Nietzsche läheb Disneylandi
On küllalt suur ja üpris mõistlikult mõtlev inimrühm, kes on isekeskis veendunud, et olgu Rammsteini plaatide muusikalise väärtusega lood, kuidas nad on, nende kontserdid on igatahes midagi erilist. Ja tõesti, see polnud mitte muusikaline, pigem suuresti füüsikaline ja keemiline konsistents, mis minu elu esimese Rammsteini show mulle meelde jättis. Tulvas suitsu ja tuld, lava andis sooja ja lõhnas väävli järele. Nii et jah, inimestel võib õigus olla. Teisalt jälle, kui keegi küsiks selle etenduse põhjal, et mis mõte Rammsteinil ikkagi on, jääksin vastuse võlgu, kui nende plaatidest midagi ei teaks.
Rammsteini point võiks olla midagi umbes seesugust. Meie moodsa eksistentsi probleem, näivad nad ütlevat, on nimelt selles, et meil on kõike liiga palju. Liiga palju valikuid, mida keegi päriselt valida ei suuda, liiga palju informatsiooni, erinevaid hääli, sõnu ja sõnumeid. Mida teeb üks mees sellises maailmas? Tõeline mees, ma mõtlen? Just, ta kaitseb ennast. Rammstein mõistab absoluutselt kõike, mis maailmas toimub, läbi jõu kujundi. Ja selle jõu surve vastu aitab ainult vastujõud. Ning kuivõrd me oleme kõik mürgitatud oma sisemuses, tuleb rünnata just iseennast, mitte mingit kujuteldavat välisvaenlast. Teisisõnu – tuleb kasvatada endale rauast rüü, karistada end rütmiga, mis pole kuidagimoodi funky ega groovy, vaid puhas ahistus, puhas terror. Nauding – see tuleb ära võtta. Tere tulemast totalitarismi...
Siit võtab kuju see f-tähega sõna. Ei, mitte see inglisekeelne. Too teine hoopis – „fashism“. Rammstein oleks selle justkui ära teeninud. Ja enne kontserti mõtlesin ma sündmustest ette rutates, kuidas teile sellest jutustada. Aga ma ei osanud aimatagi, kui lihtne see kõik on, sest seda küsimust lihtsalt ei tekkinud. Rammstein Saku Suurhallis oli täiuslik pereüritus. Disney korporatsioon oleks võinud selle turnee sponsor olla. Eriti nüüd, jõulud ukse ees ja puha. Nad lahutasid meelt ja see oli neist kena.
See, mida te kuulete, on tõepoolest mõnesugune pettumusenoot. Ütleme nii, et rockile tuleb tihti kasuks olla koomiline. Koomiline selles mõttes, et ta räägib ülevoolava ebaadekvaatsusega suurtest asjadest. Ta blufib maailma lõpuga, lubab otsida elu mõtet, lavastab teispoolsuse saladusi – see on tema privileeg. Industriaalrock, nii nagu ma seda Rammsteini plaatidelt tean, on lõbus näiteks selle poolest, et mõistab meie kogu elu, meie tsivilisatsiooni alati kustuva, lagunevana, allakäigutreppi mööda laskumas. Kes seda ikka päriselt usub? Aga see on kangelassaaga teema, kuid Rammsteini hästilavastatud etteastes polnud midagi kangelaslikku. Siin, ütleme nii, polnud midagi kaalul. Umbes nagu laduda klotsidest torni taeva poole, ilma et gravitatsiooni pärast muretsema peaks.
Kontsert oli joviaalne, ilma tõelise dramaatilise konfliktita, ilma päris suurejoonelisuseta. Nojah, te ütlete, et seda suurt joont ikka leidus. Aga ei, ma juba ütlesin, mis see oli – füüsika, pürotehnika, feuerwerk. Ja ilutulestik on ilutulestik, ei midagi enamat. Kõik inimesed teevad selle saatel põhimõtteliselt üht ja sama – kilkavad, vehivad kätega, hüppavad õhku. Jah, mina ka, miks mitte. Aga samas – ei, midagi vastuvaidlematult, wagnerlikult eepilist siin küll ei olnud.
Kontsert Saku Suurhallis, 22. november, Tallinn
