“Dark Horse”
(Roadrunner)
Nickelbacki “How You Remind Me” oli kaheksa aastat tagasi peaaegu
sama suur hitt kui Nirvana “Smells Like Teen Spirit” dekaad varem,
ainult et ilma igasuguse märgilise tähenduseta. Kriitikute
peksupoisiks olemine pole ansamblit seganud miljonitesse kodudesse plaate
müümast ning kuulates käesolevat albumit, mis silmanähtava
pingutuseta jätkab juba fenomenaalset edulugu, pole raske
mõista, miks – kui “Dark Horse” esindabki halba
maitset, siis palun mulle üks ports veel.
Bändi kuuendal
kauamängival asetub kõik omale kohale ja eelnevad albumid
mõjuvad nüüd juba harjutustöödena. Eraldi
äramärkimist väärib stuudiotöö, samuti pole
Nickelback muusikaliselt nii mitmekihiline kunagi olnudki. Kui üldse
millegi kallal norida, siis on selleks ansambli n-ö
raadiosõbralikud lood, mis üldiselt balansseerivadki magusat
imalast lahutaval peenel piirjoonel, ainult et kui “If Today Was Your
Last Day” pääseb puhaste paberitega, siis lugudel nagu
“Never Gonna Be Alone” ja “I’d Come For You” on
sellega tõsiseid raskusi ning “Gotta Be Somebody” on
lihtsalt läila.
Märgilist tähendust võiks aga
otsida hoopis sellest, et grunge tuhast võrsunud superstaar on oma
arenguspiraalis (ja üht omaaegset tippprodutsenti abiks võttes)
jõudnud hair metal’i taaselustamiseni. Kõik see –
lennukad rifid, nõelavad kitarrisoolod ning tekstid elu
põhiväärtustest, nagu õlle libistamine ja D-suuruses
tissid – kõlab, nagu poleks kakskümmend aastat üldse
möödunud.
7
