikaline koostöö lakkas 2004. aastal, kui Homme vallandas Oliveri, tuues põhjuseks fännide mõnitamise ja kontrollimatu pralletamise. Hiljem on ta küll mõista andnud, et tegelik põhjus peitus hoopis kuulujuttudes, mille kohaselt Oliveri oma tüdruksõpra füüsiliselt ahistas. Oliveri ise on neid süüdistusi alati raevukalt tõrjunud.
The Dwarves
Väljaspool Mondo Generatorit kaalukuselt järgmine Oliveri osalusega projekt, lustlik šokipunk-bänd. The Dwarvesi ridades aeg-ajalt üles astudes kasutab staar pseudonüümi Rex Everything (mille hääldus tõlkes tähendab “lõhub kõik ära”).
The Desert Sessions
Mainimata ei saa jätta Oliveri korduvat osalust ka Josh Homme’i juhitavas raskestimääratletavas stuudioprojektis The Desert Sessions. Pilgeni põneva salvestustehnika, eksootiliste pillide (ja salvestusperioodil kuuldavasti ka hallutsinogeensete seentega) täidetud Rancho De La Lunas asetleidvate muusikaliste orgiate plaadistustes, kus kümnendi vältel kaasa löönud P. J. Harvey, Mark Lanegan, John McBane ja loendamatu hulk muid Palm Deserti muusikkonna suuremaid ja väiksemaid nimesid.
Mondo Generator
Kyussi ja QOTSA kõrvalprojektina alguse saanud ning nüüdseks Nick Oliveri saatebändiks kujunenud moodustisest on lisaks Kyussi, QOTSA ja Winnebago Deali liikmeile aegade jooksul läbi käinud näiteks ka Dave Grohl (Nirvana) ja Twiggy Ramirez (Nine Inch Nails, Marilyn Manson).
Soolo- ja külalisnumbrid
Nick Oliveri on ilma teinud ka akustilise sooloesinejana. Külalismuusikuna on ta figureerinud sellistes põnevates puntides nagu Motörhead, Turbonegro, Melissa Auf Der Mauri bänd, Eagles Of Death Metal, Masters Of Reality ja Mark Lanegan Band, kui mainida vaid mõnd.
