Nightlife duo Meri ja Julm
"Ma tean küll, et sellistest asjadest pole kombeks rääkida, aga?" keerutas
raadiohääl Allan Roosileht ülemöödunud teisipäeval Raadio 2s.
Ta uuris Meelis Meri käest: "Aga-aga? ütle, Meri, palju sa
nüüd raha saad?"
"Ma ei kommenteeri," vastas Meri telefoni otsast. "Sest ma
ei tea neid asju."
See oli Nädala Küsimus, pea iga tuttav päris Merilt:
"Palju sa siis nüüd raha saad?" Kõige rohkem meenutas see nädal Merile aga
sünnipäeva: kõik õnnitlesid.
Ja "lihtsalt" sellepärast, et Inglismaal
põrutas edetabelitesse üks singel ? ATFC featuring Lisa Millett "Sleep
Talk". Muuhulgas leiab sellelt plaadilt kaks tallinlase Meelis Meri
remiksi.
Tantsutabelis kohale number 1. Klubitabelis kohale number 23. Ja
mis kõige sündmuslikum ? kui pidada klubi- ja tantsutabeleid marginaalseteks
spetsialisti-chart'ideks ? plaat pusis end sisse päris TOP 40sse. Kohale number
33. See on kõva.
Hea küll: see pole maailmatipp ja Meelis Meri nimi ei lähe
veel selle plaadiga kirja edetabeli aastaraamatusse, sest noormees pole selle
autor ega esitaja, vaid üks remiksijatest, aga ikkagi. Aga ikkagi, sest
popmuusikas sedavõrd tähtsas tabelis pole varem ükski eestlase sõrmejälgedega
plaat ringi kolanud.
On raske mõõta, kui suur roll oli "Sleep Talki"
tabeliedus Meri remiksidel, kuid singli välja andnud plaadifirma Defectedi
turundus-assistent Kieran Mansfield teatab plaadi
vastukajadest kokkuvõtet tehes, et umbkaudu pooled DJd pidasid lemmikuks just
Meri töötlusi. Pidage silmas, et tantsumuusika singlid jõuavad edetabelitesse
siis, kui neid klubides mängitakse. "Sinu miksid on kõige paremad, teised on
sellised udud ja originaal on täielik saast," vuristas Merile muusikaspets
Koit Raudsepp.
DJ ja produtsent Meelis Meri surus jala ukse
vahelt sisse tervele Eesti popmuusikale. Eriti hea põhjus tähistamiseks ja
sõpradele väljategemiseks. Üks, kellele Meri tol uudise-õhtul käristada ei
saanud, oli tema klubitöökaaslane P. Julm. Peamine partner
Julm vedeles kodulinnas Pärnus, teki all, sokid jalas ja haigus keres. Kui Meri
toppis popmuusika suurde plaani möödunud nädalal jala, siis koos P. Julmaga ?
kellega moodustavad produktsiooni-duo Rulers of the Deep ?
pressisid nad eelmisel aastal väga edukalt varbaid ukse vahelt sisse.
Rulersite asju anti aastal 2001 Lääne plaadifirmade alt päris mitu välja.
Näiteks võtsid spetsialistid kiidusõnadega vastu nende remiksi
Serjaye loost "Mahal Kita" (plaadifirma Neat
Music). Nad remiksisid ka eelmise aasta kõige tähtsamat house-hitti ?
Kings of Tomorrow' klassikuks saanud "Finally" (kompanii
Defected). Seda mängis "Little" Louie Vega. Jumal ise! Ja kui antaks Eestis
välja auhind "aasta parim tantsulugu", otsustaks ?ürii ilmselt Rulers of the
Deepi loo "Track One" (Ovum Records) kasuks ? mahlakas ja
musikaalne deep-house monster, mille pressis vinüüli kuulsa philadelphlase Josh
Winki label Ovum; mida mängivad klubid üle maailma ja mida on üleskiitmise
vääriliseks pidanud Deep Dish (maailma tippkümnesse kuuluv DJ-duo).
Ja kui
Meri paar päeva enne tabeli-uudist Helsingis plaate mängimas käis, võeti teda
vastu kui tõelist staari. Hellitati luks-hotelliga, intervjuusid tegid kaks
kaabeltelevisiooni ja RadioMafia, esinemise ajal surusid ninad vastu DJ-pulti
record-spotter'id, keda huvitas iga Meelise liigutus.
Eesti on olnud
klubiringkondades juba mõnda aega kuulus oma tohutult hea ja muusikat armastava
publiku pärast. Et siin on vägevad peod. Nüüd kujuneb meile mõnusa hooga ka
maine kohast, kus tehakse korralikku tantsumuusikat (ja ega Meri ja Julm pole
ainsad, kes kombitsaid tasapisi Lääne plaadinõelte alla topivad).
* *
*
Kuueaastasena istus Meelis Meri muusikakooli pinki. Õppis klaverit. Georg
Otsa nimelises koolis kuni lõpueksamiteni välja. Italo-jama, Tapani Ripatti
saated Soome raadiost, David Bowie, Frankie Goes To Hollywood, K-tel
hitikogumikud, Stars on 45 ja defitsiitsed jazz-plaadid olid tema lapsepõlve
põhiline musa.
Valutult libises Meri läbi 80ndate keskel Eestit tabanud
heavy metal'i vaimustusest. Nädala ajaga. Selleks, et kodukandi kossuplatsi
valitsenud hevi-meeste seltskonda sisse imenduda, lindistas ta MK 60ndale
ansambli WASP loomingut.
"Ma kuulasin seda nädal aega. Hommikul ja õhtul,
kogu aeg," meenutab Meri seitset metallipäeva. "Nädala pärast sain aru, et see
on täielik pask. Lint keris ka õnneks vahele ja ma sain selle kasseti rahus
ahju visata."
Meelise esimese bändi nimi oli Static Energy.
Duo Kaspar Kõrvitsaga, kus tootis süntidel oma esimest house'i. Siis töötas
"kehana" reggae-hirm rühmituses Arctic Madness, kuni võttis organiseeritult osa
reiv-hullustusest ? ansamblis Hypertrance, mis astus breigisammul läbi ka "Rock
Summeri" lavalaudadelt. Lauluga "Love" nautis mõningast edu kohalikes
popmuusika raadiojaamades projekt Insignia.
Ja siis ? umbes neli aastat
tagasi ? tuli Holmes. Eesti "klubiahvide" poolt kõrgelt
hinnatud ning juba 9-liikmeliseks kasvanud jazz-funk-orkester, kus Meri istub
süntesaatori taga ja mis Inglise plaadifirma Neon Heights otsusel andis kahe
aasta eest välja 12tollise singelplaadi "Hotel
Andromeda".
"Väga punk lugu," kommenteerib plaati P. Julm. "Karm
vana kooli laks ja kõige parem on seda topelt plaatidena mängida."
* *
*
Et P. Julm sündis Priit Juurmanina meeskoorilaulja perre, olid esimesel
plaadiriiulil, millele ta ligi pääses, RAMi ning James Last Orchestra albumid.
"Tollases hallis nõukogude elus oli väike laks välismaa elu ? San Remo
laulufestivali ja SOPOTi näol ? värskendav ja ka väga mõjutav," meenutab Julm.
"Esimene teadlik valik oli Art of Noise ja Beastie Boys."
90ndate esimesel
poolel põtkis Julma põues juba sedavõrd fanaatiline hip-hop-süda, et ta ei
suutnud armastust enam enesele hoida. Ta hakkas Pärnus hip-hopi-pidusid
korraldama ja mõne aja pärast naaldus tema ümber nii võimas räpi-scene, et
Pärnust sai Eesti hip-hopi-pealinn. Kui ta aastate jooksul hip-hopi
kommertsialiseerumise ja ideelise odavnemise pärast stiilist tüdines, jõudis ta
korralda ka üht acid jazz'i, souli ja drum'n'bass'i suvelinna toovat
üritustesarja ? mille nimeks oli muide VIBE ?, kuni peale tuli
nu-house. "Ja siis ma olin kadunud poiss," ütleb 4/4 biitide vahele putkanud
Julm.
Nii palju siis diibi-ruulijate background'ist, millest rääkides jäi
veel korralikult rõhutamata, et kuulsusrikaste Vibe-pidude kaudu lahutamatuks
tandemiks saanud Meri (27 a) ja Julm (30 a) on kõik need aastad aktiivselt
plaate keerutanud. Nädalast nädalasse, erinevais klubimuusikale ruumi teinud
raadiojaamades ja klubides.
Soomes ja Rootsis. Lätis ja Leedus. Prahas ja
Londoni kuulsas tech-house'i lipuklubis The End. St. Peterburgis. Ja Meri on
jõudnud polaaröö ajal plaadikohvriga Koola poolsaare otsas asuvasse linna
Murmansk.
"Klubid olid seal eriti lahedad ja trumm ja bass ? üllatus-
üllatus ? kõva sõna," räägib Meri. Murmanski lennujaamas ütlesid talle
pidulikult tere tulemast nelgikimpudega naised ja iga teine piduline palus talt
autogrammi "Ma olin seal vist esimene välis-DJ üldse. Ja klubi backstage'is
olid pikad lookas lauad ? kõikvõimalikku kala ja viina ja õlut täis."
Aga
kas on siis Eesti klubipublik nii eriline, nagu räägitakse?
"Mhm," vastab
Julm. "Aga komplitseeritud küsimus. Publik on siin tõesti ?eff ja küllalt
avatud eri muusikastiilidele. Läänes on selliseid pidusid, kus mängitakse laia
spektrit, ja DJsid, kes mängivad laia vaheldusrikkalt, väga vähe. Eestlased on
sellega aga harjunud ja neile see meeldib. See on hästi
positiivne.
Kindlasti on oluline roll ka sellel, et eestlane on orjatüüpi
loom. Kõik, mis on välismaalt, on vägev ja igat onu, kellel on võõrapärane nimi
? teda vaadatakse, silmad punnis. See on ka lahe, sest külaline vaatab
"Whattafuck!": siin on viimase peal!"
***
Julm:
Välismaalaste jaoks on Eesti publik fresh. Siin on siirast imetlust ja
avatud rõõmu. Ja kui meie Läänes käime, leiame sealt jälle
fresh'i touch'i ja teadlikku publikut, kes saavad aru, mida
sa teed ja miks ja millal sa seda teed.
Muidugi on ka see tähtis, et igale
poole võõrasse kultuuri minnes leiad sealt kindlasti asju, mis sulle väga
meeldivad ja on erilised.
Aga samas? Kui Spiritis oli DJ Daniel Magg, kes
hakkas ühel hetkel kõvasti biite murdma, siis läks tantsupõrand hõredaks.
Mingile pundile see siiski meeldis ja ma arvan, et kui poleks tantsupõrandale -
sinna ette - jäänud neid nii öelda cheer-leader'eid, kes asja hullult
kaifisid, oleks see tantsuplats veel hõredam olnud. See näitab seda, et
eestlastel on ka tantsuplatsil vaja ideoloogilisi juhte.
Milline
välismaal olukord on? Meie ümbruses näiteks.
Julm: Läti ja Leedu on
meist ajas maas. Läti umbes kaks aastat ja Leedu, ütleme, neli-viis aastat.
Muusikateadlikkus ei ole nii hea kui meil.
Infrastruktuur, mis seda
kultuuri toetab, on seal olemas, ja isegi paremini arenenud kui meil, kuid see,
mis klubides sees toimub, on oluliselt halvemal järjel. Vähesed Eesti DJd, kes
palju mängivad ja kelle tase on hea, selliseid on Lätis üks-kaks meest ja
Leedus? Oli ka üks vend, kellega ma koos mängisin, aga hästi veider vend. Pidu
oli nagu vana Mutant Disco - Von Krahli Mutant Disco ? ja see Leedu DJ ei
mänginud ühtegi täisvokaaliga lugu!
Meri: Klubid on
kohtadena mõnes mõttes vingemad kui meil, aga DJd mängivad tuimalt. Hakkavad
pihta ja lõpetavad täpselt sama meeleoluga.
Ja inimesed ka. Sa vaatad neile
otsa ja seal on no-emotions. Ühtemoodi panevad, ei ühtegi
high-light'i või siis langust. Ei ole sellist asja nagu meil, et kui
tuleb fucking hea koht, siis inimesed hakkavad kisama! Nad
plaksutavad, neil on kuradi mõnus ja nad elavad täiega välja, noh!
Aga seal
teed oma build-up'i ära ja jääd ootama reaktsiooni ? mitte midagi!
What the fuck, onju, ja siis mõtled, et mis sul viga on. Et mis ma
valesti olen teinud?!
Julm: Nad ei ole lihtsalt sellega
harjunud. Ma nii täpselt seda scene'i ei tea, et milles on probleem,
aga midagi ON seal teistmoodi. Jääb mulje, et see teadlikkus on väiksem. Samas
on jälle Leedus hull jazzi-scene. Kord kuus on acid-jazz'i
pidu ja tuhat inimest rokivad acid jazz'i järgi.
Soome,
Rootsi?
Meri: Soome?. Soome on nii nagu Soome on alati olnud.
Veider! Seal tundub kõik kuidagi võlts.
Rootsis peaaegu puudub
tantsu-scene. Seal pandi kõik klubid kinni ja loodi Rave Polis.
Pidusid ei tohi teha ja kui teed, pead maksma hullusid
summasid.
Julm: Publik on seal kammitsetud nagu koolipeol.
Kohe-kohe astuks nagu klassijuhataja sisse. Nad kardavad seda
reiv-poliissi.
Meri: Tuhande inimesega peolt korjatakse
umbes 200 inimest ära.
Julm: Ma räägin Rootsist ja see on
no joke. Läksin pärast mängimist ära ja jäin taksot püüdma klubi
lähedal. Uksest astuvad välja noored ja politsei seisab ukse ees! Kes vähegi
kõvemat häält teeb, kes tuikudes uksest välja astub või paistab, et ta on
joonud või midagi teinud - kohe pannakse käed auto najale ja otsitakse
läbi.
Meri: Taskulamp silma ja kui pupill on vabshee suurem
kui silmavalge, siis on perses! Siis lähed kohe.
Julm: Kui
ameeriklased kurdavad, et New Yorgi linnapea on no-tolerance ja
klubikultuuri ära hävitanud, siis see kõik on pussy. Minge Rootsi! Vot
see on no-tolerance. Neil on veider, paaniline hirm.
* *
*
Rulers of the Deepi läbilööki maailmas ? milleks võib lugeda sedagi, et
piiritagused plaadifirmad on nad jutule võtnud ja välja andnud ? silmas pidades
on gloobusel kaks olulist punkti ja üks mees.
Esiteks Vibe. Millisel
areenil nad iganes toimuvad, saabub siia välismaa DJ, kes juhib samas mõnd
plaadifirmat, ja nii sokutab ROTD talle promoloo.
"Paljugi on isiklikul
tasandil kinni," räägib Julm. "Kui sa ei ole arrogant asshole, siis toimib."
Toimima peab muidugi ka lugu ise. Viimasel suvel Tallinnas käinud
superstaar-DJ Roger Sanchez vaimustus ROTD toodangust
sedavõrd, et tema tänavu märtsikuus turule tuleva plaadifirma esimesteks
väljalaseteks on just Meri ja Julma kirjutatud
tribal/tech-house-müdistused "Temptation" ja "Make It Funky".
Roger
Sanchez hoiab neid plaate praegu Miami jaoks. Miami on see teine oluline punkt.
Kõik tantsumuusika plaadifirmad ja artistid hoiavad hetkel oma plaate Miami
tarvis ? märtsi lõpus toimub iga-aastane Miami Winter Music
Conference, mis on tantsumuusika bisnise aasta kõige tähtsam üritus.
Just seal virutatakse plaadid letti, sest seal "otsustatakse", millest saab või
ei saa järgneva aasta jooksul hitt. Terve planeedi tantsu-kontingent on seal
koos: suhteid loomas, promosid jagamas, lepinguid sõlmimas, massilises PRis
orienteerumas.
Meri ? vana "räme Miami Vice'i fänn" ? lendab Miamisse
kolmandat, Julm teist korda ning sel aastal ei tule neil enam tegeleda endast
teada andmisega. Nad mängivad plaadifirma Ovumi peol teiste hulgas koos
King Britti, Pete Mossi, Josh Winki ja David
Alvaradoga.
Seal peol tantsib ilmselt ka nimetatud "üks mees":
ROTD mäned?er Kuno Tehva. Ühelgi Eesti artistil pole vist nii
meisterlikku asjaajajat kui oma äritegevuse kõrvalt Julma ja Meri tegevust
koordineeriv ? bukib nende DJ-esinemisi, sõlmib lepinguid muusika
väljaandmiseks ? Kuno Tehva.
Kui nad kolm aastat tagasi esimest korda
niiskes Miamis Vibe'i-asju push'isid, oli neil kaasas napis rõivas Inna
Uit (kellele Meri ja Julm on tootnud muide minimalistliku
gay-house-pala "Rise"). Pärast paari ringi
patseeritud päeva olid nad Miamis kõigile meelde jäänud ? "Aa, need ju vennad,
kes selle ultra-naisega ringi hängivad".
Usutavasti astub Kuno aeg-ajalt üle
Meri ja Julma stuudioukse, Tallinnas ametiühingu maja Vibe-kompanii korrusel.
See on väga tilluke, kuid maailmaklassi lugude keetmiseks piisavalt
tehnitseeritud toake. Nad peaaegu et elavad seal: saavad lõunasel ajal kokku,
ajavad muusikavälised asju, einestavad Kaubamaja valmistoidust ja kisuvad
öösiti hommikutundideni masinatest house'i välja.
Kui nad pole öösel
stuudios keset muusikat, on nad öösel, klapid peas, keset muusikat ja neist
energiat imevat 1000?2000pealist publikut. Nad töötavad siis, kui "tavainimene"
puhkab.
"Ja siis ma käin korra nädalas tennist mängimas!" ütleb Meri
ootamatult keset jutuajamist pidevast öisest tööst ja elust stuudios või
DJ-puldi taga. "Viimasel ajal ei jaksa ma kodus enam üldse muusikat kuulata. Ma
naudin seda vaikust! Neid tavalisi koduhääli: uks kääksub kuskil, mingi aken
pannakse kinni või siis köögist kostab vaikselt raadio. See on mõnus,
noh!!!"
Kas tunnete siis juba kere peal, et selline amet hakkab
tervise peale?
Meri: Räiiiii-ge!
Julm: Räige.
Meri: Jube!
Julm: No
joke!
Meri: Seepärast ma käingi tennist mängimas.
Korra nädalas. Lükkad selle viha palli sisse. Taod konkreetselt palle seina
sisse!
Julm: Kahel põhjusel on see hästi kurnav amet. Ühest
küljest füüsiliselt kurnav. See vibratsioon ja lärm. Vibratsioon võtab põlved
ja selja täiesti läbi.
Ja teiseks see, et kui tavainimesel on hobid, kust
ta ammutab energiat, siis meie jaoks seda ei ole. Selleks, et energiat
saaks, pead end puhastama ja ammutama seda kõiksusest. See kõik tuleb
palju raskema tööga, mitte nii lihtsalt kui tavainimesel, kes paneb
lemmikplaadi peale ja kõks!!! Suu on kõrvuni!
Meri: Kunagi
oli nii, et kui mängisin Liiva keskuses 1000 kuni 2000-le inimesele, siis nad
lihtsalt imevad sust kõik energia välja. Lõpuks olin laip. Nädal aega
taastusin: peavalud, kõikvõimalikud jamad, tunned end iga päev lihtsalt
sitasti. Aga siis õpetas täditütar mind energiat teistmoodi kasutama. Et kui
mängid peol, siis ei anna kõike ära, vaid võtad publiku käest ka.
Mismoodi see käib?
Meri: Nooo? See on väga karm värk.
Mind on kunagi ravitud niimoodi terveks sellistest
asjadest.
Julm: Kunagi üks mu tuttav, kel oli huvi budismi
ja energeetiliste nähtuste vastu, küsis: no miks sa ikka mängid neil pidudel,
ju sa mingi vampiir oled ja imed tegelikult publikult energiat. See pole nii.
Tegelikult sa annad ja tuleb säilitada tasakaal, et mitte kõike ära
anda.
Te käisite viimane kord Miamis ka Danny Tenaglia kuulsal peol,
kus ta 17 tundi järjest plaate mängis. On ta siis maailma parim DJ?
Meri: Kindlasti mitte.
Julm:
Bollocks. Kahtlemata mees, kes on teinud tohutut tööd, kaua mänginud,
scene'i pushinud?
Meri: Jah, ta on hästi palju teid lahti
teinud.
Julm: Tal on ka väga head produktsiooni. Kõik see
DJ-booth'i-väline tegevus on tal väga tugev. Aga DJ-booth'i
sees ? pussy!
Miks?
Julm:
Tehniline praak! Mille järgi saab hinnata, kas DJ on hea või ei? Tehnika.
Mängimise tehnika. Kõik muu on juba personaalses maitses kinni - kas sulle
meeldib see muusika või mitte. Ja siin on juba väga palju erinevaid
lähenemisteid.
Hinnata saab DJd konkreetselt tehnika
järgi.
Meri: Mismoodi sa miksid; mismoodi sa peo üles
ehitad; mismoodi sa meeleolusid vahetad ja millal sa seda teed. See mees
ei teinud seda üldse. Okei, ta hakkas huvitavalt pihta ? esimesed kaks tundi
oli põnev muusika ? ja siis läks laksuks. Ameerika
hard-house'iks.
Julm: See mingi uus
sound, mis on hard house'i ja tribal'i sulam. Kohati
ka trance'i sound'idega.
Meri: Ja seda
jäi ja jäi tulema. Ta ei muutnud meeleolusid! Karm. Mul lendas pea otsast ära.
Aga mis olid viimasel Miamil eriti head: Deep Dish, Danny Howles ja King
Britt - tema Sylk 130 plaadiesitlus, see oli super.
Julm: Deep Dish lõi pildi ikka võnkuma, üllatas
saundipildiga.
Meri: See oli ajuvaba, noh! Ülikõva. Pikad
introd, hüpnootilised vokaalid, selline imelik steriilne soundipilt. Väga hea
maitse on tal.
Kes siis on maailma parim DJ?
Julm: Ei
saagi niimoodi öelda. Saab öelda, et on DJsid, kellel on stabiilne tase,
tehnilised oskused ja kes pakuvad stabiilset kvaliteeti, aga?
Meri: No mis mind näiteks üllatas ja suu täis pani!!! Kui
ma pärast Mutandi board'ilugesin? Käis Daniel Magg. Okei, tegelikult
mees metsast, Composti vend ja nii edasi, aga tuli ja pani suu täis. Täitsa
lõpp - mängis tehniliselt super hästi, mängis jube head muusikat ja
vaheldusrikkalt. Tõusis ja laskus ja jälle tõstis. Pidu oli selline terviklik.
Pärast keegi küsis, et kuidas oli, ja ühtegi kommentaari ei
tulnud.
Julm: Mitte ühtegi kommentaari! Aga kui käis Paul
"Trouble" Anderson, siis? Ta on nagu Tenaglia, väga palju briti
scene'i jaoks teinud ja kihvt entertainer, aga DJna:
pussy.
Paneb a cappella'sid peale niimoodi, et helistikud ei
sobi. Pointless. Muusika ? kõik väga hea, kuid mees kui DJ ? ei olnud
hea.
Meri: Tuleb järsku mingi sireen 20 korda kõvemini kui
muusika ? siis sa jooksed lihtsalt minema sealt.
Või kui käis Ashley
Beedle. Täielik pettumus. Kui sa oled Ashley Beedle, siis inimesed ootavad sult
seda, mida sa teed, mitte, et sa mängid plaate, mida mängivad Defectedi DJd või
mida mängivad need briti laksu mehed.
Julm: Kui sa tahad
klubisse hitilaksu, siis sa tellid hitimehe.
Sellist publiku alahindamist,
tundub, et esineb suht-koht tihti. Näiteks sama probleem oli St. Peterburgi
klubis, mille avamisel käis Bob Jones. Samamoodi mängis ainult
hitte.
Meri: Meil ei ole ta kunagi hitte mänginud. Seal ta
mängis Azuli ja Defectedi karmi tampimist.
Julm: Ja
järgmine päev oli tal külalis-sett raadiosaates, kus mängis oma tavalist
muusikat. Ja siis klubi promootor pärast küsis: aga miks sa klubis sellist
muusikat ei mänginud? Ja mees langes silmanähtavalt näost ära. Tal oli
piinlik, et alahindas publikut.
See on kaksipidine küsimus. Ühest küljest
võib öelda, et see on DJ ebaprofessionaalsus. Kui sa oled 30 aastat juba plaate
mänginud, sul on oma plaadifirma, annad ise produktsiooni välja ja kui sind
tellitakse plaate mängima, siis selge see, et sellepärast, et teatakse sinu
tausta. Mitte sellepärast, et sa lihtsalt tuleks ja täidaks ühe õhtu ära.
Teisest küljest võib öelda, et "nojah, aga nad on toredad inimesed". Et
neil ei ole nii suurt ego. Ta tuleb ja püüab ikkagi rahvast rahuldada. See on
koht, kus peaks olema klubi promootori ja omaniku raudne sõna, et kui ta meest
bukib, siis ta ütleb, miks ta teda bukib.
Kuidas te seletaksite
inimesele, kes tantsumuusikast ja asjadest midagi ei tea, seda, et miks
teie erilised olete?
Meri: Ära-ära-ära! Ära esita selliseid
küsimusi!
Tead, tegelikult on asi selles, et ma ei tahaks üldse neid
tavalisi inimesi sinna sisse segada. Kunagi oli küll nii, et saaks kuidagi
inimestele selgeks teha, mis on hea ja mis ei ole. Aga tänapäeval on kõigil
võimalus valida ja need, kes kraaksuvad iga asja peale ? need väikesed
inimesed, kes on kõigest kogu aeg teadlikud!!! ? ja halvustavalt suhtuvad?
Milleks!?
Julm: Nad ei saa aru, et keegi ei käsi neil sõna
võtta. Keegi ei käsi neil seda kuulata, seda vaadata, sellest osa võtta. Mine
tee palun seda, mis sulle meeldib. Aga ta ei teagi, mida tahab ? talle lihtsalt
mitte miski ei meeldi.
Meri: Ja neid inimesi
on?
Julm: Do huia i
bolshe.
Meri: 80?90 protsenti Eestist. See on jõle
kurb.
Julm: Üks tuttav ütles nende kohta väga hästi:
genopask ja inimsitt.
Meri: Ma ei ole inimeste peale
vihane, aga?
Julm: Aga kahju on sellest, et Eesti ühiskond
on nii väike, et inimesed on pidanud langetama liiga vähe valikuid. Tänu
sellele on siin liiga seda, et inimene ei tea, mida ta tahab, ja seeläbi talle
miski ei meeldi.
Mujal maailmas on need ühiskondlikud üksused, struktuurid
ja hierarhiad niivõrd palju komplitseeritumad ja suuremad, et inimene peab
pidevalt langetama valikuid. Otsustama, mis talle meeldib ja kuhu ta oma
energiat suunab, kuhu mitte. Seepärast on nad teadlikumad ja neil on vähem seda
bullshit'i.
Kõige rohkem sõdivad klubikultuuriga
intelligendid, eriti vanemad ?
Julm: Niinimetatud intelligendid.
See on see teema, et nad ei suuda meenutada oma noorusaega. Või siis ei taha
seda meenutada. Osaliselt on see tingitud ka sellest, et eesti inimesel pole
olnudki noorusaega. Oli Nõukogude aeg.
Aga vaatame üldist maailma kultuuri.
Tuli jazz, arenes jazz ja siis tuli järsku Miles Davis. See oli täielik tabu.
Öeldi, et what the fuck!!: see ei olegi ju jazz! Mis sa, ahv, hüppad
siin! Või tänapäeval elav legend: Herbie Hancock ? teda ei peetud samuti
jazziks.
See on tüüpiline probleem. Inimesed ei suuda tõmmata paralleele
erinevate muusikastiilide tekkimis- ja kujunemisjärkudega.
Meri:
STRONG> Oeh, sellest on nii palju räägitud! See on nii karm ja ma ei viitsi
sellesse asja süveneda. Ma tahan oma asja teha ja mind ausalt öeldes ei huvita,
mida see inimene arvab. Ta jõuab kunagi sellele järele. Ja ma ei hakka enam
näppu vibutama, et see on õige või see on vale.
Julm: Asja
iva on selles, et võetakse sõnal teemal, mida ei mõisteta, teemal, mille kohta
puuduvad sügavamad teadmised, millest ei saada aru.
Nii on ka muusikute
ringkondades. Ka niinimetatud päris-muusikute, et "ooh türa, see muusika on ju
nii lihtne! Mõttetu!"
Meri: See on põhiline jah, et ooh,
seda on ju lõpp lihtne teha.
Julm: Aga mis on muusika?
Muusika on tunnetuslik teema. Heliüksus, mis peab edastama seda mittetabatavat
jumalikku olemust ja see peab olema vormistatud professionaalselt. Saab hinnata
seda, kas sa tabad seda jumalikku üksust või mitte ja kas see on
professionaalselt vormistatud. Kõik ülejäänu on oma künka otsast
vaatamine.
Mis on praegu kõige vihasem kuulujutt maailma
tantsumuusika ringkondades?
Julm: Puff Dadddy on
pede!
Meri: Jah!!!
Julm: No
joke.
Meri: Ja arvati, et Byron Stingily on ka, aga
mees on tegelikult seitsme lapse isa.
Ja Erick "More" Morillo on täielik
idioot.
Miks???
Meri: Ta lihtsalt on
inimesena täielik värdjas.
Julm: Ei saa salata, et tegu
võib olla ka üleliiase Mendelejevi tabeli manustamisega.
Kas
tantsumuusika läheb praegu aina huvitavamaks või igavamaks?
Julm:
Aina huvitavamaks.
Meri: Nõus, aga samas on 80 protsenti
sellest toodangust, mis näiteks eelmine aasta välja anti, täielik
kräpp.
Julm: Loomulikult. Kräppi on
meeletult.
Meri: Ja see on sellest, et tehnika on nii
kohutavalt palju arenenud. Kõik, absoluutselt kõik teevad tantsumuusikat ja
neil on võimalus seda teha ka diivani all.
Joey Negro rääkis vendadest, kes
koguvad a cappella'sid, katalogiseerivad need helistiku järgi, ja kui
tuleb mingi hea dub kuskilt, panevad samast helistikust vokaali peale ja
teevad bootleg'i.
Millised asjad Eesti klubielus
teile ei meeldi?
Julm: Ebaprofessionaalsus.
Kaootilisus. Enamik inimesi, kes on meelelahutusbisnises, ei saa aru, millega
nad tegelevad.
Meri: Nad on lühinägelikud.
Julm: Toon võrdluse, mis võib tunduda võõrana, aga
tegelikult polegi nii kauge. Võrdleme klubikultuuri ja teatrikultuuri. Mõlemad
pakuvad meelelahutust. Mõlemad pakuvad etendust. Praegusel juhul on Eesti
klubikultuur siiski harrastusteatri tasemel, kuigi mõned on end tituleerinud
professionaalseteks teatriteks ja püüavad hingest olla professionaalsed
teatrid. Siiski jääb puudu. Küündimatus, sellega ei saada hakkama, ja on rida
põhjusi, miks ei saada. Kõige olulisem on see, et ei teadvustata endale millega
tegeletakse
Aga suunad või attitude'id?
Julm:
Enesega rahulolemise attitude ei meeldi. Seesama harrastusteatri vend
mõtleb, et?
Meri: "No mida fuck noh!!! Türa sa mölised
siin!! Mine munni!!" ? see on see värk.
Julm: Ka
harrastusteatreid peab olema. Keegi ei ütle ka, et vale on , kui plaadikoguja
realiseerib end aeg-ajalt puldis. Aga vale on siis välja kuulutada, et klubis
on DJ. Ja selle eest inimestelt raha küsida. Ei ole DJ. On plaadikoguja, kes
mängib plaate.
Publik on up to it. Publik ootab ja tahab
kvaliteeti. Aga kultuuri pakkujate hulgas on liiga palju
ebaprofessionaalsust.
Ma ei ütle, et välismaal on vägev.
Välismaal on veel sitem kui meil.
Meri: Välismaal on täitsa
perses. Miamis vaatasime eelmine aasta oma iidoleid, kes mängivad plaate
täiesti mõttetult! Nende produktsioon on super, aga ta mängib plaate nagu vana
kuradima konn. Kõik meie DJd mängivad kümme korda paremini plaate kui need seal
kokku.