"Ma tean küll, et sellistest asjadest pole kombeks rääkida, aga?" keerutas raadiohääl Allan Roosileht ülemöödunud teisipäeval Raadio 2s. Ta uuris Meelis Meri käest: "Aga-aga? ütle, Meri, palju sa nüüd raha saad?"
"Ma ei kommenteeri," vastas Meri telefoni otsast. "Sest ma ei tea neid asju."
See oli Nädala Küsimus, pea iga tuttav päris Merilt: "Palju sa siis nüüd raha saad?" Kõige rohkem meenutas see nädal Merile aga sünnipäeva: kõik õnnitlesid.
Ja "lihtsalt" sellepärast, et Inglismaal põrutas edetabelitesse üks singel ? ATFC featuring Lisa Millett "Sleep Talk". Muuhulgas leiab sellelt plaadilt kaks tallinlase Meelis Meri remiksi.
Tantsutabelis kohale number 1. Klubitabelis kohale number 23. Ja mis kõige sündmuslikum ? kui pidada klubi- ja tantsutabeleid marginaalseteks spetsialisti-chart'ideks ? plaat pusis end sisse päris TOP 40sse. Kohale number 33. See on kõva.
Hea küll: see pole maailmatipp ja Meelis Meri nimi ei lähe veel selle plaadiga kirja edetabeli aastaraamatusse, sest noormees pole selle autor ega esitaja, vaid üks remiksijatest, aga ikkagi. Aga ikkagi, sest popmuusikas sedavõrd tähtsas tabelis pole varem ükski eestlase sõrmejälgedega plaat ringi kolanud.
On raske mõõta, kui suur roll oli "Sleep Talki" tabeliedus Meri remiksidel, kuid singli välja andnud plaadifirma Defectedi turundus-assistent Kieran Mansfield teatab plaadi vastukajadest kokkuvõtet tehes, et umbkaudu pooled DJd pidasid lemmikuks just Meri töötlusi. Pidage silmas, et tantsumuusika singlid jõuavad edetabelitesse siis, kui neid klubides mängitakse. "Sinu miksid on kõige paremad, teised on sellised udud ja originaal on täielik saast," vuristas Merile muusikaspets Koit Raudsepp.
DJ ja produtsent Meelis Meri surus jala ukse vahelt sisse tervele Eesti popmuusikale. Eriti hea põhjus tähistamiseks ja sõpradele väljategemiseks. Üks, kellele Meri tol uudise-õhtul käristada ei saanud, oli tema klubitöökaaslane P. Julm. Peamine partner Julm vedeles kodulinnas Pärnus, teki all, sokid jalas ja haigus keres. Kui Meri toppis popmuusika suurde plaani möödunud nädalal jala, siis koos P. Julmaga ? kellega moodustavad produktsiooni-duo Rulers of the Deep ? pressisid nad eelmisel aastal väga edukalt varbaid ukse vahelt sisse.
Rulersite asju anti aastal 2001 Lääne plaadifirmade alt päris mitu välja. Näiteks võtsid spetsialistid kiidusõnadega vastu nende remiksi Serjaye loost "Mahal Kita" (plaadifirma Neat Music). Nad remiksisid ka eelmise aasta kõige tähtsamat house-hitti ? Kings of Tomorrow' klassikuks saanud "Finally" (kompanii Defected). Seda mängis "Little" Louie Vega. Jumal ise! Ja kui antaks Eestis välja auhind "aasta parim tantsulugu", otsustaks ?ürii ilmselt Rulers of the Deepi loo "Track One" (Ovum Records) kasuks ? mahlakas ja musikaalne deep-house monster, mille pressis vinüüli kuulsa philadelphlase Josh Winki label Ovum; mida mängivad klubid üle maailma ja mida on üleskiitmise vääriliseks pidanud Deep Dish (maailma tippkümnesse kuuluv DJ-duo).
Ja kui Meri paar päeva enne tabeli-uudist Helsingis plaate mängimas käis, võeti teda vastu kui tõelist staari. Hellitati luks-hotelliga, intervjuusid tegid kaks kaabeltelevisiooni ja RadioMafia, esinemise ajal surusid ninad vastu DJ-pulti record-spotter'id, keda huvitas iga Meelise liigutus.
Eesti on olnud klubiringkondades juba mõnda aega kuulus oma tohutult hea ja muusikat armastava publiku pärast. Et siin on vägevad peod. Nüüd kujuneb meile mõnusa hooga ka maine kohast, kus tehakse korralikku tantsumuusikat (ja ega Meri ja Julm pole ainsad, kes kombitsaid tasapisi Lääne plaadinõelte alla topivad).
* * *
Kuueaastasena istus Meelis Meri muusikakooli pinki. Õppis klaverit. Georg Otsa nimelises koolis kuni lõpueksamiteni välja. Italo-jama, Tapani Ripatti saated Soome raadiost, David Bowie, Frankie Goes To Hollywood, K-tel hitikogumikud, Stars on 45 ja defitsiitsed jazz-plaadid olid tema lapsepõlve põhiline musa.
Valutult libises Meri läbi 80ndate keskel Eestit tabanud heavy metal'i vaimustusest. Nädala ajaga. Selleks, et kodukandi kossuplatsi valitsenud hevi-meeste seltskonda sisse imenduda, lindistas ta MK 60ndale ansambli WASP loomingut.
"Ma kuulasin seda nädal aega. Hommikul ja õhtul, kogu aeg," meenutab Meri seitset metallipäeva. "Nädala pärast sain aru, et see on täielik pask. Lint keris ka õnneks vahele ja ma sain selle kasseti rahus ahju visata."
Meelise esimese bändi nimi oli Static Energy. Duo Kaspar Kõrvitsaga, kus tootis süntidel oma esimest house'i. Siis töötas "kehana" reggae-hirm rühmituses Arctic Madness, kuni võttis organiseeritult osa reiv-hullustusest ? ansamblis Hypertrance, mis astus breigisammul läbi ka "Rock Summeri" lavalaudadelt. Lauluga "Love" nautis mõningast edu kohalikes popmuusika raadiojaamades projekt Insignia.
Ja siis ? umbes neli aastat tagasi ? tuli Holmes. Eesti "klubiahvide" poolt kõrgelt hinnatud ning juba 9-liikmeliseks kasvanud jazz-funk-orkester, kus Meri istub süntesaatori taga ja mis Inglise plaadifirma Neon Heights otsusel andis kahe aasta eest välja 12tollise singelplaadi "Hotel Andromeda".
"Väga punk lugu," kommenteerib plaati P. Julm. "Karm vana kooli laks ja kõige parem on seda topelt plaatidena mängida."
* * *
Et P. Julm sündis Priit Juurmanina meeskoorilaulja perre, olid esimesel plaadiriiulil, millele ta ligi pääses, RAMi ning James Last Orchestra albumid.
"Tollases hallis nõukogude elus oli väike laks välismaa elu ? San Remo laulufestivali ja SOPOTi näol ? värskendav ja ka väga mõjutav," meenutab Julm. "Esimene teadlik valik oli Art of Noise ja Beastie Boys."
90ndate esimesel poolel põtkis Julma põues juba sedavõrd fanaatiline hip-hop-süda, et ta ei suutnud armastust enam enesele hoida. Ta hakkas Pärnus hip-hopi-pidusid korraldama ja mõne aja pärast naaldus tema ümber nii võimas räpi-scene, et Pärnust sai Eesti hip-hopi-pealinn. Kui ta aastate jooksul hip-hopi kommertsialiseerumise ja ideelise odavnemise pärast stiilist tüdines, jõudis ta korralda ka üht acid jazz'i, souli ja drum'n'bass'i suvelinna toovat üritustesarja ? mille nimeks oli muide VIBE ?, kuni peale tuli nu-house. "Ja siis ma olin kadunud poiss," ütleb 4/4 biitide vahele putkanud Julm.
Nii palju siis diibi-ruulijate background'ist, millest rääkides jäi veel korralikult rõhutamata, et kuulsusrikaste Vibe-pidude kaudu lahutamatuks tandemiks saanud Meri (27 a) ja Julm (30 a) on kõik need aastad aktiivselt plaate keerutanud. Nädalast nädalasse, erinevais klubimuusikale ruumi teinud raadiojaamades ja klubides.
Soomes ja Rootsis. Lätis ja Leedus. Prahas ja Londoni kuulsas tech-house'i lipuklubis The End. St. Peterburgis. Ja Meri on jõudnud polaaröö ajal plaadikohvriga Koola poolsaare otsas asuvasse linna Murmansk.
"Klubid olid seal eriti lahedad ja trumm ja bass ? üllatus- üllatus ? kõva sõna," räägib Meri. Murmanski lennujaamas ütlesid talle pidulikult tere tulemast nelgikimpudega naised ja iga teine piduline palus talt autogrammi "Ma olin seal vist esimene välis-DJ üldse. Ja klubi backstage'is olid pikad lookas lauad ? kõikvõimalikku kala ja viina ja õlut täis."
Aga kas on siis Eesti klubipublik nii eriline, nagu räägitakse?
"Mhm," vastab Julm. "Aga komplitseeritud küsimus. Publik on siin tõesti ?eff ja küllalt avatud eri muusikastiilidele. Läänes on selliseid pidusid, kus mängitakse laia spektrit, ja DJsid, kes mängivad laia vaheldusrikkalt, väga vähe. Eestlased on sellega aga harjunud ja neile see meeldib. See on hästi positiivne.
Kindlasti on oluline roll ka sellel, et eestlane on orjatüüpi loom. Kõik, mis on välismaalt, on vägev ja igat onu, kellel on võõrapärane nimi ? teda vaadatakse, silmad punnis. See on ka lahe, sest külaline vaatab "Whattafuck!": siin on viimase peal!"

***
Julm: Välismaalaste jaoks on Eesti publik fresh. Siin on siirast imetlust ja avatud rõõmu. Ja kui meie Läänes käime, leiame  sealt jälle fresh'i touch'i ja teadlikku publikut, kes saavad aru, mida sa teed ja miks ja millal sa seda teed.
Muidugi on ka see tähtis, et igale poole võõrasse kultuuri minnes leiad sealt kindlasti asju, mis sulle väga meeldivad ja on erilised.
Aga samas? Kui Spiritis oli DJ Daniel Magg, kes hakkas ühel hetkel kõvasti biite murdma, siis läks tantsupõrand hõredaks. Mingile pundile see siiski meeldis ja ma arvan, et kui poleks tantsupõrandale - sinna ette - jäänud neid nii öelda cheer-leader'eid, kes asja hullult kaifisid, oleks see tantsuplats veel hõredam olnud. See näitab seda, et eestlastel on ka tantsuplatsil vaja ideoloogilisi juhte.
Milline välismaal olukord on? Meie ümbruses näiteks.
Julm:
Läti ja Leedu on meist ajas maas. Läti umbes kaks aastat ja Leedu, ütleme, neli-viis aastat. Muusikateadlikkus ei ole nii hea kui meil.
Infrastruktuur, mis seda kultuuri toetab, on seal olemas, ja isegi paremini arenenud kui meil, kuid see, mis klubides sees toimub, on oluliselt halvemal järjel. Vähesed Eesti DJd, kes palju mängivad ja kelle tase on hea, selliseid on Lätis üks-kaks meest ja Leedus? Oli ka üks vend, kellega ma koos mängisin, aga hästi veider vend. Pidu oli nagu vana Mutant Disco - Von Krahli Mutant Disco ? ja see Leedu DJ ei mänginud ühtegi täisvokaaliga lugu!
Meri: Klubid on kohtadena mõnes mõttes vingemad kui meil, aga DJd mängivad tuimalt. Hakkavad pihta ja lõpetavad täpselt sama meeleoluga.
Ja inimesed ka. Sa vaatad neile otsa ja seal on no-emotions. Ühtemoodi panevad, ei ühtegi high-light'i või siis langust. Ei ole sellist asja nagu meil, et kui tuleb fucking hea koht, siis inimesed hakkavad kisama! Nad plaksutavad, neil on kuradi mõnus ja nad elavad täiega välja, noh!
Aga seal teed oma build-up'i ära ja jääd ootama reaktsiooni ? mitte midagi! What the fuck, onju, ja siis mõtled, et mis sul viga on. Et mis ma valesti olen teinud?!
Julm: Nad ei ole lihtsalt sellega harjunud. Ma nii täpselt seda scene'i ei tea, et milles on probleem, aga midagi ON seal teistmoodi. Jääb mulje, et see teadlikkus on väiksem. Samas on jälle Leedus hull jazzi-scene. Kord kuus on acid-jazz'i pidu ja tuhat inimest rokivad acid jazz'i järgi.
Soome, Rootsi?
Meri:
Soome?. Soome on nii nagu Soome on alati olnud. Veider! Seal tundub kõik kuidagi võlts.
Rootsis peaaegu puudub tantsu-scene. Seal pandi kõik klubid kinni ja loodi Rave Polis. Pidusid ei tohi teha ja kui teed, pead maksma hullusid summasid.
Julm: Publik on seal kammitsetud nagu koolipeol. Kohe-kohe astuks nagu klassijuhataja sisse. Nad kardavad seda reiv-poliissi.
Meri: Tuhande inimesega peolt korjatakse umbes 200 inimest ära.
Julm: Ma räägin Rootsist ja see on no joke. Läksin pärast mängimist ära ja jäin taksot püüdma klubi lähedal. Uksest astuvad välja noored ja politsei seisab ukse ees! Kes vähegi kõvemat häält teeb, kes tuikudes uksest välja astub või paistab, et ta on joonud või midagi teinud - kohe pannakse käed auto najale ja otsitakse läbi.
Meri: Taskulamp silma ja kui pupill on vabshee suurem kui silmavalge, siis on perses! Siis lähed kohe.
Julm: Kui ameeriklased kurdavad, et New Yorgi linnapea on no-tolerance ja klubikultuuri ära hävitanud, siis see kõik on pussy. Minge Rootsi! Vot see on no-tolerance. Neil on veider, paaniline hirm.
* * *
Rulers of the Deepi läbilööki maailmas ? milleks võib lugeda sedagi, et piiritagused plaadifirmad on nad jutule võtnud ja välja andnud ? silmas pidades on gloobusel kaks olulist punkti ja üks mees.
Esiteks Vibe. Millisel areenil nad iganes toimuvad, saabub siia välismaa DJ, kes juhib samas mõnd plaadifirmat, ja nii sokutab ROTD talle promoloo.
"Paljugi on isiklikul tasandil kinni," räägib Julm. "Kui sa ei ole arrogant asshole, siis toimib."
Toimima peab muidugi ka lugu ise. Viimasel suvel Tallinnas käinud superstaar-DJ Roger Sanchez vaimustus ROTD toodangust sedavõrd, et tema tänavu märtsikuus turule tuleva plaadifirma esimesteks väljalaseteks on just Meri ja Julma kirjutatud tribal/tech-house-müdistused "Temptation" ja "Make It Funky".
Roger Sanchez hoiab neid plaate praegu Miami jaoks. Miami on see teine oluline punkt. Kõik tantsumuusika plaadifirmad ja artistid hoiavad hetkel oma plaate Miami tarvis ? märtsi lõpus toimub iga-aastane Miami Winter Music Conference, mis on tantsumuusika bisnise aasta kõige tähtsam üritus. Just seal virutatakse plaadid letti, sest seal "otsustatakse", millest saab või ei saa järgneva aasta jooksul hitt. Terve planeedi tantsu-kontingent on seal koos: suhteid loomas, promosid jagamas, lepinguid sõlmimas, massilises PRis orienteerumas.
Meri ? vana "räme Miami Vice'i fänn" ? lendab Miamisse kolmandat, Julm teist korda ning sel aastal ei tule neil enam tegeleda endast teada andmisega. Nad mängivad plaadifirma Ovumi peol teiste hulgas koos King Britti, Pete Mossi, Josh Winki ja David Alvaradoga.
Seal peol tantsib ilmselt ka nimetatud "üks mees": ROTD mäned?er Kuno Tehva. Ühelgi Eesti artistil pole vist nii meisterlikku asjaajajat kui oma äritegevuse kõrvalt Julma ja Meri tegevust koordineeriv ? bukib nende DJ-esinemisi, sõlmib lepinguid muusika väljaandmiseks ? Kuno Tehva.
Kui nad kolm aastat tagasi esimest korda niiskes Miamis Vibe'i-asju push'isid, oli neil kaasas napis rõivas Inna Uit (kellele Meri ja Julm on tootnud muide minimalistliku gay-house-pala "Rise"). Pärast paari ringi patseeritud päeva olid nad Miamis kõigile meelde jäänud ? "Aa, need ju vennad, kes selle ultra-naisega ringi hängivad".
Usutavasti astub Kuno aeg-ajalt üle Meri ja Julma stuudioukse, Tallinnas ametiühingu maja Vibe-kompanii korrusel. See on väga tilluke, kuid maailmaklassi lugude keetmiseks piisavalt tehnitseeritud toake. Nad peaaegu et elavad seal: saavad lõunasel ajal kokku, ajavad muusikavälised asju, einestavad Kaubamaja valmistoidust ja kisuvad öösiti hommikutundideni masinatest house'i välja.
Kui nad pole öösel stuudios keset muusikat, on nad öösel, klapid peas, keset muusikat ja neist energiat imevat 1000?2000pealist publikut. Nad töötavad siis, kui "tavainimene" puhkab.
"Ja siis ma käin korra nädalas tennist mängimas!" ütleb Meri ootamatult keset jutuajamist pidevast öisest tööst ja elust stuudios või DJ-puldi taga. "Viimasel ajal ei jaksa ma kodus enam üldse muusikat kuulata. Ma naudin seda vaikust! Neid tavalisi koduhääli: uks kääksub kuskil, mingi aken pannakse kinni või siis köögist kostab vaikselt raadio. See on mõnus, noh!!!"
Kas tunnete siis juba kere peal, et selline amet hakkab tervise peale?
Meri:
Räiiiii-ge!
Julm: Räige.
Meri: Jube!
Julm: No joke!
Meri: Seepärast ma käingi tennist mängimas. Korra nädalas. Lükkad selle viha palli sisse. Taod konkreetselt palle seina sisse!
Julm: Kahel põhjusel on see hästi kurnav amet. Ühest küljest füüsiliselt kurnav. See vibratsioon ja lärm. Vibratsioon võtab põlved ja selja täiesti läbi.
Ja teiseks see, et kui tavainimesel on hobid, kust ta ammutab energiat, siis meie jaoks seda ei ole. Selleks, et energiat saaks,  pead end puhastama ja ammutama seda kõiksusest. See kõik tuleb palju raskema tööga, mitte nii lihtsalt kui tavainimesel, kes paneb lemmikplaadi peale ja kõks!!! Suu on kõrvuni!
Meri: Kunagi oli nii, et kui mängisin Liiva keskuses 1000 kuni 2000-le inimesele, siis nad lihtsalt imevad sust kõik energia välja. Lõpuks olin laip. Nädal aega taastusin: peavalud, kõikvõimalikud jamad, tunned end iga päev lihtsalt sitasti. Aga siis õpetas täditütar mind energiat teistmoodi kasutama. Et kui mängid peol, siis ei anna kõike ära, vaid võtad publiku käest ka.
Mismoodi see käib?
Meri:
Nooo? See on väga karm värk. Mind on kunagi ravitud niimoodi terveks sellistest asjadest.
Julm: Kunagi üks mu tuttav, kel oli huvi budismi ja energeetiliste nähtuste vastu, küsis: no miks sa ikka mängid neil pidudel, ju sa mingi vampiir oled ja imed tegelikult publikult energiat. See pole nii. Tegelikult sa annad ja tuleb säilitada tasakaal, et mitte kõike ära anda.
Te käisite viimane kord Miamis ka Danny Tenaglia kuulsal peol, kus ta 17 tundi järjest plaate mängis. On ta siis maailma parim DJ?
Meri:
Kindlasti mitte.
Julm: Bollocks. Kahtlemata mees, kes on teinud tohutut tööd, kaua mänginud, scene'i pushinud?
Meri: Jah, ta on hästi palju teid lahti teinud.
Julm: Tal on ka väga head produktsiooni. Kõik see DJ-booth'i-väline tegevus on tal väga tugev. Aga DJ-booth'i sees ? pussy!
Miks?
Julm: Tehniline praak! Mille järgi saab hinnata, kas DJ on hea või ei? Tehnika. Mängimise tehnika. Kõik muu on juba personaalses maitses kinni - kas sulle meeldib see muusika või mitte. Ja siin on juba väga palju erinevaid lähenemisteid.
Hinnata saab DJd konkreetselt tehnika järgi.
Meri: Mismoodi sa miksid; mismoodi sa peo üles ehitad;  mismoodi sa meeleolusid vahetad ja millal sa seda teed. See mees ei teinud seda üldse. Okei, ta hakkas huvitavalt pihta ? esimesed kaks tundi oli põnev muusika ? ja siis läks laksuks. Ameerika hard-house'iks.
Julm: See mingi uus sound, mis on hard house'i ja tribal'i sulam. Kohati ka trance'i sound'idega.
Meri: Ja seda jäi ja jäi tulema. Ta ei muutnud meeleolusid! Karm. Mul lendas pea otsast ära.
Aga mis olid viimasel Miamil eriti head: Deep Dish, Danny Howles ja King Britt - tema Sylk 130 plaadiesitlus, see oli super.
Julm: Deep Dish lõi pildi ikka võnkuma, üllatas saundipildiga.
Meri: See oli ajuvaba, noh! Ülikõva. Pikad introd, hüpnootilised vokaalid, selline imelik steriilne soundipilt. Väga hea maitse on tal.
Kes siis on maailma parim DJ?
Julm:
Ei saagi niimoodi öelda. Saab öelda, et on DJsid, kellel on stabiilne tase, tehnilised oskused ja kes pakuvad stabiilset kvaliteeti, aga?
Meri: No mis mind näiteks üllatas ja suu täis pani!!! Kui ma pärast Mutandi board'ilugesin? Käis Daniel Magg. Okei, tegelikult mees metsast, Composti vend ja nii edasi, aga tuli ja pani suu täis. Täitsa lõpp - mängis tehniliselt super hästi, mängis jube head muusikat ja vaheldusrikkalt. Tõusis ja laskus ja jälle tõstis. Pidu oli selline terviklik. Pärast keegi küsis, et kuidas oli, ja ühtegi kommentaari ei tulnud.
Julm: Mitte ühtegi kommentaari! Aga kui käis Paul "Trouble" Anderson, siis? Ta on nagu Tenaglia, väga palju briti scene'i jaoks teinud ja kihvt entertainer, aga DJna: pussy. 
Paneb a cappella'sid peale niimoodi, et helistikud ei sobi. Pointless. Muusika ? kõik väga hea, kuid mees kui DJ ? ei olnud hea.
Meri: Tuleb järsku mingi sireen 20 korda kõvemini kui muusika ? siis sa jooksed lihtsalt minema sealt.
Või kui käis Ashley Beedle. Täielik pettumus. Kui sa oled Ashley Beedle, siis inimesed ootavad sult seda, mida sa teed, mitte, et sa mängid plaate, mida mängivad Defectedi DJd või mida mängivad need briti laksu mehed.
Julm: Kui sa tahad klubisse hitilaksu, siis sa tellid hitimehe.
Sellist publiku alahindamist, tundub, et esineb suht-koht tihti. Näiteks sama probleem oli St. Peterburgi klubis, mille avamisel käis Bob Jones. Samamoodi mängis ainult hitte.
Meri: Meil ei ole ta kunagi hitte mänginud. Seal ta mängis Azuli ja Defectedi karmi tampimist.
Julm: Ja järgmine päev oli tal külalis-sett raadiosaates, kus mängis oma tavalist muusikat. Ja siis klubi promootor pärast küsis: aga miks sa klubis sellist muusikat ei mänginud? Ja mees  langes silmanähtavalt näost ära. Tal oli piinlik, et alahindas publikut.
See on kaksipidine küsimus. Ühest küljest võib öelda, et see on DJ ebaprofessionaalsus. Kui sa oled 30 aastat juba plaate mänginud, sul on oma plaadifirma, annad ise produktsiooni välja ja kui sind tellitakse plaate mängima, siis selge see, et sellepärast, et teatakse sinu tausta. Mitte sellepärast, et sa lihtsalt tuleks ja täidaks ühe õhtu ära.
Teisest küljest võib öelda, et "nojah, aga nad on toredad inimesed". Et neil ei ole nii suurt ego. Ta tuleb ja püüab ikkagi rahvast rahuldada. See on koht, kus peaks olema klubi promootori ja omaniku raudne sõna, et kui ta meest bukib, siis ta ütleb, miks ta teda bukib.
Kuidas te seletaksite inimesele, kes tantsumuusikast ja asjadest midagi ei tea, seda, et miks teie erilised olete?
Meri:
Ära-ära-ära! Ära esita selliseid küsimusi!
Tead, tegelikult on asi selles, et ma ei tahaks üldse neid tavalisi inimesi sinna sisse segada. Kunagi oli küll nii, et saaks kuidagi inimestele selgeks teha, mis on hea ja mis ei ole. Aga tänapäeval on kõigil võimalus valida ja need, kes kraaksuvad iga asja peale ? need väikesed inimesed, kes on kõigest kogu aeg teadlikud!!! ? ja halvustavalt suhtuvad? Milleks!?
Julm: Nad ei saa aru, et keegi ei käsi neil sõna võtta. Keegi ei käsi neil seda kuulata, seda vaadata, sellest osa võtta. Mine tee palun seda, mis sulle meeldib. Aga ta ei teagi, mida tahab ? talle lihtsalt mitte miski ei meeldi.
Meri: Ja neid inimesi on?
Julm: Do huia i bolshe.
Meri: 80?90 protsenti Eestist. See on jõle kurb.
Julm: Üks tuttav ütles nende kohta väga hästi: genopask ja inimsitt.
Meri: Ma ei ole inimeste peale vihane, aga?
Julm: Aga kahju on sellest, et Eesti ühiskond on nii väike, et inimesed on pidanud langetama liiga vähe valikuid. Tänu sellele on siin liiga seda, et inimene ei tea, mida ta tahab, ja seeläbi talle miski ei meeldi.
Mujal maailmas on need ühiskondlikud üksused, struktuurid ja hierarhiad niivõrd palju komplitseeritumad ja suuremad, et inimene peab pidevalt langetama valikuid. Otsustama, mis talle meeldib ja kuhu ta oma energiat suunab, kuhu mitte. Seepärast on nad teadlikumad ja neil on vähem seda bullshit'i.
Kõige rohkem sõdivad klubikultuuriga intelligendid, eriti vanemad ?
Julm:
Niinimetatud intelligendid. See on see teema, et nad ei suuda meenutada oma noorusaega. Või siis ei taha seda meenutada. Osaliselt on see tingitud ka sellest, et eesti inimesel pole olnudki noorusaega. Oli Nõukogude aeg.
Aga vaatame üldist maailma kultuuri. Tuli jazz, arenes jazz ja siis tuli järsku Miles Davis. See oli täielik tabu. Öeldi, et what the fuck!!: see ei olegi ju jazz! Mis sa, ahv, hüppad siin! Või tänapäeval elav legend: Herbie Hancock ? teda ei peetud samuti jazziks.
See on tüüpiline probleem. Inimesed ei suuda tõmmata paralleele erinevate muusikastiilide tekkimis- ja kujunemisjärkudega.
Meri: STRONG> Oeh, sellest on nii palju räägitud! See on nii karm ja ma ei viitsi sellesse asja süveneda. Ma tahan oma asja teha ja mind ausalt öeldes ei huvita, mida see inimene arvab. Ta jõuab kunagi sellele järele. Ja ma ei hakka enam näppu vibutama, et see on õige või see on vale.
Julm: Asja iva on selles, et võetakse sõnal teemal, mida ei mõisteta, teemal, mille kohta puuduvad sügavamad teadmised, millest ei saada aru.
Nii on ka muusikute ringkondades. Ka niinimetatud päris-muusikute, et "ooh türa, see muusika on ju nii lihtne! Mõttetu!"
Meri: See on põhiline jah, et ooh, seda on ju lõpp lihtne teha.
Julm: Aga mis on muusika? Muusika on tunnetuslik teema. Heliüksus, mis peab edastama seda mittetabatavat jumalikku olemust ja see peab olema vormistatud professionaalselt. Saab hinnata seda, kas sa tabad seda jumalikku üksust või mitte ja kas see on professionaalselt vormistatud. Kõik ülejäänu on oma künka otsast vaatamine.
Mis on praegu kõige vihasem kuulujutt maailma tantsumuusika ringkondades?
Julm:
Puff Dadddy on pede!
Meri: Jah!!!
Julm: No joke.
Meri: Ja arvati, et Byron Stingily on ka, aga mees on tegelikult seitsme lapse isa.
Ja Erick "More" Morillo on täielik idioot.
Miks???
Meri: Ta lihtsalt on inimesena täielik värdjas.
Julm: Ei saa salata, et tegu võib olla ka üleliiase Mendelejevi tabeli manustamisega.
Kas tantsumuusika läheb praegu aina huvitavamaks või igavamaks?
Julm:
Aina huvitavamaks.
Meri: Nõus, aga samas on 80 protsenti sellest toodangust, mis näiteks eelmine aasta välja anti, täielik kräpp.
Julm: Loomulikult. Kräppi on meeletult.
Meri: Ja see on sellest, et tehnika on nii kohutavalt palju arenenud. Kõik, absoluutselt kõik teevad tantsumuusikat ja neil on võimalus seda teha ka diivani all.
Joey Negro rääkis vendadest, kes koguvad a cappella'sid, katalogiseerivad need helistiku järgi, ja kui tuleb mingi hea dub kuskilt, panevad samast helistikust vokaali peale ja teevad  bootleg'i.
Millised asjad Eesti klubielus teile ei meeldi?
Julm: Ebaprofessionaalsus. Kaootilisus. Enamik inimesi, kes on meelelahutusbisnises, ei saa aru, millega nad tegelevad.
Meri: Nad on lühinägelikud.
Julm: Toon võrdluse, mis võib tunduda võõrana, aga tegelikult polegi nii kauge. Võrdleme klubikultuuri ja teatrikultuuri. Mõlemad pakuvad meelelahutust. Mõlemad pakuvad etendust. Praegusel juhul on Eesti klubikultuur siiski harrastusteatri tasemel, kuigi mõned on end tituleerinud professionaalseteks teatriteks ja püüavad hingest olla professionaalsed teatrid. Siiski jääb puudu. Küündimatus, sellega ei saada hakkama, ja on rida põhjusi, miks ei saada. Kõige olulisem on see, et ei teadvustata endale millega tegeletakse
Aga suunad või attitude'id?
Julm:
Enesega rahulolemise attitude ei meeldi. Seesama harrastusteatri vend mõtleb, et?
Meri: "No mida fuck noh!!! Türa sa mölised siin!! Mine munni!!" ? see on see värk.
Julm: Ka harrastusteatreid peab olema. Keegi ei ütle ka, et vale on , kui plaadikoguja realiseerib end aeg-ajalt puldis. Aga vale on siis välja kuulutada, et klubis on DJ. Ja selle eest inimestelt raha küsida. Ei ole DJ. On plaadikoguja, kes mängib plaate.
Publik on up to it. Publik ootab ja tahab kvaliteeti. Aga kultuuri pakkujate hulgas on liiga palju ebaprofessionaalsust.  
Ma ei ütle, et välismaal on vägev. Välismaal on veel sitem kui meil.
Meri: Välismaal on täitsa perses. Miamis vaatasime eelmine aasta oma iidoleid, kes mängivad plaate täiesti mõttetult! Nende produktsioon on super, aga ta mängib plaate nagu vana kuradima konn. Kõik meie DJd mängivad kümme korda paremini plaate kui need seal kokku.

* * *
Soomlased ründasid Briti singlitabeli TOP 10t edukalt pop-elektro-kamba Boomfunk MC ja epic-biit tegelase Darudega. Venemaa esimese jälje jättis sinna möödunud aasta lõpus trance'i-duo PPK. Äärmiselt võimalik, et Eestist teeb seal kõige esimese ristikese Rulers of the Deep.